- Milliseid valitsejaid nimetati valgustatud monarhideks?
- Kuidas nad seda nimetust õigustasid?
Mis on valgustatud absolutism?
Valgustatud absolutismiks nimetatakse 18. sajandil tekkinud valitsusvormi, kus valitsejale kuulub absoluutne võim valgustuslike reformide elluviimiseks ja ühiskonna hüveolu suurendamiseks. Reformide käigus korrastati seadusi, riigiaparaati ja maksusüsteemi, parandati pärisorjade olukorda, edendati haridust ja sotsiaalhoolekannet ning arendati majandust. Tuntuimad valgustatud monarhid olid Friedrich II Preisimaal, Maria Theresia ja Joseph II Austrias e Habsburgide impeeriumis ning Katariina II Venemaal.

Kuningas vajab rohkem võimu
18. sajandil mõistsid paljud Euroopa valitsejad ja riigimehed, et nende riigid vajavad reformi. Ägenes rahvusvaheline olelusvõitlus. Nõrgad riigid kaotasid territooriume tugevamatele või neelati tervenisti naabrite poolt alla, nagu juhtus Poolaga 18. sajandi teisel poolel. Toimus võidurelvastumine: konkurentsis ellujäämiseks oli vaja tugevamat armeed, mille ülalpidamiseks ja varustamiseks vajas riik järjest rohkem raha. Ent riigimaksude suurust piirasid vanad seadused ja kokkulepped, uusi aga ei saanud kuningad aadli nõusolekuta kehtestada.
Sellises olukorras leidsid paljud, et kuningal peaks olema veelgi rohkem võimu, et teha kõike, mis riigi kaitsmiseks ja võimsuse suurendamiseks tarvis. Aadlikke, kes seisid oma vanade õiguste eest, hakati pidama riigielu pidurdajateks ja reformide takistajateks. Kuningad leidsid sageli toetust kolmandalt seisuselt ehk haritud linnakodanikelt, kes tundsid, et aadel tõrjub neid riigielu juhtimisest ebaõiglaselt kõrvale. Neid häiris, et riigiametisse saamisel otsustab rohkem perekondlik päritolu ja sidemed kui võimed ja haridus.
1.
2.
Valgustatud monarh
Valgustusajal tekkis usk, et riiki on võimalik mõistuspäraselt reformida kõige paremini siis, kui seda juhib nn valgustatud monarh. Selleks pidid olema täidetud kolm tingimust. Esiteks pidi monarh olema igakülgselt haritud, et ta oskaks riiki targalt juhtida. Teiseks pidi ta üles kasvama õigete eetiliste põhimõtetega, et ta tahaks töötada kogu ühiskonna, mitte vaid iseenda heaolu nimel. Kolmandaks pidi tal olema absoluutne võim, et omakasupüüdlikud inimesed ei saaks tema plaanide elluviimist takistada. Seetõttu ongi sellist riigivalitsemist nimetatud valgustatud absolutismiks.
Valgustatud monarhia tundus olevat eriti vajalik sellistes suurtes Ida-Euroopa riikides nagu Austria, Preisimaa ja Venemaa, sest nende majandus ja kaubandus oli läänepoolsetest riikidest maha jäänud. Prantsuse valgustajad kritiseerisid sageli absolutistlikku valitsemist oma kodumaal, ent pidasid samasugust valitsemisstiili Ida-Euroopa riikide reformimiseks möödapääsmatuks.
Teisalt oli valgustatud monarhile lootma jäämine riskantne mõte, sest edu sõltus vaid ühe inimese isikuomadustest. Enamasti pettusidki valgustajad valitsejates, kellele nad olid suuri lootusi pannud. Ükski valgustatud monarh ei loobunud au ja kuulsuse tagaajamisest ja sõjad Euroopas jätkusid endise hooga. Samas õnnestus mitmel valitsejal riigi majandust moderniseerida, valitsemist ratsionaalsemaks muuta, suurendada inimeste vabadusi ja nii nende olukorda parandada.

Taanis sai 1770. a kuninga lähimaks nõunikuks tema ihuarst Johann Friedrich Struensee, kes korraldas valgustusideede mõjul suure hulga reforme. Näiteks keelati piinamine ja kaotati ajakirjanduse tsensuur, piirati teotööd ja talupoegadele hakati müüma riigimaid. Reformid olid paljude jaoks liiga radikaalsed. Struensee kukutati võimult ja hukati süüdistatuna riigireetmises.
Vene keisrinna Katariina II Diderotʼle, kes teda Peterburis külastas (1774)
Ma olen suurima rõõmuga kuulanud Teie hiilgava mõistuse loomingut. Kuid kõik Teie õilsad põhimõtted, mida ma väga hästi mõistan, on suurepäraselt rakendatavad raamatuis ja väga halvasti praktikas. Oma reformiplaanides unustate Te erinevuse meie kahe positsiooni vahel: Teie töötate ainult paberil, mis kannatab kõike, on sile ja painduv ega osuta mingit vastupanu ei Teie kujutlusvõimele ega sulele, kuna aga mina, vaene keisrinna, töötan inimnahaga, mis on hoopis tundlikum.
Robert K. Massie. Katariina Suur. Naise portree. Tallinn, 2012.1.
2.
3.
LISA. Maria Theresia
Maria Theresia sündis Viinis keiser Karl VI vanima tütrena. Isa surma järel sai temast 23-aastaselt Habsburgide valduste pärija ning paljudele üllatuseks, väga kindlameelne valitseja. Tema võimu aega iseloomustavad ulatuslikud valgustuse vaimus tehtud reformid, mis tugevdasid riiki ja keskvõimu ning vähendasid seisuste eesõiguseid. Täiustati riigivalitsemist, korraldati ümber sõjavägi, parandati talupoegade olukorda, viidi sisse üldine koolikohustus, kohtupraktikas kaotati piinamine. Kuigi Maria Theresia keelustas oma riigis jesuiitide tegevuse, võib tema valitsusaega pidada Austria barokse katoliikluse õitsenguks. Keisrinna oli väga range igasuguse kombelõtvuse suhtes, taunides lõbustusi ning isegi teatrit.
Noorena oli Maria Theresia elavaloomuline tütarlaps. Peale saksa keele oskas ta ladina, hispaania, prantsuse ja itaalia keelt ning armastas väga muusikat. Abikaasa Franz Stephanisse oli ta sügavalt kiindunud, ning kui ta keisrinnaks sai, tõstis ta mehe kaasvalitsejaks. Maria Theresia oli 16 lapse (11 tütre, 5 poja) väga hoolitsev ema. Pojad Joseph II ja Leopold II pärisid hiljem keisritrooni. Tütred abiellusid Euroopa valitsejadünastiate esindajatega ning nendest said abikaasade kaudu samuti valitsejannad. Emana püüdis Maria Theresia neid ka hiljem enda mõju all hoida.
Kuigi Maria Theresia ei olnud oma eluajal väga populaarne, hakati teda hiljem kõrgelt hindama. Austrias muutus ta tegusa ja emaliku valitsejanna sümboliks, kelle mälestusmärke võib praegugi näha paljudes Austria linnades.

- Maria Theresia oli Austria keisrinna, kes kuulus Tudorite dünastiasse.
- Maria Theresia valitsusaega võib pidada Austria barokse katoliikluse mõõnaperioodiks: valitseja keelustas jesuiitide ordu tegevuse.
- Maria Theresia abikaasa oli Charles, kelle ta määras oma kaasvalitsejaks.
- Maria Theresial oli 16 last, kellest 5 poega järgnesid talle Austria keisritroonil.
- Maria Theresia oli valgustatud monarh: ta kaotas kohtutes piinamise ja kehtestas üldise koolikohustuse.
LISA. Valgustatud absolutism ja pärisorjus
Ida-Euroopa riikide mahajäämuse üheks põhjuseks oli pärisorjus, mis vähendas põllumajanduse tootlikkust ning takistas riigil maksutulude suurendamist. Pärisorjuse likvideerimise taotlused põrkusid aga mõisnike teravale vastuseisule. Üheski riigis ei olnud võimalik pärisorjust hoobilt kaotada, sest kuningad sõltusid aadli toetusest. Seetõttu paranes talupoegade olukord samm-sammult. Valitsejad alustasid enamasti talupoegade olukorra kergendamisega riigi maadel. Aadlikke üritati veenda, et pärisorjuse leevendamine on kasulik ka neile endile.
Austria valgustatud keiser Joseph II (1780–1790) ei jäänud lootma üksnes riigitalupoegade vabastamisest tekkivale heale eeskujule ning likvideeris pärisorjuse kogu riigis. Talupoegadel lubati ilma maaisanda loata abielluda, ühest kohast teise kolida või käsitööliseks hakata. Oma valitsusaja lõpul keelustas Joseph ka teotöö aadlimõisates ning asendas selle kindla suurusega maksuga. Ent aadlike vastuseis oli nii tugev, et järgmine keiser tühistas selle seaduse.

Joseph II eriliseks kireks oli põllumajanduse edendamine. Ühel sõidul Böömimaale olevat ta lausa ise adra taha asunud. Keisri visiidi ja tema ennekuulmatu teo jäädvustamiseks paigaldas kohalik vürst sellesse paika mälestussamba.
Preisi kuningriik
Üks kõige edukam reformiriik oli Preisimaa. 17. sajandi algul oli tollane Brandenburgi kuurvürstiriik suhteliselt vaene ja mahajäänud. Riigi tõusule pani aluse nn suur kuurvürst Friedrich Wilhelm, kes valitses ligi 50 aastat (1640–1688). Kuurvürst kutsus oma maadele usulise tagakiusamise tõttu Prantsusmaalt lahkuma sunnitud kalviniste. Paljud neist olid edukad käsitöölised, kes tõid kaasa oma oskused ja kapitali ning panid aluse manufaktuuritööstusele Brandenburgis. 1701. aastal sai Brandenburgi kuurvürst Preisi kuninga tiitli. Sellega tõusis valitseja prestiiž, ent kuninglikult suurejooneline poliitika ja uhke elustiil tähendasid ka suuremaid kulutusi.

Friedrich II kui valgustatud monarh
Kuningas Friedrich II ehk Friedrich Suur (valitses 1740–1786) viis Preisi kuningriigi Euroopa suurriikide hulka. Noore mehena oli ta lugenud palju raamatuid riigivalitsemisest ja välispoliitikast ning jõudnud arusaamisele, et kuninga amet pole privileeg, vaid raske kohustus ja töö. Ta ei pidanud end valitsejana Jumala asemikuks, vaid „riigi esimeseks teenriks“. Valitseja peab kaitsma alamaid välisvaenlaste vastu, andma välja häid seadusi, mõistma õiglaselt kohut ning võimaldama kõigil jõukaks saada. Alati tuleb esiplaanile seada riigi huvid, mis on tähtsamad kui valitseja või ka üksikute alamate isiklik heaolu ja õnn. Kõige selle saavutamiseks ei tohi valitsemist usaldada ministrite hoolde, vaid tuleb ise väsimatult kõike korraldada.
Sellised põhimõtted leidsid valgustajate heakskiitu. Friedrich pidas kirjavahetust Voltaire’iga, kes tuli mõneks aastaks isegi tema lossi elama. Ent ilmnesid ka lahkhelid. Friedrich vihastas mitme Voltaire’i kirjutise peale, mis polnud kuningate suhtes piisavalt aupaklikud. Voltaire jälle pettus kuninga poliitikas, mis alati lähtus konkreetsest kasust, mitte üldistest moraaliprintsiipidest. Friedrich näitas end halastamatu võimupoliitikuna, rünnates Austriat ja vallutades selle rikka provintsi Sileesia. 1772. a algatas ta esimese Poola jagamise Preisi, Venemaa ja Austria vahel ning pani nii aluse Poola hävitamisele.

Friedrich polnud üksnes valgustatud valitseja ja kartmatu sõjamees. Ta oli ka hea muusik, kes komponeeris mitu helitööd, mida vahetevahel esitatakse veel tänapäevalgi. Ise mängis ta flööti ning esines sageli koos õukonna kammerorkestriga. Pärast lõunasööki pühendas kuningas iga päev paar tundi ajaloole ja poeesiale. Õhtusöökidel vesteldi kunstist, kirjandusest ja filosoofiast.
LISA. Friedrich ja ususallivus
Friedrich II oli tuntud oma tolerantse suhtumise poolest usulistesse vähemustesse. Ta olevat öelnud, et „kõik religioonid on head, niikaua kui usklik on ise aus inimene“ ja „kui türklased ja metslased tahaksid meie maale elama tulla, ehitaksime neile mošeesid ja templeid“. Talle polnud oluline, mida inimesed ühe või teise usudoktriini kohta arvavad, vaid see, et nad riigile makse maksavad.
Friedrich II religioonist
Sellel maal elavad katoliiklased, luterlased, kalvinistid, juudid… Kui riigipea hakkaks ühte neist religioonidest eelistama, näeks ta varsti suure tüli puhkemist, usuliste tagakiusamiste algust ning jälitatud usklike väljarändamist; tuhanded alamad lahkuksid maalt kõigi oma teadmiste ja oskustega ning muudaksid naaberriigid rikkamaks.
Saksa valgustaja Immanuel Kant nimetas oma ajastut „Friedrichi sajandiks“ ja kuningat ennast inimkonna vabastajaks:
Valitseja, kes ei kirjuta usuasjades midagi oma alamatele ette, vaid annab neile täieliku vabaduse, on ise valgustatud. Teda tuleb ülistada kui inimest, kes esimest korda vabastas inimkonna ebaküpsusest valitsemisasjades ja andis neile vabaduse kasutada omaenda mõistust südametunnistuse asjades.
- Kuidas seletada Friedrich II tolerantset suhtumist teist usku inimestesse? Kas esiplaanil olid pigem eetilised või praktilised kaalutlused? Põhjenda oma arvamust.

Friedrichi reformid
Friedrich II sarnanes oma eelkäijatega selle poolest, et ta pööras suurimat tähelepanu sõjaväe arendamisele. Kuningas sai päranduseks 83 000-mehelise armee, ent tema valitsusaja lõpuks oli see kasvanud 200 000 meheni. Suhteliselt väikese rahvaarvuga riigile oli see rängaks koormaks. Maksutulude tõstmiseks sekkus Friedrich pea kõikidesse eluvaldkondadesse. Ta laskis kuivendada soid, et suurendada põllupinda, ehitada kanaleid, et parandada transpordivõimalusi, ning rajada manufaktuure ja kaevandusi. Ka riigiaparaati muutis ta efektiivsemaks. Tähtis samm oli eksamite kehtestamine tulevastele ametnikele ja kohtunikele.

Mõisted
- valgustatud absolutism – 18. sajandil tekkinud valitsusvormi, kus valitsejale kuulub absoluutne võim valgustuslike reformide elluviimiseks ja ühiskonna hüveolu suurendamiseks
- moderniseerima – ajakohastama, uuendama
- tolerantne – salliv, leplik
Küsimused
- Kirjelda, milline oli valgustatud monarh.
- Miks peeti vajalikuks, et valgustatud valitsejal oleks absoluutne võim?
- Millistelt ühiskonnagruppidelt võis valgustatud monarh toetust leida?
- Miks seadis Friedrich II sisse eksamid riigiametnikele?
- Kuidas suhtus Friedrich II aadlisse? Kuidas talupoegadesse?
- Miks pidasid valgustatud monarhid vajalikuks talupoegade olukorda kergendada?