1918. aastal lõppenud esimese maailmasõja koledused jätsid sügava jälje inimeste teadvusse ning seepärast võidutsesid sõja­järgsel aastakümnel patsifismi ideed. 1920. aastate Euroopas tugines patsifism mitte ainult sõdade ning vägivalla vihkamisele ja raskele kaotuste koormale, vaid ka soovile ära hoida tulevikus selliseid hirmsaid sündmusi. Seetõttu nimetati seda aastakümmet patsifismiajastuks. Sel ajal suutsid Euroopa ning Ameerika Ühendriikide poliitikud lahendada paljud tüliküsimused rahu­meelsete vahenditega. Sõlmiti ka kokkuleppeid, mis pidid välis­tama sõja. Üks selliseid oli 1928. aastal Pariisis sõlmitud viie­teist­kümne riigi leping, mida hakati selle autorite, Prantsus­maa peaministri A. Briandi ning USA riigisekretäri F. Kelloggi järgi nimetama Briandi-Kelloggi paktiks. Sellega keelustati sõda kui rahvusliku poliitika vahend. Järgmisel aastal liitusid lepinguga Eesti ning mitmed teised riigid. Briandi-Kelloggi pakt ei sisaldanud aga desarmeerimise nõuet ega näinud ette karistus­meetmeid sõja algatajate suhtes, seega ei saanud selle sõlmimine ka sõjalisi kokku­põrkeid ära hoida.

Keeruliseks probleemiks kujunes 1920. aastatel reparatsioonide tasumine. Saksamaa oli kohustatud võitjatele maksma 132 miljardit kuldmarka, millest üle poole pidi saama Prantsusmaa. Kuna aga Saksamaal tekkisid raskused reparatsiooni­maksete õige­aegse tasumisega, eelkõige söe tarnimisega Prantsusmaale, otsustasid prantslased ja belglased anda Saksa valitsusele õppe­tunni. 1923. aastal tungisid kahe riigi väed Saksamaale kuulunud Ruhri tööstuspiirkonda ning hõivasid selle. Tekkis pinev olukord (nn Ruhri kriis), mis võinuks lõppeda uue üleeuroopalise sõjaga. See sundis teisi riike reparatsiooni- ja võlaprobleemile lahendust otsima. Loodi rahvusvaheline komisjon, mille juhiks sai Ameerika pankur ja riigitegelane C. G. Dawes. Komisjon koostas reparatsiooni­maksete tasumise plaani, mida hakati nimetama Dawesi plaaniks. Saksamaale anti laenu oma raha kindlus­tamiseks ning pikendati reparatsiooni­maksete tasumise tähtaega. Mõne aja pärast asendati Dawesi plaan teise, Saksa­maale veelgi soodsamaga ning lõpuks vabastati riik täielikult reparatsioonide maksmisest.

Dawesi plaani üle peetud kõneluste tähtsündmuseks oli 1925. aastal toimunud Locarno konverents. Seal üritati luua süsteem, mis välistaks sõja puhkemise Prantsusmaa ja Saksamaa vahel, ning valmistati ette hulk kokku­leppeid, millest olulisim oli Reini pakt. Selle järgi pidi Saksa-Belgia ja Saksa-Prantsuse piir jääma puutumatuks ning Reini piirkond relvadest ja sõjavägedest vabaks. Paktist kinnipidamist lubasid tagada Suurbritannia ja Itaalia. Vastutasuks sai Saksamaa loa astuda Rahvasteliitu.

Tülid Euroopa riikide vahel hakkasid valmistama Rahvaste­liidule peavalu juba 1920. aastate algul, kui ühendus jättis rahuldamata Saksamaa kaebuse Belgia peale (sakslased ei tahtnud nõustuda kahe linna üleandmisega Belgiale). Samal ajal mõisteti hukka Vene­maa kallaletung ise­seisvunud Kaukaasia riikidele (Armeenia, Gruusia ja Aserbaidžaan).

Mõned 1920. aastate tülid puudutasid ka Eestit. Näiteks oli Eesti ja Läti vahel Valga kriis. Eriti pikaajaliseks kujunes Vilniuse kriis Leedu ja Poola vahel. See oli seotud Vilniuse (Vilno) linna ja seda ümbritseva maakonnaga. Leedu oli saanud nimetatud ala endale 1918. aastal. Esialgu tunnustas seda ka Poola vabariik, kuid hiljem Vilniuse piirkond vallutati ning liideti Poolaga. See­peale hõivas Leedu Klaipeda (Memeli) piirkonna, mis oli varem Saksamaalt ära võetud, ning seal moodustati Gdański (Danzigi) ees­kujul vabalinn. Tüli osalised pöördusid Rahvasteliidu poole, kus vaidlused kestsid umbes viis aastat. Lõpuks soovitas Rahvaste­liit kummalgi riigil säilitada rahu ning taastada suhted läbirääkimiste teel. Kuid tüli jätkus ka 1930. aastail.

 Eesti sattus sellega seoses üsna keerulisse olukorda, kuna soovis arendada suhteid nii Poola kui ka Leeduga. Eesti sõbralikku käitumist Poola suhtes käsitas Leedu enda vastu suunatud sammuna ning vastupidi, seepärast pidid Eesti diplomaadid üles näitama tõelist leidlikkust, suheldes Leedu või Poola riigi­tegelastega.