LISA. Välis-Eesti

Enne teist maailmasõda oli maailmas ligi 1 175 000 eestlast, kusjuures väljaspool Eesti territooriumi – suurem osa tollases NSV Liidus – elas ligikaudu 15% meie kaasmaalastest. Teine maailmasõda muutis oluliselt eestlaste arvukust ja paiknemist maailmas: eestlaste arv vähenes umbes 9% võrra, kuid samal ajal suurenes väljas­pool Eestit elavate kaas­maalaste arv 17%-ni.

Eestlaste rändamine lääne suunas sai alguse 19.–20. sajandi vahetusel, mil juba varem Venemaale siirdunud kaas­maalastest osa asus ümber eelkõige Ameerika Ühend­riikidesse ja Kanadasse. Arvukas välis­eesti kogukond tekkis siiski teise maailma­sõja ajal ja seda eelkõige poliitilistel põhjustel: tuhanded inimesed pagesid kodumaalt nõukogude okupatsiooni eest, paljud jäid sõja­vangidena liitlaste kätte või olid sõja-aastatel sunni­viisiliselt Saksamaale töö­teenistusse saadetud. Enamik neid inimesi – pagulasi – oli koondunud Rootsi ja teistesse Lääne-Euroopa riikidesse, kus nad paigutati ümber­asujate laagritesse.

NSV Liit kutsus kõiki pagulasi tagasi ja nõudis nende tagasi­saatmist ka teiste riikide valitsustelt. Mõnel pool antigi NSV Liidu survele järele. 1945. aasta oktoobris otsustas Rootsi Riigipäev välja anda 167 Balti riikide kodanikku, kelle seas oli ka kümme­kond eestlast. See päev on tänini Rootsi ajaloos tuntud kui must reede. Vabatahtlikult või sunni­viisiliselt pöördus kodumaale tagasi ehk repatrieerus 1946. aasta kevadeks ligikaudu 15 000 eestlast, enamik neilt aladelt, mida kontrollis Nõukogude armee.

Lääneriikidesse jäi lõpp­kokkuvõttes umbes 75 000 eestlast, kes leidsid pea­varju eelkõige Rootsis ja Saksamaal. Rootsi valitsus kandis sealsete eestlaste (u 20 000) eest erilist hoolt ning nende lülitumine Rootsi ühiskonda toimus suhteliselt valutult. Teistesse Lääne-Euroopa riikidesse jäänud pagulased asusid Rahvus­vahelise Põgenike Organisatsiooni (IRO) vahendusel ümber Ameerika Ühendriikidesse (üle 40%) ning samuti Austraaliasse, Kanadasse ja Inglismaale. Küllaltki suur eestlaste koloonia jäi Saksamaale. 1950. aastate algul elas enim eestlasi Rootsis (20 000), Kanadas (19 000), Ameerika Ühend­riikides (16 000), Saksamaa Liit­vabariigis (4000) ning Austraalias (6500). Välis­eestluse olulisemateks keskusteks muutusid Toronto, New York, Stockholm ja Sidney.

Teise maailmasõja ajal Eestist lahkunud inimesed olid enamuses poliitilised põgenikud. Neist enamik oli veendunud, et võõrsil ollakse vaid ajutiselt ning mõne aja pärast pöördutakse kodu­maale tagasi. See aitas säilitada rahvuslikku identiteeti, suurt tähelepanu pöörati oma laste eesti­keelsele ja eesti­ainelisele haridusele ning keeleõpetusele.

Kuna sõja järel valitses enamikus riikides töökäte puudus, leidsid pagulased suhteliselt kiiresti ja valutult tööalast rakendust. Tõsi, paljudel tuli algul töötada erialadel, mida nad ei olnud õppinud või mis ei vastanud nende haridusele. Enamik pagulasi leidis endale töökoha vabrikutes, ehitustel, kaevandustes, metsa­töödel või teistel füüsilistel tööaladel. Iseloomulik oli ka naiste kõrge tööhõive.

1950. aastatel paranes tuntavalt pagulaste materiaalne olukord: soetati endale paremaid elu­asemeid ning leiti tulusamad ametid või suudeti era­ettevõtluses edukalt läbi lüüa. Suurt tähelepanu pöörasid eestlased ka oma laste haridusele. Pagulaste teine põlv­kond torkaski silma väga kõrge haridus­taseme poolest, paljud suutsid edukalt läbi lüüa nii majanduses, teaduses kui ka teistes valdkondades.

1950. aastatel võtsid paljud pagulased endale asukoha­maa koda­kondsuse. See samm astuti eelkõige praktilistel kaalutlustel. Asu­kohamaa kodanikuna olid võimalused töö­turul suuremad, sellega kaasnes riiklik kaitse ning muud soodustused. Ühtlasi suudeti säilitada Eesti identiteet, mida anti ühelt põlv­konnalt teisele edasi eelkõige koduse kasvatuse kaudu, kuid seda toetasid ka eesti­keelne kool, tutvus­ringkond ning seltsielu.

Väliseesti ühiskonna üks kõige olulisemaid väljundeid oli poliitiline tegevus. Paljude organisatsioonide vahendusel teavitati asukoha­maade üldsust olukorrast okupeeritud Eestis ning püüti avalikku arvamust Eesti kasuks mõjutada, koostati märgu­kirju suur­riikide mõjukatele poliitikutele, korraldati poliitilisi meele­avaldusi.

Tähtsaks poliitilise elu keskuseks kujunes esialgu Rootsi, kuhu oli peatuma jäänud enamik Eesti Vabariigi tipp-poliitikutest, kellel oli õnnestunud kodumaalt pageda. Rootsis loodigi esimesed pagulas­organisatsioonid Eesti Komitee (1944) ja Eesti Rahvus­fond (1945) ning moodustati Eesti poliitiliste erakondade koos­tööorganina Eesti Rahvus­nõukogu (ERN). Selle organisatsiooni toetajaskond moodustas 1954. aastal eksiil­valitsuse, mille etteotsa sai Eesti Vabariigi viimase põhi­seadusliku (nn Otto Tiefi) valitsuse vanim teo­võimeline liige August Rei.

Eksiilvalitsust ei tunnustanud New Yorgis asuv Eesti Vabariigi Pea­konsulaat kui teine oluline Eesti riikluse kandja välismaal ja Põhja-Ameerika eestlaste organisatsioonid. Nende ringkondade poolt loodi pagulas­valitsusele vastu­kaaluks Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu (ÜEKN).

Vaatamata erimeelsustele, saavutasid pagulas­organisatsioonid selle, et enamik lääne­riike ei tunnustanud Eesti Vabariigi annekteerimist NSV Liidu poolt.

Väliseestlaste aktiivne kultuuri­tegevus sai alguse juba põgenike­laagrites. Saksamaal Hamburgis organiseeriti koos lätlaste ja leedulastega Balti Ülikool (tegutses 1945–1949) ja Bonnis Balti Instituut. Põgenike­laagrites toimus ka vilgas kirjandus-, teatri- ja kunstielu.

Aktiivne kultuuritegevus jätkus uutes asukoha­maades. Tegutsesid laulu­koorid ja rahvatantsu­trupid, käsitöö­ringid, üliõpilas­seltsid- ja korporatsioonid. Noorte rahvuslikku vaimsust kujundas skaudi­liikumine. 1967. aastast korraldati nn metsa­ülikoole, kus esinesid ülikooli tasemel lektorid. 1972. aastal toimusid esimest korda ülemaailmsed eestlaste päevad (ESTO) Torontos. Eesti kultuuri­keskustena tegutsesid mitmes riigis Eesti Majad.

Omaette fenomeniks on olnud välis­eesti kirjandus, mille kõrvale kodu­eesti kirjandus astus võrdse partnerina alles 1960. aastatel.

Omakeelse ja -meelse info­kanalina ilmusid nii Rootsis, Põhja-Ameerikas kui ka Austraalias välis­eesti ajalehed.

Kokkuvõttes kindlustas väliseesti pagulas­ühiskond rahvus­kultuuri kestmise ja edasi­arendamise välismaal.

Pagulaste ja kodueestlaste kontaktid olid külma sõja alguses minimaalsed ning juhuslikud. Raudne eesriie hakkas tasapisi kerkima alles pärast Stalini surma. Väliseestlased said nüüd kodumaale kirju kirjutada. Need kokku­puuted olid aga vaid ühe­suunalised – välis­maalt Eestisse.

1959. aastast anti pagulastele võimalus turistidena Eestisse tulla. Selleks oli vaja hankida NSV Liidu viisa. Era­viisilised kontaktid Eestiga kutsusid pagulas­ringkondades esile vastakaid arvamusi. Üsna tugevad olid need rühmitused, mis pidasid suhtlemist Kodu-Eestiga eba­soovitatavaks, nähes selles Nõukogude okupatsiooni kaudset tunnustamist.

Eestit külastavate pagulaste arv suurenes siiski pidevalt. 1963. aastal käis Eestis 360 välis­eestlast, kolme aasta pärast aga juba ligi tuhat­kond. Ka kodu­eestlased kasutasid avardunud võimalusi ära, näiteks 1966. aastal käis oma sugulastel külas 1500 inimest.

1960. aastatel muutusid isiklike suhete kõrval järjest olulisemaks kultuuri­alased kontaktid. NSV Liidu juhtkond lootis seega näidata maailmale valitseva režiimi liberaalsust. Eesti NSV võimud meelitasid taas välis­eestlasi kodumaale pöörduma. Selleks anti välja propaganda­kirjandust ning eraldi pagulastele mõeldud aja­lehte Kodumaa. Ka eesti teadlased said nüüd omavahel rohkem suhelda: kirja­vahetust pidada, raamatuid vahetada jms.

Uusvenestamise peale­tungiga harvenesid välis­eestlaste ja Kodu-Eesti suhted. Ka ametlik propaganda muutus järjest agressiivsemaks. Tugevneva ideoloogilise surve üheks tagajärjeks oli mitmete loome­inimeste lahkumine kodumaalt (nt Arvo Pärt, Neeme Järvi). Välis-Eesti ja Kodu-Eesti suhted taastusid alles 1980. aastate teisel poolel ning vabanesid lõplikult kammitsatest omariikluse taastamisega 1991. aastal.

Eestlaste massiline välja­ränne Venemaale sai alguse möödunud sajandi keskel. 1917. aastal elas tollase Venemaa territooriumil üle 200 000 kaas­maalase ehk ligikaudu 1/6 eestlaste üldarvust maailmas. 1926. aasta rahva­loenduse järgi elas NSV Liidus 154 000 eestlast.

Seejärel hakkas eestlaste arvukus Venemaal aga kiiresti vähenema. Sellele aitasid kaasa sund­kollektiviseerimine, massi­repressioonid, emakeelse kooli­hariduse keelustamine ning hiljem ka sõjasündmused. Näiteks tõid Saksa okupatsiooni­võimud 1943. aastal suurema osa Peipsi-tagustel aladel elavaid eestlasi kodu­maale.

Sõjajärgsetel aastatel asus suur osa Venemaa eestlasi ümber Eestisse. Kokku naasis sõja­järgsetel aastatel kodumaale ligikaudu 70 000 inimest. Samal ajal aga siirdus osa eestlasi kodumaalt võõrsile – peaaegu kõikidesse tollase NSV Liidu koosseisu kuulunud liidu­vabariikidesse.

Venemaa eestlased olid oluliseks kaadri­reserviks liidu­vabariigi võimu­aparaadile. Eesti NSV võimu­ladvikus oli neil juht­positsioon kuni 1980. aastate keskpaigani.