Elu tekkimine ja taime- ning loomariigi evolutsioon

Maa tekkis ligi 4,5 miljardit aastat tagasi. Praeguste andmete põhjal arvatakse, et esimesed organismid tekkisid umbes 3,5 miljardi aasta eest. Teadlaste uurimuste kohaselt sai elu alguse maailmameres – ürgookeanis. Ürgookean ei sarnanenud praeguse ookeaniga. See oli soojem ja madalaveelisem kui tänapäeva ookeanid. Pidevate maavärinate tõttu tungis merevette sageli Maa sisemusest vedelat magmat ja gaase. Niisugustes erilistes tingimustes sai võimalikuks esimeste elusorganismide teke.

Kõigepealt moodustusid ürgookeanis mitmesugused orgaanilised ained. Seejärel tekkisid nendest esimesed organismid, mis olid üherakulised ja tuumata. Arvatakse, et need olid bakterid. Hiljem arenesid bakteritest lihtsad tuumaga üherakulised organismid. Tähtis etapp elu arengus oli see, kui arenesid fotosünteesivad bakterid (tsüanobakterid), kelle elutegevuse tulemusena hakkas Maa atmosfääri lisanduma hapnikku. Siiski arenes elu pikka aega ainult vees, sest maismaal polnud hapnikku piisavalt. Esimesed hulkraksed organismid võisid olla vetikad, mis kujunesid ilmselt üherakuliste vetikate kolooniatest.

Tsüanobakterid ja vetikad muutsid fotosünteesil hapnikku eraldades Maa atmosfääri koostist niivõrd, et sai võimalikuks ka elu maismaal. Tähtis oli organisme liigse ultraviolettkiirguse eest kaitsva osoonikihi kujunemine. Vanaaegkonna alguses tekkisid esimesed algelised maismaataimed, mis sarnanesid tänapäeva sammaldega. Nendest arenesid teised eostaimed. Maismaale asumiseks pidid taimed kohastuma uute, kuivemate elutingimustega. Ajapikku kujunes nõrga varre asemele tugev vars või tüvi, mille sees liikusid mööda juhtsooni vesi ja toitained. Vee aurumise takistamiseks arenesid spetsiaalsed kattekoed. Taimede sugurakud kattusid tugeva kaitsva kestaga. Vanaaegkonna keskel katsid Maad hiigelsuurtest koldadest, osjadest ja sõnajalgadest ürgmetsad. Eostaimed valitsesid maismaal vanaaegkonna lõpuni.

Kui kliima muutus kuivemaks, suri enamik eostaimi välja. Nende kohale asusid paljasseemnetaimed, mis erinevalt eos­taimedest, paljunemiseks vett ei vaja. Metsades kasvasid okas­puud, hõlmik­puud ja palmi meenutavad suurte sulgjate lehtedega puud. Paljas­seemnetaimed valitsesid Maal mitusada miljonit aastat, enne kui kujunesid katteseemnetaimed ehk õistaimed. Tekkis väga palju õistaimede liike, mis levisid üle Maa, kohastudes erinevate elutingimustega. Osa neist levis tagasi vette.

Esimesed hulkraksed loomad olid käsnad, kes arenesid samuti vees, kuid tunduvalt hiljem kui hulkraksed taimed. Nende järel kujunesid kõik teised selgrootute rühmad: ainuõõssed, ussid, lülijalgsed jt. Neil loomadel kujunesid mitmesugused kaitse­kohastumused: kaitsev rüü, mürginäärmed või kiire liikumine.

Vanaaegkonna algul arenesid esimesed selgroogsed loomad, kalad. Nende keha kattis kaitsvatest kilpidest rüü, mistõttu olid nad väga kohmakad. Nendega ühistest eellastest arenesid kiiremad ja osavamad luukalad, praeguste kalade eellased. Luustik ja sellele kinnituvad tugevad lihased tagavad hea liikumis­võime ning see võimaldab paremini toitu leida ja vaenlase eest pageda. Sel ajal, kui meres arenes rikkalik elu, oli maismaa veel paljas ja tühi.

Suure muutuse loomariigi arengusse tõid esimesed maismaataimed. Nad eraldasid õhku järjest rohkem hapnikku ja nii sai võimalikuks loomade elama asumine maismaale. Esimesed loomad, kes peagi taimede järel maismaale suundusid, olid väikesed selgrootud: hulkjalgsed, ämblikulaadsed ja putukad.

Esimesed selgroogsed, kes aeg-ajalt käisid maismaal, olid niisugused kalad, kes suutsid mõnda aega hingata õhuhapnikku. Neist arenesid tänapäeva kahepaiksete eellased, kes võisid juba pikemat aega viibida väljaspool vett ning vajaduse korral vette tagasi minna.

Sel ajal kui sõnajalgtaimed moodustasid hiiglaslikke metsi, arenesid kahepaiksetest esimesed roomajad, kes olid ka hilisemate sauruste eellased. Roomajad võisid juba elada pidevalt maismaal, sest sarvsoomustega kaetud nahk kaitses neid kuivamise eest. Ka nende sigimine ei olnud enam veega seotud. Munaraku ümber moodustuv kest kaitses kuivamise ja vigastuste eest.

Keskaegkonnas muutusid roomajad Maal valitsevaks. Sel ajal oli kliima ühtlaselt niiske ja soe, seega soodus kõigusoojastele roomajatele. Maad asustasid mitmesugused sisalikud, kes vallutasid nii vee, õhu kui ka maismaa. Osa neist olid hiigelsuured. See oli sauruste aeg. Kõige suuremad loomad, kes on kunagi maismaal elanud, olid dinosaurused.

Keskaegkonna algul kujunesid ühsest roomajate grupist esimesed imetajad. Need olid väikesed hiiresarnased loomad. Omakorda ükest sauruste rühmast kujunesid esimesed lindude eellased, kes sarnanesid veel üsna palju sisalikega. Kui keskaegkonna lõpul ilmusid õistaimed, muutus taimtoiduliste loomade toidulaud mitmekesisemaks ning selle tagajärjel hakkas suurenema taimtoiduliste loomade ja putukate liigirikkus.

Keskaegkonna lõpul surid hiidsisalikud välja.

Uusaegkonnas imetajate arvukus ja liigirikkus suurenes, sest neil on roomajatega võrreldes mitmesuguseid eeliseid. Nad on osavamad liikujad kui roomajad ja külma eest kaitseb neid karvkate. Imetajatel kujunes välja püsisoojasus, mis võimaldas asuda elama jaheda kliimaga aladele. Ka on nende järglased paremini kaitstud kui roomajatel. Imetajad sünnitavad väljaarenenud järglase, kellel on toit emapiimana pidevalt olemas ning kelle eest ka vanemad hoolitsevad.

Uusaegkonna lõpul arenes nüüdisaja inimene.