Haritlaste kahestumisest nõukogude ühiskonnas

Sisemine kahestumine oli hingehäda, mille tekitas ümbritseva elu mentaliteet, sõnade ja tegude lahknevus ning tsensuur. Juba saadet tehes aina mõtlesid, kas läheb või ei lähe. Pidev enese­tsensuur ja tabuteemad. Kõik tegijad ju tahtsid, et saade läheks eetrisse. Seda sisemist kokkulepet, kui soovite, pidevat õrna kollaboratsionismi püüti enda eest varjata, sügavale hingepõhja peita. Nõnda ei teinud vaid ajakirjanikud. Tegid kirjanikud, kunstnikud, muusikud, omal moel valdav osa meie muserdatud rahvast. Kõik tööl­käijad õppisid reeglina poliit­ringides, osalesid ametiühingus, võtsid vastu preemiaid ja ordeneid, autoostu­lubasid, marssisid mai- ja oktoobri­paraadidel, agaramad hurraatasid tribüünilt hüütud loosungitele, hääletasid valimistel poolt. Paljud varastasid riiki ja ehitasid maju, mõned kirjutasid kaebe­kirju, käisid ülemusele kõrva sosistamas, aplodeerisid valitsus- ja parteimeeste kõnede peale. Soojalt või tormiliselt. Elu oli selline. Ei tasu seda enda eest salata. Tõelisi teisiti­mõtlejaid, kes oma põhimõtete eest olid valmis laagritesse minema, oli väga vähe. See oli midagi muud kui koduses ringis, kus ikka Vene võimu ja ülemusi kiruti. Inimesed kartsid iseenda ja oma laste pärast, igatsesid rahulikku elu. Küüditamised olid loomulikult kõiki ära hirmutanud. [---] Kõik see oligi kahestumine, valdava enamiku eesti rahva kahestumine.

Enn Anupõld. Vana telemasti varjus. Lugusid raadio- ja teletegijatest 1960–2005. Tallinn, 2005.

Kirjanik Oskar Lutsu päeviku sissekanne 1951. aastast

16. maist 1950. a. kuni 22. septembrini 1951. a. pole ma siia sõnagi kirjutanud…

Mispärast? – Ühe sõnaga laiskus, tülpimus ja ka liiga soe sõprus C₂H₅OH-ga.[---]

Kirjutan sellest, mis parajasti pähe tuleb.

Küll on tänavu rikkalik õunasaak! Säärast pole ma veel kunagi näinud kogu oma eluajal. Õunapuude oksad painduvad raskuse all maani. Varaste hirmul on suurem osa õunu maha võetud (kogu alumise veranda põrand on neid täis), aga hilisemad sordid valmivad veel… kui vargad neid ära ei tassi. Kirsse ja maasikaid sai vähe. (Kevadised öökülmad).

Elame rahu tähe all. Kogume allkirju Ülemaailmse Rahu­nõukogu läkitusele. Ameerika ehitab sõjaväe­baase SSR-i ümber. Nähtavasti ei taha USA leppida ainult Koreaga. Väga võimalik, et tuleb veel üks sõda.

Ise elan üsna vaikselt, pean „vahe­aega“, sest tervis on ilma alkoholitagi viletsa­võitu: reuma muidugi, ja siis ka lühiaegsed minestushood (une­peal), paar korda isegi ärkvel olles. (Skleroos)

Tõlgin ja kirjutan ka väikesi vesteid Edasile (end. Postimees). Ei mäleta, kas ma siia juba olen kirjutanud, et tegin ka ühe nelja­vaatuslise komöödia, aga see ei läinud läbi. A. Serafimotši tõlge sai juba kahe aasta eest valmis, võeti vastu, tegime Riikliku Kirjastusega isegi lepingu, sain 60% tasugi kätte, aga see ikka veel ei ilmu trükist. Jutustus kolhoosidest, mida algasin suure hooga ja kirjutasin kas või pooleni, vist ei näe iialgi päevavalgust. Liiga raske teema minule. Kolhooside elu läheb nii kiiresti edasi, et ma ei jõua järele.

Oskar Luts. Viimane päevik (1944–1952). Tartu, 1996.

Lennart Meri kultuuri rollist Eesti NSV-s

Mitte kunagi varem ei olnud ja ka mitte kunagi hiljem ei saa olema kultuuri poliitiline roll eesti rahva seas nii intensiivne. Palun mõistke mind õigesti: see oli aeglasele välja­suremisele mõistetud rahva võitlus oma identiteedi säilitamiseks: kultuur oli meie viimane padrun.

Sirp, 9.10.1992.

EKP KK büroo otsus 16. detsembrist 1980

„Puudustest Eesti NSV Riikliku Televisiooni- ja Raadiokomitee töös NLKP Keskkomitee otsuse „Ideoloogiatöö ja poliitilise kasvatustöö edasisest parandamisest“ täitmisel“

Eesti Televisioonil ja Eesti Raadiol koondada oma tähelepanu järgmistele sõlmküsimustele:

• rahvamajanduslike probleemide valgustamisel: avada sügavalt ja näitlikult Nõukogude vennas­vabariikide majandus­alast koos­tööd, Eesti NSV kohta ja osa meie maa rahva­majanduse ühtses kompleksis, pidades silmas, et vabariigi tööstuse, põllu­majanduse, ehituse, transpordi ja teenindus­sfääri edasise arengu edukuse, tarbe­kaupade tootmise suurendamise ning nende kvaliteedi parandamise küsimusi ei saa lahendada ilma vennalike liidu­vabariikide vastastikuse abita;
• näidata emotsionaalselt eesti rahvuse õitsengut nõukogude rahvaste vennalikus peres, järgida ideelist selgust sotsialistliku internatsionalismi ja nõukogude patriotismi propagandas, anda vääriline vastulöök imperialismi ideoloogilistele diversioonidele, võidelda järjekindlalt kolkluse ja kitsalt rahvuslike huvide ilmingute ning kodanliku ideoloogia retsidiivide vastu;
• nõukogude elulaadi ja kommunistliku moraali propageerimisel avada positiivsete näidete varal nõu­kogude inimese ideekindlust ja kodaniku­hoiakut, tema vaimset rikkust ja moraalset palet. Näidata eredamalt tööinimese ja sotsialistliku võitluse osa, propageerida eestlaste ja venelaste, teiste rahvuste esindajate loomingulist koostööd tööl, puhke­hetkedel ja argielus, seltsimehelikku üksteise abistamist, kollektivismi ning nõu­kogude elulaadi teisi külgi, võidelda leppimatult ebapere­mehelikkuse ja organiseerimatuse, bürokratismi, passiivsuse ja üks­kõiksuse vastu;
• tõsta meelelahutussaadete ideoloogilist koormust satiiri ja huumori vahenditega, võidelda väike­kodanliku eluviisi retsidiividega, tõusikliku- ja tarbija­psühholoogia retsidiivide vastu mõnede inimeste teadvuses. Propageerida laialdaselt nõu­kogude estraadi­muusikat, edu­meelsete välis­autorite helindeid ja esinejaid.

Ateistlik kasvatus­töö koolis

Ülesandeks on kasvatada õpilasi mitte ainult ateistideks, vaid võitlevateks ateistideks, kes oskaksid oma seisukohti ka kaitsta ja teha vajalikku selgitus­tööd veel usu­kammitsais viibivate kodanike hulgas. [---] Võitlusele kodanliku ideoloogia ja moraali mõju ning mineviku igandite vastu tuleb anda terav, ründav iseloom. Mitte enese­kaitse, vaid pealetung ideoloogilisel rindel – selleks kutsub meid üles partei.

Ateistlikust kasvatusest koolis. Tallinn, 1963.

Kirik kui geto

Võib-olla on liiga uhke nimetada getoks olukorda, milles kirik oli nõu­kogude võimu tingimustes, aga teatav sarnasus siiski on. „Usuliste vajaduste rahuldamine“ oli lubatud spetsiaalsetes kultuse­hoonetes, järele­valve all, ja sedagi eakatele inimestele, kellel ei olnud ühiskonnas tähendust. Noorte tööjõuliste inimeste hälbimist takistati kõigi vahenditega. Need, keda ei õnnestunud „ümber kasvatada“, isoleeriti nakkusohu vähendamiseks harilikest inimestest. Minu ema ei võetud pärast sõda Kursi haiglasse medõena tööle, sest tema mees oli usukultuse teener. Vastav märgistus („usukultuse teener“) oli ka minu passis kuni 1978. aastani ja ma mäletan hästi, mida see tähendas. Kui Venemaal matkasin, ei julgetud mitmel pool taolisele vaimselt kärnasele öömajagi anda.

Toomas Paul. Kirik keset küla. Tartu, 2003.

Kodukultus

Religioon keelustati, kuid „püha“ ei kadunud, vaid vahetas asupaika, koondudes eeskätt kodudesse. Kujundlikult võiks isegi rääkida oma­moodi kodukultuse kujunemisest nõu­kogude ajal. [---] Kodu rajamisse suunatud töö omandas rituaalse tegevuse elemente, seda enam, et see tihtipeale tõepoolest kujunes aastate­pikkuseks Kolgata teeks. Spetsiifiliselt eesti­pärane on just oma kätega tehtu eriti kõrge väärtustamine, mis toob „lunastuse“, „rahu“, „õndsuse“. See väljendub juba kodu lühiise­loomustusteski: „Kodu on kogu see töö ja hool, mis on jagatud; Kodu – see on see, et ta on nii ise oma kätega ehitatud ja tehtud. Kui midagi inimene saab väga suure vaevaga, siis talle jääb see kuidagi; Mulle annab turvatunde ja kodutunde just see, mis ma ise olen loonud oma jaoks. Just nimelt see omatehtud, oma saadud ja oma saavutatud“.

Anu Kannike. Kontinuiteet ja katkestus: privaatsfääri loomine Nõukogude Eestis. – Estonian Social Science Online, 2005, 3.