Bütsants päris oma eelkäijalt Rooma impeeriumilt piiramatu keisrivõimu ja kristluse, mis ühendati lahutamatuks tervikuks. Seetõttu olid riik ja kirik Bütsantsis väga tihedalt seotud. Kirikut juhtisid patriarhid. Üldiselt tegid keiser ja Konstantinoopoli patriarh omavahel tõhusalt koostööd. Näiteks keiser kinnitas ametisse patriarhi, patriarh aga kroonis keisri. Kirik oli riigile suureks toeks sotsiaalvaldkonnas. Ta pidas ülal vaeste varjupaiku, lastekodusid ja haigemaju ning jagas ikaldusaastail nälgijaile vilja. Ent juhtus ka seda, et keiser sekkus liigselt kiriku asjadesse. Nii algatas keiser Leon III 726. aastal pilditüli, käskides hävitada kõik pühapildid. Sellistel juhtudel tekkis kiriku ja riigi vahel konflikt.

Bütsantsi kirikut nimetatakse õigeusu ehk ortodoksi (kr, „õige austamine“) kirikuks. Kristluse esimestel sajanditel oli kristlik kirik üks. Idas olid suurima mõjuga Konstantinoopoli, Aleksandria, Antiookia ja Jeruusalemma patriarh, Läänes aga Rooma paavst. Kõik viis kirikupead olid omavahel võrdsed, Rooma paavstil oli au olla esimene võrdsete seas. Tegelikku võimu tal teiste kirikupeade üle polnud.

Ajapikku ida- ja läänekirik kaugenesid teineteisest. Idakirikus peeti jumalateenistusi kreeka ja muudes kohalikes keeltes, läänes ainult ladina keeles. Mõningaid kirikupühasid tähistati idas ja läänes eri ajal. Idakiriku preestrid tavatsesid abielluda ja kandsid habet, läänes kehtestati vaimulikele tsölibaat ja preestritel polnud kombeks habet kanda. Olid tekkinud ka õpetuslikud erinevused.

Kõige suurem tüli tekkis siiski sellest, et Rooma paavst tahtis saada tegelikku võimu ka idakiriku üle, Konstantinoopoli patriarh aga sellega ei nõustunud. Aastal 1054 pani paavst patriarhi kirikuvande alla, patriarh vastas samaga. Nii sai alguse suur kirikulõhe, mis jagas seni vormiliselt ühtse kristliku kiriku kaheks: katoliku kirikuks ja õigeusu kirikuks.

Õigeusus on väga tähtsal kohal munklus. Osa munki ja nunnasid olid erakud, kes elasid üksiklase elu hütis, koopas või isegi hauas, puu või samba otsas. Nende suur eeskuju oli mungaelu isa, Egiptuses elanud püha Antonius (251–356). Palju oli ka kloostreid, kus mungad või nunnad elasid koos kindlate reeglite järgi. Erinevalt katoliku kirikust ei ole õigeusus vaimulikke ordusid.

Õigeusu munga ja nunna põhiline ülesanne on palve, ta teenib ka oma kaasinimesi nende eest palvetades. Üks tuntumaid Bütsantsi kloostrites kasutatud palveid on nn Jeesus-palve: „Issand Jeesus Kristus, Jumala Poeg, heida armu minu, patuse peale“. Seda lakkamatult korrates püüavad nii mungad kui ka ilmikud saavutada sisemist rahu ja ühineda Jumalaga. Paljudes kloostrites olid ka haiglad, lastekodud ja koolid.

Bütsants oli varasel keskajal Lääne-Euroopast märgatavalt kultuursem. Antiikkultuuri elemendid elasid seal katkestuseta edasi ning sulasid kokku kristliku hariduse ja kultuuriga.

Haridust peeti Bütsantsis suurimaks hüveks, kuigi üldist koolikohustust ja riiklikke koole ei olnud. Lapsed võisid õppida kas era- või kiriklikus koolis. Erakoolid olid tasulised, kiriklikes koolides võimaldati orbudel ja andekatel lastel tihti ka tasuta õppida. Paljudes kloostrites jagati tasuta algharidust. Õppetekstidena kasutasid bütsantslased peamiselt piiblit ja antiikautorite teoseid. Koolis käisid ainult poisslapsed. Tüdrukud õppisid kodus emalt vajalikke oskusi. Rikkamates peredes andsid tütardele kodus tunde eraõpetajad.

Keisrid, riigiametnikud ja piiskopid olid enamasti väga haritud. Suuremates linnades, näiteks Konstantinoopolis, Ateenas, Aleksandrias ja Antiookias, tegutsesid kõrgemad õppeasutused. Konstantinoopolisse rajati esimene ülikool juba 5. sajandil. Kõrgemates koolides ja paljudes kloostrites uuriti hoolega Vana-Kreeka kirjanike, filosoofide ja teadlaste teoseid, täiendati neid kommentaaridega ning kirjutati ümber vanu käsikirju. Näiteks 9. sajandil juhtis antiikkirjanduse kogumike ja sõnastike koostamist Konstantinoopoli patriarh Photios.

Suur osa Vana-Kreeka kirjameeste teostest on säilinud just tänu Bütsantsi haritlaste visale tööle. Kui Konstantinoopol 1453. a türklaste kätte langes, põgenesid paljud õpetlased läände ja hakkasid Euroopa ülikoolides kreeka keelt ja kultuuri õpetama. Seeläbi uuenes ka lääne kultuur ja suurenes Euroopa haritlaste huvi Kreeka kirjanduse vastu.

Sel ajal kui läänes muistsed ehitised lagunesid, oli Bütsantsi kogunenud hoopis rohkem jõukust, mis võimaldas kavandada uhkeid kunstiteoseid. Bütsantsi kunst jätkas Vana-Kreeka ja -Rooma traditsioone, kuid sai olulisi mõjutusi ka idamaadest. Suurem osa säilinud kunstist oli kiriklik: pühakojad ja kloostrid, seinamaalingud, mosaiigid, pühapildid ehk ikoonid, hõbedast ja kullast kirikuriistad, illustreeritud käsikirjad. Tähtis ja omapärane oli ka Bütsantsi tarbekunst: majatarbed, ehted, muusikariistad jne.

Kunstielu keskus oli Konstantinoopol. Sealne tuntuim ehitis oli 6. sajandil valminud suurejooneline Hagia Sophia (Püha Tarkuse) katedraal. Bütsantsi kirikute seinu katsid hiilgavad kuldsed mosaiigid ja maalingud, mis muutsid kiriku ruumi otsekui kristliku maailma mudeliks: kõige kõrgemal tasandil, kuplil, troonisid Kristus ja Jumalaema, keskmisel tasandil inglid ja viimaks, kõigi silmade kõrgusel pühakud. Õigeusu kirikus eraldab altarit kiriku palvesaalist ikoonidest vahesein ehk ikonostaas. Erinevalt läänest ei ole õigeusu kirikutes Kristuse ega pühakute skulptuure.