Suured revolutsioonid. Vabadus, võrdsus, vendlus!

18. sajandi teisel poolel tekkisid Inglismaa ja tema Ameerika kolooniate vahel pinged. 1776. aastal võttis kontinentaalkongress vastu ise­seisvus­deklaratsiooni. Puhkes iseseisvussõda, mille võitsid ameeriklased. Uus riik sai nimeks Ameerika Ühendriigid. 1787. aastal vastu võetud põhiseaduse ehk konstitutsiooni alusel oli selle riigi­vormiks föderaalne vabariik, kus valitses võimude lahusus ning olid tagatud inimeste põhiõigused. Järgmistel aastatel täiendati konstitutsiooni teiste selliste väga oluliste põhimõtetega nagu usuvabadus, kõnevabadus, ajakirjandusvabadus, ühingute vabadus, relvakandmis­õigus, omandi kaitse, põhjendamata läbiotsimise ja arreteerimise keeld ning kiire ja erapooletu kohtu­pidamise õigus. Nii sillutas Ameerika iseseisvussõda teed Prantsuse revolutsioonile.

18. sajandi lõpul süvenes Prantsusmaal üldine kriis: riigivõlg kasvas, rahvas vaesus, kuningavõimu autoriteet kahanes. Haritud ja jõukas kodanlus soovis aadlikega võrdseid õigusi. Ükski ühis­konnakiht polnud valitsuse poliitikaga rahul. Maksude tõstmiseks pidi kuningas kokku kutsuma generaalstaadid. Saadikud ei olnud aga nõus vanamoodi hääletama ja moodustasid Prantsusmaa riigikorra muutmiseks Asutava Kogu. 1789. aasta 14. juulil vallutas rahvas Bastilleʼ kindluse Pariisis. Seda sündmust loetakse Prantsuse revolutsiooni alguseks ja sel kuupäeval on Prantsusmaa tähtsaim rahvuspüha. Sai selgeks, et kuningas ei suuda relvade jõul revolutsiooni tagasi pöörata. Võeti vastu kõigi inimeste võrd­õiguslikkust ja vabadust väljendav „Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioon“. Prantsusmaa oli vaja muuta ühtseks riigiks, kus kõikjal kehtiks täpselt samad seadused. Järgiti põhi­mõtet, et kõik ametnikud, kohtunikud ja vaimulikud peavad olema valitavad, mitte kuninga poolt ametisse nimetatud. 1790. aastal kaotati aadliseisus ning keelati aadlitiitlite kasutamine. Uus võim pooldas vaba turgu ja vaba kaubandust. 1891. a põhi­seadusega kehtestati Prantsusmaal konstitutsiooniline ehk põhiseaduslik monarhia.

Kuningas ei leppinud aga oma võimu kärpimisega ja ühiskonnas tugevnesid monarhiavastased meeleolud. 1792. a kuulutati Prantsus­maal välja vabariik. Kuningas mõisteti surma ja hukati giljotiinil. Kriisiolukorras haarasid võimu kõige radikaalsemate vaadetega revolutsiooni pooldajad ehk jakobiinid. Tuues ette­käändeks revolutsiooni päästmise kehtestasid nad diktatuuri. Jakobiinide juht Robespierre koondas enda kätte piiramatu võimu ja asus poliitilisi vastaseid hävitama. Lühikese aja jooksul hukati 40 000 inimest. Rahvas väsis terrorist. 1794. a kukutati jakobiinid võimult ja moodustati uus valitsus – Direktoorium, mille eesmärk oli leida kesktee jakobiinide ja monarhistide vahel. Populaarsust kogus noor edukas väejuht Napoléon Bonaparte. 1799. aastal kukutas ta Direktooriumi ja kuulutas end riigi esimeseks konsuliks.

Napoleoni võim tõi kaasa poliitilise stabiilsuse ja revolutsiooni saavutuste kindlustamise, aga ka nende ekspordi välisriikidesse agressiivse vallutuspoliitika abil. Prantsusmaal võis revolutsiooni pidada 1799. aastaga lõppenuks, Euroopas aga suuremad muudatused alles algasid. Enamasti toimusid need Prantsusmaa eeskujul ja Prantsuse relvade toel. 1804. a valiti Napoleon prantslaste keisriks ja Prantsusmaast sai taas monarhia.

Napoleoni eesmärgiks oli maailmaimpeeriumi loomine Prantsuse revolutsiooni ratsionaalsete ja õiglaste põhimõtete alusel. Teised riigid nägid selles rünnakut oma traditsioonilise korra ja ise­seisvuse vastu. Nad pidasid Prantsusmaa domineerimist ohuks võimutasakaalule Euroopas, mis oli võimaldanud kõigil riikidel oma vabadust säilitada. Napoleoni piiramatu vallutusiha ajendas mitmel korral teisi riike koonduma tema vastu. 1812. a alustas Napoleon sõjakäiku Venemaale, see lõppes tema suure armee hävinguga. 1814. a vallutasid liitlasväed Pariisi ja sundisid Napoleoni troonist loobuma.