- Kuidas Euroopa ühiskond jagunes?
- Mis andis aadlikele õiguse teiste üle valitseda?
Kolm seisust
Igas inimühiskonnas valitseb teatav ebavõrdsus. Eliidil on rohkem raha, võimu või prestiiži kui teistel inimestel. Varauusajal oli inimestevaheline ebavõrdsus aga palju suurem kui tänapäeval. Tollast ühiskonda nimetatakse seisuslikuks ühiskonnaks, mis tähendab seda, et iga inimene kuulus juba sünni poolest ühte kindlasse seisusesse, mis määras ära tema ameti ja staatuse.
Keskajast saadik oli Euroopas levinud kolme seisusega ühiskonnamudel:
1) vaimulikud,
2) aadlikud ja
3) lihtrahvas, st linnakodanikud ja talupojad.
Selline ühiskond oli hierarhiline: esimest kahte seisust peeti kõrgemaks kui kolmandat seisust. Igal seisusel oli oma kindel ülesanne ehk roll ühiskonnas. Vaimulikud pidid kõigi eest palvetama ja hoolt kandma, et inimesed pattu ei teeks ja igavese õndsuse päriksid. Aadlike ülesanne oli kõiki kaitsta välisvaenlaste ja kurjategijate eest. Kolmas seisus pidi füüsilise tööga kõigile elatist teenima.
Inimesed pole loodud võrdseks
Tänapäeval püütakse riigi seadustega inimeste ebavõrdsust vähendada, varauusaja algul peeti aga seisuslikke erinevusi Jumala loodud maailmakorra loomulikuks osaks. Seetõttu kindlustasid riigi seadused seisuslikku ühiskonda, määrates eri seisuste inimestele erinevad õigused ja kohustused. Kõrgematel seisustel oli mitmeid eesõigusi ehk privileege, näiteks olid nad vabastatud enamikust maksudest. Ka poliitilised õigused (riigivalitsemises osalemine) kuulusid enamasti vaid kõrgematele seisustele. Samas olid ühte ja samasse seisusesse kuuluvate inimeste jõukus ja elustiil väga erinevad: vaimuliku seisuse tipus seisva piiskopi elustiil sarnanes kõrgaadlike omaga, samas kui tavaline kogudusevaimulik võis elada üsna lihtsat elu. Mõni kolmandasse seisusesse kuuluv kaupmees võis olla jälle tunduvalt jõukam kui vaesunud aadlimees.
Seisuslik ühiskond
Kõik asjad vajavad korda, et elu oleks sünnis ja juhitav, sest me ei saa elada võrdsetes oludes, vaid on paratamatu, et ühed käsivad ja teised kuuletuvad. Käskijaid on mitut järku: sõltumatud isandad käsivad kõiki oma seisusekaaslasi, nende käsud on suurtele, suurte omad keskmistele, keskmiste omad väikestele ja väikeste omad rahvale. Ja rahvas, kes kõigile neile kuuletub, jaguneb omakorda mitmeks seisuseks ja klassiks. Niiviisi saab nende korduvate jaotuste ja alajaotuste kaudu paljudest kordadest üleüldine kord, milles valitseb harmoonia ja üksmeel ning kõige madalam on suhtes kõige kõrgemaga nii, et loendamatust saab lõpuks üks. Ühed on eriliselt pühendunud Jumala teenimisele; teised püüavad riiki kaitsta relvade jõul; veel teised püüavad seda toita ja rahumeelse eluga säilitada. Need on meie Prantsusmaa kolm seisust või generaalstaadid – vaimulikud, aadlikud ja kolmas seisus. Aga igaüks neist kolmest seisusest jaguneb omakorda astmeteks just nagu taevane hierarhia. [‑‑‑]
Vaimuliku seisuse jaotused või järgud on hästi teada. Vaimulikud jagunevad pühitsetud preestriteks, piiskoppideks ja kardinalideks ning erinevatesse ordudesse kuuluvateks munkadeks ja nunnadeks. Aadlikud jagunevad väikeaadliks, kõrgaadliks ja vürstideks. Viimaks, ka kolmandas seisuses, mis on kõige arvukam, on palju astmeid: näiteks kirjatundjad, pankurid, kaupmehed, talupojad ja käsitöölised.
Charles Loyseau, „Traktaat seisustest ja klassidest“, 1613.- Millisteks seisusteks ühiskond teksti autori arvates jaguneb?
- Millised on nende seisuste ülesanded?
- Millega autor seisuste vajalikkust põhjendab?

Tardunud ühiskond
Seisuslikku ühiskonda võib nimetada staatiliseks ehk tardunuks, sest väga harva jõudis keegi oma sünnipärasest seisusest kõrgemale. Seisused olid nagu redeli pulgad, ainult et redelit mööda üles ronida oli peaaegu võimatu ning elujärge sai parandada vaid oma seisuse piires. Inimese sünnijärgset seisust sai muuta üksnes kõrgeim võim (kuningas või paavst). Varauusaja jooksul hakati aga inimeste sünnipärast ebavõrdsust järjest enam kahtluse alla seadma ning 18. sajandi lõpul toimunud Prantsuse revolutsiooni ajal püüti seisuslikke erinevusi täielikult välja juurida. Tollal see küll veel ei õnnestunud, ent püstitatud loosung kõigi inimeste vabadusest, võrdsusest ja vendlusest sai suunanäitajaks tulevikku.
Aadel
Juhtiv roll ühiskonnas oli aadlil. Aadlikud pidasid end vabade sõjameeste klassi järeltulijateks, kes põhjendasid oma eelisseisundit esiisade ennastsalgavate tegudega maa kunagisel vallutamisel. Sõna „aadel“ tuleb saksakeelsest sõnast edel (õilis), mis viitab sellistele erilistele iseloomuomadustele nagu vaprus, suuremeelsus ja ausus. Neid omadusi peeti päritavaks. Seetõttu arvati, et tegemist on sünni poolest paremate inimestega, kes on loodud üldiseks hüvanguks teiste üle valitsema.
Aadli võimu ja rikkuse põhiliseks allikaks oli maaomand, mis oli tollal kõige tähtsam majanduslik ressurss. Enamikus Euroopa riikides kuulus üle poole maast aadlikele, ülejäänud maa oli jaotunud riigi (kuninga), kiriku, kloostrite, väheste vabade talupoegade ja linnade vahel. Ometi moodustasid aadlikud pisikese vähemuse kogu rahvast. Prantsusmaal ja Inglismaal oli aadlikke ligikaudu 1% elanikkonnast. Poolas, Ungaris ja Hispaanias oli aadlikke natuke rohkem (u 5%), mistõttu paljudel neist puudus „seisusekohane“ sissetulek.
LISA. Duellid
Aadlikud pidasid elus kõige tähtsamaks au. Au kaotamist ja enese häbistamist peeti hullemaks kui elu kaotamist. Autu käitumisega kahjustati mitte ainult iseenda, vaid kogu perekonna maine. Põhiliseks aumehe tunnuseks oli vaprus, mida sai üles näidata lahingus. Tavaelus pidid aadlikud üksteist kohtlema austusega, ent alatasa tekkisid tülid, kui keegi püüdis solvates end kõrgemale seada. Aumees pidi solvangule vastu astuma ning kutsuma auhaavaja duellile. Vaid võitlusega elu ja surma peale sai solvangu maha pesta. Valitsus püüdis duelle karmide karistustega ära keelata, sest eriti ohvitseride seas sai sel viisil rahuajal palju noori mehi hukka. Samas olid valitsejad ise aadlisoost ning mõistsid duellantide motiive. Üks kuulsamaid duelle peeti 1804. a Ameerikas: rahandusminister kutsus välja teda solvanud asepresidendi, ent sai ise duelli käigus surmavalt haavata. Duellides hukkusid ka tuntud Vene poeedid Puškin ja Lermontov.

Tõus aadliseisusse
Aadlikud moodustasid justkui kinnise klubi, mida nad proovisid väljastpoolt tulijatele suletuna hoida. Ent aadlitiitliga kaasas käiv au ja privileegid ahvatlesid kaubitsemisega jõukaks saanud linnakodanikke. Nii mõnedki neist ostsid endale koos maavaldusega ka aadlitiitli. Valitsejad olid samuti huvitatud aadliseisuse laiendamisest, sest nad vajasid riigijuhtimise juurde parema haridusega inimesi, kui olid aadlike pojad, kes olid õppinud vaid ratsutamist, vehklemist ja peeneid kombeid. Prantsusmaal tekkis vanade aadliperekondade (nn mõõga-aadli) kõrvale uusaadel (nn mantli-aadel). Mõõga-aadel oli endiselt ülekaalus sõjaväes, ülikoolis õigusteadust õppinud uusaadlikud tegid aga karjääri valitsusasutustes ja kohtutes. Aadliseisusse tõsteti ka teadlasi ja kirjamehi, millega valitsejad osutasid nende kunstide tähtsusele ühiskonnas.
Rikkad ja vaesed aadlikud
Aadliseisuse sisemised erinevused olid hiiglasuured. Hierarhia tipus olevate vürstide, hertsogite ja krahvide valdused hõlmasid terveid maakondi, pealegi lisandusid neile sissetulekud kõrgetest riigiametitest. Nii elasidki nad nagu kuningad: ehitasid endale paleesid ja pidasid üleval omaenda õukonda. Seevastu Poola või Hispaania vaesunud väikeaadlikud suutsid hädavaevu ülal pidada hobust ja ühte teenrit. Kõigile aadlikele kehtis siiski ühtne aukoodeks, mis ei lubanud neil kaubitsemise või käsitööga elatist teenida. Enamikus riikides leidsid aadliperede maaomandita jäänud nooremad pojad sobiva teenistuse sõjaväes või kõrges kirikuametis, kuid mõnel pool oli aadlikke lihtsalt liiga palju. Cervantese „Don Quijote“ on ilmekas portree puruvaesest Hispaania rüütlist, kes põlgas töötegemist ning rändas selle asemel õnne ja kuulsust otsides ringi. Selline aadelkond oli ühiskonnale koormaks.
Küsimused
- Kuidas õigustati varauusajal inimeste ebavõrdsust?
- Millega põhjendasid aadlikud oma kõrgemat positsiooni ühiskonnas?
- Miks kutsusid aadlikud teise aadliku duellile isegi tühise solvangu pärast, riskides sel viisil oma eluga?
- Miks võib varauusaja ühiskonda nimetada staatiliseks?
- Kas kõrgemasse seisusse kuulumine tähendas kohe ka suuremat jõukust?
- Kuidas suhtusid riigivalitsejad aadlisse?
- Kas ja kuidas oli kolmandasse seisusesse sündinud inimesel võimalik tõusta aadliseisusesse?