Omariikluse taastamise järel hakati Eestis põhi­seaduslikku riigikorda üles ehitama. Uue põhiseaduse eelnõu valmis Põhi­seaduslikus Assamblees 1991. aasta lõpuks, sellele järgnes üld­rahvalik arutelu. 28. juunil 1992. aastal toimunud rahva­hääletusel kiideti uus põhiseadus ülekaalukalt heaks. Põhiseadus sätestab, et riik peab „tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade“.

Presidendi- ja parlamendi­valimised toimusid 1992. aasta septembris. Kuna presidendi­valimiste esimeses voorus – üld­valimistel – ei saavutanud ükski kandidaat üle poole valijate häältest, tuli riigipea valida kahe enim hääli saanud kandidaadi (Arnold Rüütli ja Lennart Meri) vahel Riigikogul. Riigikogu valis taas­iseseisvunud Eesti Vabariigi esimeseks presidendiks Lennart Meri.

Parlamendi­valimiste tulemusel said Riigikokku 9 valimis­liidu esindajad ning nendest suurim – Isamaa – moodustas koalitsiooni­valitsuse koos Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) ja valimis­liiduga Mõõdukad. Valitsus­juhiks sai Isamaa liider Mart Laar.

Üheparteilisest riigist tulnuna oli üsna keeruline läänelikku erakondlikku süsteemi üles ehitada. Erakondade side ühis­konnaga jäi nõrgaks, sageli loodi uus poliitiline jõud mitte huvi­gruppide põhjal, vaid tugeva liidri ümber. Seetõttu oli ka Eesti erakondlik maastik esialgu üsna muutlik. Riigikogu valimiste järel lõpetasid oma tegevuse Eesti Kongress ja pagulas­valitsus. 1993. aasta kevadel alustas tööd Riigikohus. Suurt tähelepanu pöörati kaitse­jõudude, piirikaitse ja politsei loomisele.

Iseseisvuse taastamine lõi poliitilised ja majanduslikud eeldused üleminekuks turumajandusele. Majandus­reformi põhi­aluseks oli 1992. aasta juunis toimunud rahareform, millega võeti kasutusele kroon. Eesti kroon (EEK) seoti Saksa margaga (DEM) suhtes 1 DEM = 8 EEK. Rahareformiga eralduti rubla­tsoonist. Eesti majandus avanes Läände ning majanduslik ühinemine Euroopaga muutus pöördumatuks.

Turumajandusele üleminekul etendas olulist rolli erastamine ja panganduse areng. Erastamine kulges üldjoontes edukalt ning 1999. aastaks oli enamik suur­ettevõtteid erakätesse läinud. Aeglasemalt ja vaevalisemalt läks maa erastamine. Põhjalikult muutis Eesti majandus­keskkonda omandi­reform ning endise nõukoguliku suur­põllumajanduse ümber­kujundamine talu­majapidamisele tuginevaks süsteemiks. Majanduselus suurenesid väike­ettevõtluse ja erasektori osatähtsus ning välis­investeeringud. Muutus majanduse struktuur: esiplaanile tõusis teenindus­valdkond, seevastu vähenes tööstuse ja põllumajanduse osa.

Kõik need protsessid, eriti põllumajanduse ümber­korraldamine, olid üsna valulised ning tõid kohati tõsiseid tagasilööke. Eesti kiire ja peamiselt välis­investeeringutele tuginev majanduskasv peatus ülemaailmse surutise tõttu 2008. aastal. Majandusliku edu kõrval on ühiskonnas suurenenud varanduslik ebavõrdsus, probleemiks on maa­piirkondade vaegareng ning tööealise elanik­konna väljaränne. Tasa­kaalustatud eelarve- ja kokkuhoiu­poliitika hoidsid siiski ära suuremad majanduslikud vapustused.

Kodaniku­ühiskonna kaudu levitavad inimesed oma ideaale, huvisid ja väärtusi, et ühiskonda paremaks muuta, ise selle eest otsest rahalist kasu saamata. Demokraatliku ühiskonna eelduseks on tugev ja iseseisev kodaniku­ühiskond.

Kodaniku­ühiskonna üles­ehitamine Eestis on kulgenud aeglaselt. Nõukogude ajal oli üksik­indiviidi algatus­võime ja vastutus­tunne tagaplaanile tõrjutud. Turu­majanduse kiire juurutamine tõstis küll esiplaanile ette­võtlikkuse, kuid väärtustas sealjuures eelkõige isiklikku kasu. Senine suhteliselt egalitaarne ühiskond hakkas kiiresti kihistuma ja asendus loetud aastatega tarbimisühis­konnaga, mille katedraalideks said suured kaubandus­keskused. Suur osa rahvast võõrdus poliitikast ja ühiskondlikust elust.

Kui majanduslik olukord paranes, tärkas inimestes taas suurem huvi koonduda, et kultuuri­seltside, kiriku, koolide ja muude ühenduste kaudu ühiskonna­elus kaasa rääkida.

Taasiseseisvunud Eesti Vabariigi välis­poliitika võttis algusest peale suuna Läände, et siduda end võimalikult tihedalt Euroopaga. Eesti geo­poliitilise asendi tõttu sai oma­riikluse kindlaimaks garantiiks olla ühinemine Põhja Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO) ning Euroopa Liiduga. 1994. aastal võeti Eesti Euroopa Nõukogu täisliikmeks, 1998. aastal algasid ühinemis­läbirääkimised Euroopa Liiduga ja alates 1. maist 2004 on Eesti Vabariik Euroopa Liidu täieõiguslik liige. 1999. aastal jõustus viisa­vabadus Schengeni riikidega, Eesti ise liitus selle süsteemiga 2007. aastal. Nii kadus piiri­kontroll Euroopa Liidu sees ja kaotati 1991. aastal rajatud piiripunktid.

Kaitsealane koostöö NATO ja neutraalsete riikidega tugevdas Eesti kaitsejõude ning lõi järk-järgult eeldused ühinemiseks Lääne-Euroopa kaitse­struktuuridega. 2004. aasta märtsis sai Eesti NATO liikmeks. Siit peale on Eesti osalenud paljudes rahvus­vahelistes sõjalistes operatsioonides ning panustanud sellega nii Euroopa kui ka kogu maailma julgeolekusse.

Eesti Vabariigi välis­poliitikas on olulisel kohal suhted Põhja­maade ning teiste Balti riikidega. Kõige tihedamat koostööd on seni arendatud kaitse-, politsei- ja piirivalve­jõudude vahel.

Eesti-Vene suhteid teeb keeruliseks riikide­vahelise lepingulise baasi nõrkus. Venemaa taotleb endiste NSV Liidu liidu­vabariikide suhtes eri­seisundit ning süüdistab Eestit siinsete venelaste inim­õiguste rikkumises. Moskva agressioon Ukrainas ja Krimmi annekteerimine tõi kaasa Ameerika Ühendriikide, Euroopa Liidu ja teistegi riikide majandussanktsioonid Venemaa vastu. Eesti-Vene suhetes on kokku­põrketandriks ka erinev ajaloo tõlgendamine, eriti teise maailmasõja sündmuste osas. Venemaa ei ole tunnistanud kommunismi kuritegusid ning püüab näidata Eestit ja teisi Balti riike „fašismi taassündi“ toetavate ühis­kondadena.