Koer ja koiott

Mehhiko muinasjutt

Oli kord ühe kõrbe ääres üks kanafarm ja neid kanu kantseldav koer. Aga aastad läksid ja koer jäi vanaks. Ühel päeval leidis peremees koera magamas, samal ajal kui kanad omaette jooksid. „Ärka üles, laiskvorst!“ röökis talumees oma vanale koerale. „Sinust pole enam mitte mingisugust abi! Mine ja otsi endale tänasest peale uus kodu! Vaata ise, kust süüa saad!“

Nende sõnade saatel ajaski ta koera minema oma talust, kus koer oli kümme aastat teda ustavalt teeninud. Vaene näljane ja alandatud koer vedas ennast mööda kõrbe, saba jalge vahel. Kust ma nüüd küll süüa saan, mõtles ta ja toksis ninaga kaktusetaimi, et sealt alt vähemalt mõni putukas kätte saada. Järsku kuulis ta kaugemalt mingit müdinat ja lontis lähemale vaatama, mis seal toimub.

See oli tema vana tuttav koiott, kes hüppas kaktuste vahel ringi. „Ära sega,“ ütles ta koerale. „Ma teen trenni oma suureks hüppeks.“

„Kuhu sa siis hüpata kavatsed?“

„Ma olen kõrbe parim hüppaja. Ma suudan hüpata üle suure kaktuse.“

„Ära jama,“ ütles koer. „Ära parem proovigi.“

„Kõik on võimalik, kui korralikult trenni teha,“ nähvas koiott vastu. „Vaata!“

Aga kas polnud koiott veel korralikult trenni teinud või oli kaktus liiga suur, igatahes ... Koiott taganes, võttis hoogu, jooksis, hüppas – ja maandus otse suure kaktuse otsas.

Aiaiaiai! Kõrbeõhku käristas kiljumine. Vana koer ei olnud oma elus veel iial nii kõva kiljumist ja röökimist kuulnud kui see, mille koiott nüüd kuuldavale tõi. Kuidagi suutis koiott siiski kaktuse otsast maha hüpata ning ta jäi kõrbeliiva selili väänlema, kõht täis teravaid kaktuseokkaid.

„Oota, katsu paigal olla, las ma aitan,“ kummardus vana koer lähemale ja hakkas hammastega ettevaatlikult koioti kõhust okkaid välja noppima. Üks ja kaks ja ... kümme ja ... kakssada ja ... Läks mitu tundi, enne kui ta kõik okkad välja sai. Tänulik koiott seisis nüüd tema ees ja ütles: „Sa oled maailma parim koer!“

„Oeh, ma ei usu. Just täna hommikul aeti mind jalahoopidega kodust minema ja praegu koriseb mul kõht näljast,“ kostis koer vastu.

Koiott jäi mõttesse ja ütles siis: „Ära muretse, mu vend. Mul on plaan!“

Sel ööl ärkas talumees kanade kaagutamise ja koera haukumise peale. Kui õue jooksis, nägi ta, mismoodi vana koer ajab kedagi taga otse kanaaias ... See oli ju koiott, keda koer taga ajas! Saba jalge vahel, jooksis koiott, temal kannul vana koer.

„Tubli peni!“ hüüdis talumees. „Sa polegi nii kasutu, kui ma arvasin. Tule, ma annan sulle süüa!“ Koiott jooksis nurga taha ja väänles, seekord suurest naerust. Koer aga jooksis sööma.

Sellest ajast peale olid koiott ja koer sõbrad. Nad tegid talumehele oma etendust, tavaliselt üks kord päevas. Talumees ei jaksanud oma koera ära kiita ja andis talle korralikult süüa kuni päevani, mil koer suri.

„Tore peni oli,“ ütles talumees sel päeval, ja nurga taga noogutas koiott, talumehega täiesti ühel nõul.