Islamieelsel ajal ei olnud araablastel ühtset riiki. Araabia poolsaar oli kuiv ja kõrbene. Suurem osa araablasi olid rändkarjakasvatajad ehk beduiinid, kes elasid hõimudena ning rändasid kaamelite, hobuste ja lammastega paremate karjamaade otsingul paigast paika. Poolsaare lõunaosas, tänapäeva Jeemeni alal (antiikaegne Seeba), ning Punase mere rannikul oli mõnevõrra niiskem kliima. Sealsetes oaasides sai harida põldu ja kasvatada viljapuid. Araabia poolsaart läbivate kaubateede ristumiskohtades asusid jõukad kaubalinnad Jathrib (hilisem Mediina) ja Meka.

Araablased uskusid paljusid jumalusi. Tähtsaim usukeskus oli Meka, kus suure pühamu Kaaba (ar, „kuup“) ümber austati 360 jumalust ja kuhu tuldi palverännakule üle kogu Araabia. Araabias elas ka juute ja kristlasi, kes järgisid oma usutavasid.

Muhamed sündis 570. aasta paiku Mekas. Noorena töötas ta kaameliajajana oma kaupmehest onu juures, saates teda pikkadel kaubaretkedel. Nii sai ta lähemalt tuttavaks juutide ja kristlaste õpetusega. Kui Muhamed oli 40-aastane, toimus tema elus otsustav pööre. Ühel ööl olevat talle ilmunud peaingel Gabriel, kes teatas, et Muhamed on valitud Allahi (araabia sõna „allah“ tähendab ainujumalat) saadikuks ning ta peab hakkama inimestele tõelist usku kuulutama.

Mekas tegi Muhamed kõigile oma ilmutuse teatavaks. Ta rääkis, et on vaid üks tõeline Jumal, et kõik inimesed on Jumala ees võrdsed ja et rikkamad peaksid oma varaga vaesemaid ja viletsamaid toetama. Muhamedi kuulutatud usku ainujumalasse nimetatakse islamiks, mis tähendab Jumala tahtele alistumist, ning selle usu järgijad on moslemid. 22 aasta jooksul sai Muhamed Jumalalt pidevalt sõnumeid. Moslemid nimetavad teda prohvetiks, s.o inimeseks, kelle kaudu kõneles Jumal.

Mekas leidus uue õpetuse pooldajaid, kuid rohkem oli vastaseid. Kaupmehed kartsid, et kui inimesed hülgavad vanad jumalused, ei käi nad enam palverännakutel ja linna sissetulekud vähenevad. Esimesi moslemeid kiusati Mekas nii rängalt taga, et 622. aastal põgenes Muhamed oma kaaslastega Mediinasse, kus ta rajas esimese islami põhimõtete järgi elava kogukonna. Seepärast sai see ümberasumine hiljem moslemite ajaarvamise alguseks.

Mediinas leidis Muhamed rohkem järgijaid ja tõusis peagi terve linna juhiks. Paljud ümberkaudsed hõimud võtsid islami vabatahtlikult vastu, teised aga allutati sõjaga. 630. aastal vallutasid moslemid Muhamedi juhtimisel viimaks Meka, puhastasid Kaaba teiste jumalate kujudest ja muutsid selle Allahi pühamuks. 632. aastaks, mil Muhamed suri, oli suurem osa Araabia poolsaarest islami vastu võtnud ja end prohveti alamaks tunnistanud.

Pärast Muhamedi surma tekkis ühtne araablaste riik. Selle valitsejaid nimetati kaliifideks (ar, „järglane“) ja riiki kalifaadiks. Erinevalt Lääne-Euroopa kuningatest, kellele kuulus vaid poliitiline võim, oli kaliif Muhamedi järglasena ka moslemite kõrgeim usujuht. Esimesed neli kaliifi olid Muhamedi lähisugulased.

Islami kiirest võidukäigust julgust saanud, tungisid araablased naabermaadele: seda võitlust nimetatakse pühaks sõjaks ehk džihaadiks. Naabriteks olid äsjasest omavahelisest sõjast nõrgestatud suurriigid Bütsants ja Pärsia, kes ei suutnud neile vastu seista. Juba esimese nelja kaliifi valitsusajal hõivasid võidujoovastuses moslemid kogu Araabia poolsaare, Süüria, Pärsia, Mesopotaamia, Palestiina ja Egiptuse. 8. sajandi keskpaigaks ulatus ühtne araablaste riik Atlandi ookeanist Indiani.

Alistatud rahvastesse suhtusid araablased küllaltki leebelt. Linnu vallutamise käigus ei purustatud, sest kasulik oli neid säilitada. Kõik kalifaadiga liidetud alade elanikud võisid jääda oma endise usu juurde, kuid pidid kaliifile tasuma erilist maksu, millest olid vabastatud ainult moslemid. Seetõttu pidasid paljud paremaks vabatahtlikult usku vahetada. Nii muutus vallutatud aladel küllalt lühikese ajaga valitsevaks usundiks islam ja peamiseks keeleks araabia keel. Kalifaadi territoorium jagati piirkondadeks, mille eesotsas olid asevalitsejad ehk emiirid (ar, „käskija“).

Neljanda kaliifi, Muhamedi väimehe Ali valitsusajal puhkes võimuvõitlus jõuka Egiptuse asevalitsejaga. 661. a Ali tapeti ja uus valitseja viis riigi pealinna Damaskusesse. Sealsed kaliifid võtsid üle ilmalikud kombed: loobusid kaliifide algselt lihtsast eluviisist, ümbritsesid end ihukaitsjatega ning hakkasid võimu pärandama isalt pojale. Ali toetajad (neid nimetatakse šiiitideks) ei tunnistanud võimuvahetust: nad hakkasid Alid märtrina austama ja eraldusid islami peavoolust, s.o sunniitidest. Tänapäeval moodustavad šiiidid umbes 15% moslemitest ning neid leidub kõige enam Iraanis ja Aserbaidžaanis.

750. a toimus Kalifaadis uus paleepööre, mille tagajärjel sai pealinnaks Bagdad. Järgnenud ajajärku peetakse araablaste riigi hiilgeajaks. Uusi suuri vallutusi enam ette ei võetud ning püsiv rahu tagas majanduse ja kultuuri õitsengu. Kunstlik niisutus võimaldas kasvatada nisu, riisi, datlipalme, puuvilla ja suhkruroogu. Araabia käsitööliste valmistatud kangad, vaibad ja nahkesemed olid kõikjal kõrges hinnas. Varasemad jõukad suurlinnad Meka, Damaskus, Aleksandria ja Kairo ning Kesk-Aasia Samarkand ja Buhhaara kasvasid veelgi. Kalifaadi maad olid tol ajal palju arenenumad kui lääneriigid.

Tohutu impeeriumi poliitilist ühtsust oli aga raske säilitada. Juba 10. sajandil lagunes riik kolmeks rivaalitsevaks kalifaadiks keskustega Bagdadis, Kairos ja Cordobas. Islamimaailma ühendas sestpeale vaid ühine usk ja araabia keel.