Tänapäeva Euroopas on riikidevahelised sõjad peaaegu mõeldamatud, ent varauusajal oli sõja- ja rahuaja vaheldumine elu loomulik osa. Sõda peeti küll alati suureks nuhtluseks ning inimesed palvetasid, et Jumal kingiks neile rahu. Sellegipoolest arvati, et valitsejatel on õigus ja vahel lausa kohustus oma õiguste kaitseks relvad haarata. Sõjaliselt edukaid valitsejaid austati ja nii mõnigi edukas vallutaja pälvis austava tiitli Suur (Peeter Suur, Friedrich Suur). Leidus ka patsifistlikke mõtlejaid, kes seadsid eesmärgiks hoida ära kristlaste omavahelised sõjad, kuid nad olid kindlas vähemuses.

Levinud oli arusaam, et valitseja tohtis pidada vaid õiglast sõda. Õiglaseks peeti sõda siis, kui valitseja või tema alamate õigusi oli rikutud ning rikkuja keeldus seda hüvitamast. Vallutamise ees­märgil polnud sõjapidamine lubatud. Probleeme valmistas see, et riikide tülides polnud kohtunikku, kes oleks saanud otsustada, kummal poolel on õigus. Nii juhtus tihti, et kuningad läksid sõtta muudel eesmärkidel (nt riigi laiendamiseks või kuulsuse pälvimiseks), aga enese õigustuseks toodi mõni suureks puhutud või väljamõeldud õigusrikkumine. Samas tuleb arvestada, et mõni tänapäeval tühine tunduv õiguste riivamine võis varauusajal olla väga kaalukas. Kuningate suhtes kehtis ju aadli aukoodeks, mis nõudis solvangule ja alandavale kohtlemisele vastamist, ja kui tarvis, siis ka relvaga.

Varauusaja algust (kuni 1660. aastani) nimetatakse sageli ususõdade ajastuks, sest riike ja rahvaid lõhestasid reformatsioonijärgsed vastu­olud Rooma paavstile truuks jäänud katoliiklaste ja Roomast lahti öelnud protestantide vahel. Usulise taustaga kodusõjad (nt Prantsus­maal ja Saksamaal) paisusid riikidevahelisteks, kui teised valitsejad tõttasid oma usu­kaaslastele appi. Suurim selline konflikt oli Kolme­kümne­aastane sõda Saksamaal (1618–1648), kus ühel poolel sõdisid keiser ja Katoliiklik Liiga ning teisel pool Protestantlik Unioon.

Võitlus õige usu eest ei olnud siiski selle sõja ainus ja peamine motiiv. Protestandid olid veendunud, et katoliiklus on vaid ette­kääne, mille varjus Habsburgid üritavad koos paavstiga luua universaalmonarhiat ehk maailmariiki eesotsas keisriga, kellele kõik teised kuningad oleksid allutatud. Muidugi ei oleks olnud sellises riigis kohta protestant­likule usule. Põhjuse selliseks hirmuks andis Habsburgide tohutu võim: lisaks Saksamaale kuulusid neile ka Hispaania (koos Ameerika valdustega), Madal­maad ja suur osa Itaaliast. Eriti Prantsusmaa tundis end Habsburgide impeeriumist ohtlikult ümber piiratuna ja osales seetõttu – vaatamata katoliiklikule usule – Kolmekümneaastases sõjas hoopis protestantide poolel.

Kuna riigid tundsid end naabritest pidevalt ohustatuna, kujunes välja õpetus, mille kohaselt valitsejad pidid oma tegevuses lähtuma esmajoones „riigi huvist“. Õpetusele pani aluse Itaalia poliitik ja diplomaat Niccolò Machiavelli (1469–1527), kes kirjutas, et maailm on justkui areen, kus riigid elu ja surma peale võitlevad. Seepärast peab iga valitseja hoolitsema oma riigi kasvu ja tugevnemise eest, sest vastasel korral jääb ta olelusvõitluses alla ja hukkub. Kui vaja, tuleb rünnata, enne kui naaberriik liiga tugevaks saab. Riigi huvi teooria leidis sooja vastuvõttu ja edasiarendamist just Prantsusmaal, sest sellega sai põhjendada sõdimist oma usu­kaaslaste vastu Kolmekümneaastases sõjas.

Üheks kõige olulisemaks välispoliitiliseks printsiibiks hakati pidama võimutasakaalu hoidmist. Tuli jälgida, et ükski Euroopa riik ei muutuks nii võimsaks, et teised riigid ei saaks isegi omavahel liidus olles talle vastu. See idee pärines samuti Itaaliast, kus viis suurimat riiki – Veneetsia, Milano, Firenze, Napoli ja paavstiriik – olid vastastikku pidevalt sõlminud muutuvaid liite eesmärgil, et ükski neist ei kasvaks liiga suureks ega hakkaks teisi ohustama. Varauusajal hakati seda põhimõtet järgima kogu Euroopas. Kuni 17. sajandi keskpaigani peeti suurimaks ohuks Euroopa tasakaalule Hispaaniat, kes oli liidus Saksa-Rooma keisriga. Seejärel kujunes kõige kardetumaks valitsejaks Prantsuse kuningas Louis XIV, kes ründas korduvalt naabreid ja laiendas oma territooriumi.

Üks nähtus, mis Euroopa võimutasakaalu ohustas ning seetõttu sageli sõdu põhjustas, oli dünastiliste liitude sõlmimine. Kui üks perekond (dünastia) valitses mitmes eri riigis korraga, võis juhtuda, et ühe perekonnaharu valdused langesid pärijate puudumisel teise haru kätte. Teised riigid aga jälgisid kiivalt, et ei tekiks teisi ohustavaid hiigelriike. Suur osa varauusaja Euroopa sõdadest olidki nn pärilussõjad, mis said alguse kas vaidlustest troonipärimisõiguse üle või teiste riikide sekkumisest võimu­tasakaalu säilitamiseks.

Kõige tähtsam selline sõda oli Hispaania pärilussõda (1701–1714). Kuna Hispaania Habsburgide viimasel kuningal Carlos II-l lapsi polnud, algas võitlus tema pärandi pärast juba varakult. Euroopa riigid sõlmisid mitmesuguseid omavahelisi lepinguid, et ära hoida Hispaania suurriigi langemist mõne konkurendi kätte. Ent kuningas Carlos pärandas testamendiga kogu riigi oma sugulasele Philippe Bourbonile, Prantsuse kuninga Louis XIV pojapojale, kes oli samal ajal ka Prantsusmaa troonipärija. Hispaania ja Prantsusmaa ühendamine olnuks Louis XIV triumf. Et seda vältida, sõlmisid Inglismaa, Saksa-Rooma keisririik ja Madalmaad Prantsusmaa-vastase liidu, millega hiljem ühinesid veel Preisi kuningriik, Hannover ja Portugal. Inglismaa juhitud liit oli edukas. 1713.–1714. aastal sõlmitud rahu­lepingutega säilitas Philippe küll Hispaania, kuid oli sunnitud loobuma Prantsusmaa trooni pärimisest.