- Mis on tööstuslik pööre?
- Millised masinad ja tehnoloogiad mõjutasid tööstuse arengut?
Tööstuslik revolutsioon
18. sajandi teine pool ja 19. sajand tõid maailmas kaasa veel ühe suure murrangu, mis muutis tunduvalt ühiskonda ja inimeste eluolu. Toimus üleminek käsitsitöölt mehhaniseeritud tootmisele ehk tööstuslikule tootmisele. Uute masinate leiutamine ja kasutuselevõtt võimaldas kaupu üha kiiremini ja odavamalt toota. Sealjuures põhjustas ühe valdkonna areng ja laienemine vältimatult teistegi sellega seotud valdkondade edenemist: kasvas nõudlus tööjõu ja tooraine järele, tohutu arenguhüppe tegi transport, turul tekkinud konkurents sundis ettevõtteid veel odavamalt ja rohkem tootma. Nii sai tööstusest põllumajanduse asemel ühiskonna peamine arengumootor ja rikkuse looja, mis lõi eeldused hüppeliselt kasvanud elanikkonna toitlustamiseks, riietamiseks, liiklemiseks ja majutamiseks. Tööstuslikule tootmisele ülemineku murranguliste tagajärgede tõttu on seda protsessi nimetatud ka tööstuslikuks revolutsiooniks.
Revolutsioon algab Inglismaalt
Esimesena maailmas astus ulatusliku tööstusliku tootmise teele Inglismaa 18. sajandi keskel. Kuna sealne tähtsaim majandusharu oli villa töötlemine, hakatigi kõigepealt just ketramist ja kudumist masinatega hõlbustama. Näiteks kangur James Hargreavesi leiutatud ketrusmasinal sai senise ühe lõnga asemel kedrata korraga 16 lõngarulli. Šoti leiutajal James Wattil õnnestus varem leiutatud aurumasinat veel nii palju täiendada, et seda sai kasutada ketrus- ja kudumismasinate ajamina. Sellest peale oli võimalik vabrikuid rajada enamatesse kohtadesse kui ainult suurte jõgede äärde, kus vajalikud mehhanismid pani tööle vesiratas. Uusi masinaid tekkis pidevalt juurde ning üha enam ettevõtjaid pidas vajalikuks neid endale hankida. Tänu mehhaniseerimisele suutis 1812. aastal üks ketraja teha ära juba 200 ketraja töö. See andis Inglise ettevõtjatele suure konkurentsieelise, kuna võimaldas toota kaupu suuremates kogustes ja tootmiskulusid vähendada.
Tööstuslik pööre ketruses



LISA. Masinalõhkujad
Kaugeltki kõik inglased ei kiitnud tööstuslikku pööret heaks. Eriti ärritas see pikkade traditsioonidega käsitöölisi, st kangruid ja rätsepaid, kellelt kiiresti arenev tekstiilitööstus võttis vägisi töö ja teenistuse, sest masinatega ei suudetud konkureerida. Seetõttu puhkes Inglismaal masinate lõhkumise liikumine, mis ägenes eriti aastatel 1811–1816. Rünnakute etteotsa asus mees, kes kutsus ennast Ned Luddiks. Tema järgi hakati kogu masinalõhkumisliikumist nimetama ka luddismiks või luddiitide liikumiseks.
Luddiidid ründasid vabrikuid ning masinaid ja tööstustoodangut müünud poode, süüdistades neid kõlvatus konkurentsis, toodete kvaliteedi allaviimises ja Inglise käsitöö maine hävitamises. Käsitööliste viha alla sattusid ka uute masinate leiutajad. Kuigi masinalõhkujad suutsid oma kõrghetkedel isegi Briti armeega lahinguid pidada, suruti see liikumine viimaks jõuga maha.
LISA. Miks sai tööstuslik pööre alguse just Inglismaalt?
- Inglismaal oli talurahvas vaba ja küllaltki heal majanduslikul järjel (pärisorjus oli juba ligi 300 aastat tagasi kaotatud). Seega leidis tööstuslik toodang endale kiiresti ostjaskonna. Prantslaste ostujõud oli samal ajal palju väiksem, rääkimata eestlastest, kes veel 19. sajandi keskel suutsid end hädavaevu ära toita. Teisalt pakkus vaba talurahvas küllaga tööjõudu uutele vabrikutele.
- Inimeste palgad olid oluliselt kõrgemad kui mujal maailmas (tööjõu kulud olid suured).
- Inglismaa sai suurt tulu koloniaalkaubandusest. Ühtlasi pakkusid kolooniad odavat toormaterjali (ennekõike puuvilla). Asumaades teenitud rikkusi sai investeerida kapitalina tööstusesse.
- Ülisuurte ja kergesti kättesaadavate kivisöelademete tõttu oli söe hind väga madal, eriti Põhja- ja Kesk-Inglismaal kivisöekaevanduste piirkonnas. Just seetõttu rajati tööstusettevõtted pigem maa põhjaossa, kuigi seni oli majanduslikult esirinnas olnud Lõuna-Inglismaa.
- Kuna kütus oli odav, inimeste palgad aga kõrged, hakati otsima tehnilisi lahendusi tootmiskulude alandamiseks. Tööstusliku revolutsiooni kuulsad leiutised võimaldasid asendada kalli tööjõu odaval kütusel töötavate masinatega.

Kivisöe ajastu
Aurumasinaid köeti kivisöega. Mida rohkem vabrikuid rajati, seda suurem nõudlus tekkis söe järele. Et kiiremini, rohkem ja odavamalt toota, täiustati söekaevandamise tehnoloogiat. Siingi oli suur kasu aurumasinast, millega sai kaevanduse šahtidest vett välja pumbata. 18. sajandi lõpuks kujunes söetööstus üheks tähtsamaks majandusharuks ja söerikastesse piirkondadesse kerkisid suured kohalikul kütusel rajanevad tööstuskeskused.
Masinate ehitamiseks vajati rauda. Seni kuni rauasulatusahjude kütteks kasutati puusütt (puhas kivisüsi selleks ei sobinud), olid raua tootmisvõimsused piiratud. 18. sajandi algul õpiti aga sulatusahju kütma kivisöest saadava koksiga. See võimaldas rauda hoopis kiiremini ja palju rohkem toota kui varem. Rauatootmisest sai Inglise tööstusrevolutsiooni üks alussambaid. Näiteks 1850. aastal sulatati Inglismaal rohkem rauda kui kõigis teistes riikides kokku.



- A
- B
- C
- D
- E
- F
- G
- H
Osade nimetused leiad pildilt tähe alt. Aurumasin muudab rõhu all olevas aurus talletatud potentsiaalse energia mehhaaniliseks energiaks. Aurumasina tähtsaim osa on veega täidetud aurukatel (A), kus vesi aetakse keema mõnd kütust (peamiselt kivisütt) koldes põletades. Katlast tulev aur suundub aurumasina silindrisse (B) vaheldumisi kummalegi poole kolbi (C) ja paneb selle liikuma. Kolvi edasi-tagasi liikumise muudab väntmehhanism (D) pöördliikumiseks. Kasutatud auru surub kolb tagasikäigul kondensaatorisse (E), kus külm vesi seda jahutab, nii et aur kondenseerub.
- Ketramine ja kudumine
- Veondus (raudtee, laevandus)
- Kaevandamine
- Sidepidamine (telefon, telegraaf)
Tööstusliku pöörde levimine
Inglismaa selge liidriroll tööstuslikus tootmises püsis 19. sajandi keskpaigani. Aurumasinad ja tööstuslikud tehnoloogiad olid esialgu tulusad vaid Suurbritannias, sest nõudsid palju kivisütt. Mujal Euroopas oli aga kütus kallim ja tööjõud pigem odav, seega puudusid loomulikud eeldused aurujõu kasutuselevõtuks. Inglismaa järel asusid tööstusliku tootmise teele Belgia ja Põhja-Prantsusmaa, kus paiknesid samuti suured kivisöevarud. Aurumasinaid arendati pidevalt edasi. 18. sajandi algul kulus 1-hobujõulise masina töötamiseks 20,5 kg kivisütt tunnis, 19. sajandi keskpaigaks oli aga kütusekulu juba alla ühe kilogrammi tunnis. Nii hakkas aurutehnoloogia end ka mujal üha enam ära tasuma.

Uued tootmisharud
19. sajandi teisel poolel kujunesid Euroopas uued tähtsamad tööstusharud. Henry Bessemeri välja töötatud uue tehnoloogiaga (bessemerprotsess) oli võimalik toota terast tunduvalt lihtsamalt ja odavamalt. Metallurgia kui tööstusharu tähtsus hakkas nüüd kiiresti kasvama ja terasest sai tööstusajastu tähtsaim ehitusmaterjal. Uue arengutõuke said masinaehitus ja elektrotehnikatööstus. Keemikute edusammud panid aluse üha laienevale keemiatööstusele. Tekstiilitööstuse osatähtsus hakkas aga langema. Seda pööret on mõnikord nimetatud ka teiseks tööstusrevolutsiooniks.
Uutes tootmisharudes arenesid kõige kiiremini Saksamaa ja USA, kes rakendasid varmalt uusi tehnoloogiaid. Näiteks Saksamaal 19. sajandi keskel tegevust alustanud terasetootmisettevõte Krupp kujunes suurimaks tööstusettevõtteks kogu Euroopas. 19. sajandi viimasel veerandil saavutas Euroopas liidripositsiooni Saksa keemiatööstus (sünteetilised värvid, liimid jm). Jõudsalt arenes Rootsi: Lars Magnus Ericsson leiutas telefoni, Alfred Nobel aga dünamiidi.

Uued energiaallikad
19. sajandi teisel poolel võeti kasutusele uued energiaallikad nafta ja elekter. Elektrit kui huvitavat loodusnähtust oli uuritud juba 18. sajandil, kuid alles 19. sajandi teisel poolel õpiti seda ka rakendama. 1880. aastatel ehitati esimesed elektrijaamad ja ülekandeliinid, 1890. aastatel hakati tootma elektrimootoreid ning sajandivahetuseks oli elekter lõplikult massidesse jõudnud.
Naftat hakati tööstuslikult tootma USA‑s 1860. aastatel. Esialgu kasutati seda lihtsalt odavama kütusena kivisöe asemel. Sisepõlemismootori leiutamine (1879) lõi nafta kasutamiseks täiesti uued võimalused.
- Tuumaenergia
- Elekter
- Nafta
- Biokütused
Tööstusriigid
19. sajandi teisel poolel hakkasid riigid tööstuse arendamisele (ja seda võimaldavate teadusuuringute toetamisele) suuremat rõhku panema. Mõisteti, et riigi võime oma poliitilisi, rahvuslikke ja sõjalisi huve kehtestada sõltub kõige enam tööstuslikust võimsusest. Siiski polnud kõik Euroopa riigid tööstuse arengult võrdsel tasemel: 20. sajandi alguseks oli kõige tugevam tööstusriik Saksamaa, teistest olid selgelt maha jäänud Itaalia, Hispaania ja Venemaa.
LISA. Maailmanäitused
19. sajandi teisel poolel said populaarseks suured maailmanäitused, kus riigid soovisid oma tööstussaavutusi üksteise võidu rahvale näidata. Esimese maailmanäituse korraldas 1851. aastal Suurbritannia Londonis, kuhu püstitati spetsiaalne kristallpalee 600 m pikkuse näitusehalliga. Kokku oli seal 100 000 eksponaati kõigist maailma nurkadest ning väljapanekut käis vaatamas peaaegu miljon inimest.
Edaspidi püüdsid sama suuri näitusi korraldada teisedki riigid. Kõige paremini õnnestus see Prantsusmaal: Pariisis toimusid maailmanäitused 1855., 1867., 1878., 1889. ja 1900. aastal. 1889. aasta Pariisi maailmanäitusega tähistati Prantsuse revolutsiooni sajandat aastapäeva, mille puhuks ehitati valmis kuulus Eiffeli torn. Maailmanäituste eesmärk oli näidata kõige uuemaid saavutusi. Lisaks sai rahvas tutvuda kolooniate ja võõraste tsivilisatsioonide väljapanekutega, mis paljudele tundus eksootikana. Kõige rohkem inimesi, üle 50 miljoni inimese, käis Pariisi üldnäitusel 1900. aastal.

Mõisted
- tööstuslik pööre – üleminek käsitsitöölt mehhaniseeritud tootmisele ehk tööstuslikule tootmisele
- mehhaniseerima – inimeste või loomade lihasjõudu masinatega asendama
- tööstusriik – riik, mille majanduslik ja sõjaline võimsus põhineb tööstusel
Küsimused
- Mida nimetatakse tööstuslikuks pöördeks?
- Kuidas tööstuslik pööre algas?
- Miks sai tööstuslik pööre alguse just Inglismaalt?
- Kirjelda tööstuse arengut 19. sajandil.
- Miks hakkasid riigid oma maa tööstuse arengule suuremat tähelepanu pöörama?