Talurahva elu

  • Kuidas õnnestus eesti rahval 17.–18. sajandil väljasuremisohust pääseda?
  • Mida tähendas pärisorjus?
Lisää aiheesta
Muut toiminnot

Eesti maarahvastik

17. sajandil elas Eestis maal umbes 95% elanikest. Nende hulgas olid suures ülekaalus talupojad, ehkki maal elas ka teisi inimesi, nagu mõisnikud, mõisavalitsejad, maakäsitöölised ja pastorid. Rahvaarv kõikus varauusaja jooksul kõvasti. Rootsi-Poola sõdade lõppedes 1640. aastatel oli Eestis alles jäänud umbes kolmandik varasemast rahvastikust, s.o umbes 130 000 inimest. 1695. aastaks tõusis rahvaarv väga jõudsalt – umbes 350 000-le. Nii kiire kasv sai olla võimalik ainult kõrge loomuliku iibe ja sisse­rände tulemusel. Pärast 1695.–1697. a rasket näljahäda, Põhja­sõda ning 1710.–1711. a katku oli inimeste arv taas langenud umbes 170 000-le. Seejärel taastus rahvaarv väga kiiresti ning aastal 1800 elas Eesti alal juba umbes pool miljonit inimest.

Sõdade ajajärgul asus Eestisse hulgaliselt talupoegi naaber­maadelt. Suure tähtsuse omandas soomlaste sisseränne. Neid meelitasid suhteliselt paremad loodusolud, vabade talukohtade rohkus ning uusasukatele ette nähtud kolm maksuvaba aastat. Soome mehed pagesid Eestisse ka kohustusliku sõjaväeteenistuse eest. 1620. aastatel moodustasid soomlased Virumaal ja osal Harjumaast kuni 20% elanikkonnast. Venelaste ja lätlaste puhul võib rääkida esmajoones piirialadel elanud inimeste ümber­paiknemisest. Kuna enamasti asuti hajali kohalike hulka, oli assimileerumine e ühtesulamine kiire. Lääne-Eesti saartel kestis edasi rannarootsi asustus, kuigi eestistumise tõttu oli see kesk­ajaga võrreldes tublisti kokku tõmmanud. 17. sajandi lõpul hakkasid Alutagusele ja Peipsi läänekaldale asuma Venemaal kiusatud vanausulised.

18. sajandil toimusid rahvastiku paiknemises radikaalsed muutused. Kuni Põhjasõjani olid tihedamini asustatud Põhja-Eesti ja Saaremaa, seejärel hakkas suurenema Lõuna-Eesti rahvastiku tihedus. Rahvaarvu kasvades tekkis püsiasustus ka paljudesse varem hõredasti asustatud piirkondadesse (nt Saarde või Vändra kihelkond).

Suur näljahäda aastatel 1695–1697

Aastal 1695 karistas armas Jumal Eesti- ja Liivimaad jaanipäevast mihklipäevani kestvate külmade sajuste ilmadega, mistõttu ei hävinud üksnes heinasaak, vaid takistati ka rukki õitsemine ja valmimine. Oder aga … sai öökülmast nii kannatada, et suurem osa läks raisku. Samuti rikkus eelnimetatud öökülm kõik suvi­viljad, nagu herned, läätsed, oad, tatra… Samuti läks rohkete sadude tõttu nurja kõik aed- ja juurvili. Ka jäi seemne puuduse tõttu talikülv hiljaks, [‑‑‑] Lihtrahva seas tõusis säärane leivapuudus, et vaeste, nii tervete kui haigete eest rahu ei saadud. Palju tugevaid ja terveid inimesi jooksid ühest paigast teise ja palusid jumala­keeli ja pisarsilmil, et neid armsa leiva eest töösse võetaks. Paljud läksid näljast mustaks ja nii jõuetuks, et nad hunnikuis maha langesid. Ja kuigi lõikuseaeg lähenes säärase häda ja viletsuse saatel, … nägid meie silmad, et veel suurem õnnetus pidi tulema. [‑‑‑] Sest rukis, oder ja muu suvevili läks sel aastal jällegi kestvate külmade sajuste ilmade tagajärjel nii hukka, et paljudes kohtades neljandat ega viiendatki osa külvist kätte ei saadud, miks ka igaüks käe ja julguse lasi langeda. Sulased ja tüdrukud lasti hulgakaupa teenistusest lahti. [‑‑‑] Pea peale lõikuseaega tõusis nii hirmus näljahäda, mida ei suuda kirjeldada ükski sulg [‑‑‑] 1697. aasta algul tuli vali ja kare külm… Nii läks häda ja viletsus päev-päevalt suuremaks. Selles viletsuses kaotasid paljud mehed oma naised, naised oma mehed, vanemad oma lapsed ja lapsed vanemad. Päeval kui ööl kuuldi nii linnades kui külades säärast kaebekisa, et kividki oleksid pidanud kisendama. [‑‑‑] Nüüd anti kuninglikest aitadest küll palju vilja võlgu viletsuse vähendamiseks, tehti ka linnades kõik, mis võimalik, nii et mõnisada isikut sai hädatarvilikult süüa. Kuigi linnades leidus ihnus­koisid ja halastamatuid inimesi, kes osalt liigkasuvõtmise ja nülgimisega, osalt ka õelusega aitasid häda suurendada, leidus küllalt eraisikuid, kes kogu oma varanduse kulutasid hädaliste aitamiseks; kuid seda kõike oli vähe.

Christian Kelchi Liivimaa ajaloo järg, 18. saj algus.
  • Miks näljahäda tekkis?
  • Milliseid ühiskonnakihte see kõige rohkem puudutas? Miks?

1.

2.

  • 75% maal, 25% linnas
  • 85% maal, 15% linnas
  • 95% maal, 5% linnas

1.

2.

3.

1.

2.

  • Alutagusel
  • Võrts järve ääres
  • Vastseliinas
  • Peipsi läänekaldal
Lisää aiheesta
Muut toiminnot

Pärisorjus

Rootsi aja alguseks oli Eesti- ja Liivimaal kinnistunud talu­poegade pärisorjus. Pärisorjus tähendab, et talupojad olid mõisnike omand. Ka nende lapsed sündisid pärisorjadeks. Päris­orjust iseloomustab sunnismaisus, mis tähendab, et talupoeg ei võinud ilma mõisniku loata tema maalt lahkuda. Seega olid talu­pojad sunnitud mõisniku pandud koormistega leppima, sest neil polnud võimalik mujalt paremat elu otsida. Pärustalupoeg ei omanud maad, mõisnikule kuuluva talumaa kasutamise eest pidi ta tegema mõisale teotööd ja tasuma loonusrenti (andma ära osa talu toodangust). Eriti raske oli teokohustus, mis keskmise talu puhul ulatus Rootsi ajal 6 tööpäevani nädalas. Et pere jõuaks ka talumaid harida, tuli palgata sulaseid ja teenijatüdrukuid.

Mõisnikul oli õigus pärisorja müüa ja kinkida. Antiikaja orjadest eristas pärisorja see, et tal oli õigus omada vallasvara (näiteks mööblit ja koduloomi), ent ka seda ei võinud ta ilma mõisniku loata müüa. Samuti ei olnud mõisnikul õigust otsustada pärisorja elu ja surma üle. Küll aga oli mõisnikul kodukariõigus, mis tähendas õigust karistada pärustalupoegi ihunuhtlusega (mõisapeks).

Pulmarong Virumaal (A. Olearius, 1635)
Rehetuba
Rehielamu südameks oli köetav rehetuba, mis talvisel ajal pidi mahutama kogu suure pere oma tööde ja tegemistega, sügisesel koristusperioodil aga muutuma viljakuivatusruumiks. Rehetoale olid iseloomulikud u 2 m kõrgusel asetsevad liigutatavad viljakuivatus­parred.

Maarahvast

A.

Järva-Jaani kirikuõpetaja Christian Kelch kirjeldab talurahva lihtsat eluviisi.

Nad on ebaharilikult tugeva loomu ning hea kehaehitusega ja suudavad ka jäledaima töö ära teha nina kirtsutamata. Lapsepõlvest peale kasvatatakse neid üpris karmilt ja harjutatakse raske tööga, mistõttu nad ka täiskasvanuna suudavad kannatada nii pakast kui ka palavust. Nende majad, milles nad elavad, on väga halvad ja puhta puust kokku pandud; ja nad kasutavad neid­sinatseid mitte ainult selleks, et seal elada, vaid nad kuivatavad, peksavad ja töötlevad nendessinastes ka oma vilja. [‑‑‑] Ja selle kuivatamise tulemus on, et Liivimaa vili võib seista kakskümmend aastat ja enamgi ning ei vaja mingit ümber­kühveldamist, mistõttu ka hollandlased ostavad seda meelsasti ja viivad välismaale. Et aga lühikese suve tõttu kasvab töö lõikusajal üle pea, siis on nendel, kelle põllud suuremad, kombeks kutsuda kokku hea hulk oma naabreid, kelle abil koristavad põllu ühe korraga puhtaks ja pakuvad sinastele õhtul selle eest hüva pidusöögi, mäherdust pruuki kutsutakse siinmail talguteks [‑‑‑] ja kuigi talgutele kutsutud teevad terve pika päeva väga rasket tööd, suudavad nad ometi kogu sellele järgneva öö hüpata, tantsida ja olla rõõmsad.

Christian Kelchi Liivimaa kroonika, 1695.

Maarahvast

B.

Eesti talurahvas elas teiste Euroopa maadega võrreldes äärmiselt vaeselt, mis ei jäänud märkamata välis­külalistele. Siinset eluolu kirjeldas põhjalikult Adam Olearius, kes reisis Holsteini saatkonna koosseisus läbi Eesti Moskvasse ja tagasi:

Veel tänapäevalgi on Lätis ja Eestis väga palju nende järeltulijaid alles, kes ei valda ei linnu ega külasid, vaid on orjad ja pärisorjad ja maa-aadli ja linnakodanike teenistuses, hoiavad veel alles oma vana emakeelt, ja nimelt pole eesti keelel mitte mingit sugulust läti keelega, üldiselt kutsutakse neid aga mittesakslasteks. [‑‑‑] Vallalised käivad talvel ja suvel palja peaga, lasevad juustel lahtiselt ja pügatuna kaelani rippuda, nii et nad peade poolest näivad täiesti poiste sarnased, nende rõivad on halvast jämedast villast ja linasest kangast, mida nad ise koovad ja valmistavad. Kannavad suvel niinest, talvel aga parkimata karedast härja- ja lehmanahast valmistatud jalatseid. Enamik on vaesed inimesed, neil pole palju enamat kui see, mis neil seljas ja ümber on ja suhu pistetakse.

Adam Olearius. Uus Pärsia reisikiri, 1656.

Maarahvast

C.

Aadli arvates oli talupoegade vaesuse põhjuseks osaliselt see, et nad kippusid pühade ja pidude ajal liigselt priiskama. Seetõttu üritati korra­määrustes sääraseid kulutusi piirata:

Et ka talupoja pulmades seni on valitsemas suur ja ennekuulmatu jumalavilja raiskamine ülemäärase söömise ja joomise näol, millega talu­poeg end ise hävitab, end üle jõu koormab ja vaesusesse tõukab, siis pole säärased suured talupojapulmad sugugi lubatud, vaid on täiesti keelatud, et kõrvaldada ja lõpetada seda kõrkust ja ära pöörata Jumala viha… Talupoeg tohib igaks pulmaks õlut pruulida mitte üle nelja vaadi. Peigmees ei tohi ühtki kinki anda pruudi isale, õele ega teistelegi, tahab ta aga oma vabal soovil võimalust mööda pruudile midagi kinkida, siis ei tehta talle selles takistusi. Söömine ja prassimine kosjaskäimisel, kihlusel ja kojuviimise ajal on kõvasti keelatud… Samuti on talupoegadel keelatud tarvitada saksa sadulaid, päitseid, saksa laadi jaluseid, tagasi­pööratud säärtega saapaid, nugise- ja rebasenahast kõrgeid mütse… ja kui edaspidi talupoegadel kirikus või mujal leitakse midagi säärast, siis on igaühel lubatud neilt see ära võtta.

Uuendatud Eestimaa maakorraldus, 1645.
Lisää aiheesta
Muut toiminnot

Talurahvas Rootsi ajal

Rootsi võimu perioodist on räägitud veel sajandeid hiljem kui „vanast heast Rootsi ajast“. Positiivne mulje tulenes peamiselt sellest, et Rootsi kuningad tegid mitu katset Eesti- ja Liivimaal pärisorjust kaotada või seda vähemalt leevendada. Rootsis olid talupojad isiklikult vabad ning nende esindajad osalesid Riigi­päeva kaudu koguni riigiasjade otsustamisel. Rootsile kuuluvate Balti provintside talurahva orjaseisund oli sellega teravas vastuolus. Ometi ei suutnud kuningad siinsete talupoegade õigusliku seisundi parandamiseks suurt midagi ära teha. Vastu­pidi, 17. sajandi jooksul sai pärisorjus siinmail hoopis kindlama õigusliku aluse. Valitsejate plaanidele seisid vastu nii rüütel­konnad kui ka Rootsi aristokraadid, mõlemad lootsid päris­orjuslikult majandades oma Balti mõisatest suuremat tulu saada. Alles 17. sajandi lõpul paranes talupoegade olukord vähesel määral, ja sedagi ainult reduktsiooniga riigi kätte läinud mõisates ehk kroonumõisates. Nimelt määrati kindlaks koormiste ülem­piir, mõisa rentnikel keelati talupoegi omavoliliselt koormata või neid ümber paigutada, piirati mõisnike kodukariõigust. Era­mõisate talupoegade olukord aga ei muutunud.

Talupoegade vabastamise küsimus

Esimese ettepaneku pärisorjuse kaotamiseks oli teinud Rootsi valitseja hertsog Karl juba 1601. aastal. Liivi­maa aadlike esindajad vastasid seepeale järgmist.

Selle punkti kohta, „kas ei võiks talu­pojad, nagu teisedki igal pool maal, aadlist vabad olla, oma lapsi kooli saata, ka lasta ameteid õppida, mis sellele maale sündsad ja kasulikud, sest et talupoegadel on rohkem poegi, kui nad neile võivad varandust anda; ja et lubataks takistamata neid selleks tarvitada, nagu see neile meeldib, sest kristlikus ilmas ja seal, kus head riiki ja korda peetakse, pole inimeste pidamine orjadena enam pruugiks ...“ – Selle kohta ei saa meie Kõrge­aulisele Vürstlikule Hiilgusele truu­alamliselt jätta teatamata, et see ette­panek pole uus, vaid et juba kuningas Stefani aegadel ... aulikult rüütel- ja maakonnalt sedasama nõuti. Rüütel- ja maakond aga, esitades küllaldased põhjendused, nagu need vanades ajalooraamatutes seisavad, ja toetudes igivanadele vabadustele ja privileegidele, vastas selle peale nõnda, et Kuninglik Majesteet ja hiljemini ka kindralkomissarid sellega armulikult rahule jäid. Et talupojad oma loomu poolest on kõlblikud ja kalduvad rohkem oma vanadele harjumustele kui mingi­suguseile vabadustele, näitab see lugu: Kui kuningas Stefan, kellest paljukiidetud mälestus, kavatses neid vabastada raskusest, et nad oma süü­tegude eest karistust ei kannaks mitte oma nahaga, vaid rahaga isandaile... palusid talupojad tungivalt ja alandlikult: ärgu koormatagu neid säärase uue andamiga, vaid jäetagu nad vanade harjumuste juurde... Talupojad on oma orjusest paremini kinni pidanud kui Riia linn oma usust ja vabadustest. Kui kuningas Stefanile pärast veel teatati, millist kära ja segadust talupojad olid teinud Lääne-, Saaremaal, Harjus ja Virus, oma isandaile kallale tunginud ja neid hukanud..., nõnda et kõik isandad ühes aadlikega valvel on ja peavad neid tule ja mõõgaga jälle sõnakuulmisele sundima, siis ei muutnud kuningas mitte ainult oma arvamust, vaid keelas talupoegadel relvakandmise, lisades juurde, et narride ja laste kätte ei tohi keppi anda.

  • Millega põhjendas hertsog Karl talupoegade vabastamise vajadust? Püüa eristada filosoofilisi või moraalseid ja majanduslik-ühiskondlikke argumente.
  • Miks talupoegade vabastamise plaan ei õnnestunud?
  • Millega põhjendasid aadlikud pärisorjusest kinnihoidmist? Too välja võimalikult palju argumente.
  • Kas sinu arvates tõestab aadlike esitatud näide, et talupojad hoidsid ise orjusest kinni? Mis põhjusel võisid talupojad eelistada raha­trahvile ihunuhtlust?
  • Kuidas hindad loetu põhjal aadlike ja talupoegade suhtumist üks­teisesse?

Pärisorjuse kinnistamine

17. sajandi alguse sõdade perioodil olid paljud talupojad oma kodukohast pagenud ja tühjaks jäänud maadele elama asunud. Kui Rootsi võim kindlustus, taotles aadel, et talupojad õiguslikult maa külge seotaks. Juba 1632. aastal andis riik korralduse, et mõisnikud peavad enda juurde põgenenud talupoja „omanikule“ välja andma. 1668. aasta maapolitsei­korraldus sätestas talupoegade sunnis­maisuse.

1. Pärustalupoeg, sündinud pärus­talupojast, tuleb kohe ilma igasuguse tõrkumiseta, 50 riigitaalri ähvardusel, välja anda.

2. Pärustalupoeg on samuti see, kes on sigitatud võõra poolt, kes oma suitsu esmakordselt ühe aadlimehe maal üles laseb [s.t hakkab talu pidama]. Selle all tuleb mõista ka kõrtsmikke, aednikke ja käsitöölisi, kui nad on pärisorjadena sündinud.

3. Samuti on teinud ennast päriseks see, kes on end võõrsilt ühele pärus­maale asutanud ja seal oma esimese suitsu üles lasknud.

4. See on pärustalupoeg, kes on kümme aastat oma eelmise härra teadmisel ühe teise härra maal elanud ja seal oma vara kogunud.

6. Iga maavaldaja kohus on, niipea kui üks võõras talupoeg tema juurde tuleb ja maad võtab, kohe küsida, kus ta on sündinud, ja sellest kolme kuu jooksul pärushärrale teada anda 50 riigitaalri ähvardusel. Kui endine pärushärra ei nõua ärajooksnud talupoega kolme kuu jooksul pärast teadaandmist tagasi, kaotab ta oma õiguse tema peale ja see on teise pärustalupoeg.

12. Kui sulane, kes on sündinud võõrsil, nagu Venemaal, Leedus jne, heidab abiellu ühe mõisa maal ja sigitab seal lapsi, siis on tema sigitatud lapsed pärustalupojad.

1668. a Liivimaa kindralkuberneri maapolitseikorraldus.
  • Millistel viisidel võis inimene mõisniku pärisorjaks muutuda?
  • Millised olid talupoja võimalused karmi mõisniku võimu alt pääseda?
Lisää aiheesta
Muut toiminnot

Talurahvas Vene ajal

Pärast Põhjasõda tagastas Vene võim aadlikele Rootsi ajal redutseeritud mõisad, mistõttu endised kroonutalupojad sattusid jälle suuremasse sõltuvusse mõisnikest. 18. sajandil laiendati tublisti mõisapõlde, sest rukkimüügi kõrval Lääne-Euroopa turule kasvas järsult Vene turu osatähtsus. Väga tähtsaks sai viina­põletamine. Kuna viina hind oli mitu korda kõrgem viinaks aetava vilja hinnast, läks umbes ⅓ teraviljasaagist viinakateldesse. Viinapõletamisest järele jäänud praagaga nuumati härjavasikaid, kes saadeti hiljem Peterburi turule. Kuna mõisad tegelesid nüüd ka loomakasvatusega, paranes ka mõisapõldude väetamine.

Et kõiki põlde jõuaks ära harida, suurendati veelgi talurahva teo­töökohustust: nüüd pidi üks keskmine talu välja panema juba kaks inimest kuuel päeval nädalas terve aasta jooksul.

18. sajandi teisel poolel hakkasid aga valgustusfilosoofiast mõjutatud haritlased talurahva kohtlemist teravalt arvustama. Ka keisrinna Katariina II ja osa uuendusmeelsemaid aadlikke mõistsid vajadust talupoegade õiguslikku kaitset suurendada. Hoolimata rüütelkondade vastuseisust avaldati 1765. aastal Liivi­maal nn positiivsed määrused, millega piirati koormiste hulka ja kodukariõigust ning tagati talurahva õigus oma vallasvara käsutada. Seda võib pidada talurahva pärisorjusest vabastamise protsessi alguseks.

  • A
  • B
  • G
  • D
  • E
  • F
  • C
Põltsamaa talurahvas 18. saj lõpul. Tähe alt leiad seletused.
Eestlased Pärnu kandis (J. L. Börger, J. Ch. Brotze, 1778)
Tütarlapsel on lühikesed juuksed ja ümber pea punane pael, seljas on tal triibuline seelik. Naisel ripub kätel narmastega kaunistatud sõba e suurrätt, kaelas on tal pärlikee ja rinnal suur kuhiksõlg. Nii naised kui ka mehed kannavad ühesugust ülekuube, meestel on ümber vask­vöö. Parempoolsel mehel on peas karva­müts.
Eestlased Pärnu kandis 18. saj lõpus, säärsaabastes on kubjas
Saarde kihelkonna talupojad (J. Ch. Brotze, 1795)
Taluõuel tantsitakse torupilli saatel. Meestel on seljas pikk-kuub ja selle peal vaskvöö. Naistel on peas kõrge torntanu ja seljas on samuti pikk-kuub, v.a parempoolne, kel on üll kampsun.

Kõrts

Sageli tuleb talupojal kõige käredama pakasega puid teha või ka rukist, nisu, kaera, viina vms linna vedada. Nüüd osutub see talle õnnistuseks, et saksad on oma rahaahnusest ja soovist üha enam viina müüa nii igale poole maanteede äärde kui ka pea­aegu igasse külla kõrtsid rajanud. Maanteedel võib leida kõrtsi iga paari versta takka, kuid vahel lausa iga versta järel. Tuba, mis seal talupoega ees ootab, on soojaks köetud ja seal võib ta end uuesti üles soojendada. Sealt saab ka õlut, aga talupoeg seda suurt ei joo. Kui tal on raha, võtab ta pigem klaasikese viina, sest see annab rohkem sooja. Enesele toidu ja hobusele sööda peab ta küll ise ühes võtma. [‑‑‑] Ta heidab kõrtsitoa pingile pikali, kuid vahel ka lauale või põrandale. Ent kui ta leiab endale sooja koha üleval ahju peal või neil partel, mis ulatuvad üle toa ja kus ülespoole valgunud soojuse tõttu veel palavam on, siis võib ta end juba päris õnneseenena tunda. [‑‑‑] Eestlaste tubadest ei kao suits mitte kunagi ja seepärast püsivad need soojad ka kõige käredama pakasega. Naudi, vaene mees, selle su enda välja mõeldud sisseseade mõnu ja lase peenikestel sakstel oma ilusates, elegantsetes ahjudega elutubades külmetada – selle poolest oled sa küll soodsamas seisus kui nemad.

Chr. H. J. Schlegel. Reis üle Saksimaa ja Läänemere Eestisse 1780. aastatel.
Lisää aiheesta
Muut toiminnot

Mõisted

  • pärustalupoeg – pärisorine talupoeg
  • kodukariõigus – mõisniku õigus karistada pärustalupoegi ihunuhtlusega
  • kroonumõis – riigile kuuluv mõis
Lisää aiheesta
Muut toiminnot

Küsimused

  1. Iseloomusta Eesti rahvastiku arengut 17.–18. sajandil.
  2. Mille poolest erines pärisorise talupoja elu vabatalupoja omast? Mis eristas pärisorja antiikaja orjast?
  3. Miks soovisid Rootsi kuningad Eesti- ja Liivimaa talupoegi pärisorjusest vabastada?
  4. Võrdle pärus- ja kroonutalupoegade õiguslikku seisundit Rootsi aja lõpul.
  5. Miks talupoegade olukord 18. sajandil halvenes?
Lisää aiheesta
Muut toiminnot