Millest lugu koosneb?
Lugu jutustab sündmustest. Need moodustavad loo põhiosa.
Vahel algab lugu väga hoogsalt, lugeja saab kohe hakata sündmustele kaasa elama. Kus, millal ja kellega need sündmused toimuvad, selgub tasapisi alles loo edenedes. Vahel aga algab lugu sissejuhatusega. Sissejuhatuses tutvustab autor tegelasi, tegevuskohta ja -aega, loob meeleolu.
Sündmused võivad areneda mitmel põhjusel. Loo alguses juhtub midagi, mis senist olukorda muudab. See käivitav sündmus põhjustab sündmusteahela, millest lugu koosneb. Näiteks muutub tegelaste elus midagi või püüavad nad ise midagi muuta. Vahel püüavad nad mingit ebameeldivat sündmust ära hoida või unistust teoks teha. Nende teele kerkib aga takistusi.
Viimaseks tuleb raamatu või jutu lõpp: sündmused saavad läbi ja lugeja saab teada, kuidas tegelastel lõpuks läks. Mõnikord küll lugu lõpeb, aga sündmused jäävad justkui pooleli. Siis jääb lugeja ülesandeks mõelda, kuidas võis lugu edasi minna ja mis võis tegelastest edasi saada.
Küsimusi ja ülesandeid
1. Loe läbi sissejuhatused ja täida ülesanded
- Uuri iga algust. Kas see on sissejuhatus või juba sündmustik? Mida saame loo algusest teada?
- Milline algus oli kõige köitvam? Millega see sind haaras?
- Vali üks algus ja mõtle välja 3–4 sündmust, mis võiksid järgneda.
Millega võiks lugu lõppeda?
A.
Direktor Peep istus oma kabinetis, näris kollasest plastmassist pastapliiatsi sinist otsikut ja vaatas pisut tühja ning eemaloleva pilguga aknast välja. Vaatamata sellele, et Peep juhtis üht kõige tavalisemat Tallinna kooli, mis asus keset viie- ja üheksakordsetest majadest koosnevat magalarajooni, paistis direktori teise korruse kabineti aknast vaid tihe tumeroheline männitukk.
Ilmar Tomusk, „Lõpuaktus“
B.
Kostsid sammud. Võti krigises lukuaugus. 1.a uks lükati lahti. Klassis oli vaikne. Tolm igavles kapiserval. Kustukas kratsis taguotsa. Kärbsed norskasid. Gloobus näitas tahvlile keelt. Ämblik kõdistas võrgus siplevat sääske. Kalender nokkis nina. Ta kleepis tatikolli tukkuvale kärbsele kübaraks pähe ja sättis selle prantsuse stiilis moodsalt viltu. Kõigil oli suvest kõrini. Nad ootasid kärsitult lapsi.
Kairi Look, „Piia Präänik ja Sõnasööbik“
C.
Põud on kestnud nädalaid. Suures soos, kus seljakute vahel tavaliselt kevadest sügiseni läigib vesi, on maapind kuivusest pragunenud. Ainult Linnulaukas, pisikeses ümmarguses järvesilmas, on veel vett. See on nüüd ainus koht, kus loomad juua saavad.
Jaan Rannap, „Küsimus“
D.
„Veri! Ei mingit kahtlust!“
Ta vaatas punast plekki läbi suurendusklaasi. Siis lükkas ta piibu teise suunurka ja ohkas. Loomulikult oli see veri. Mis muud saigi pöidlasse lõigates välja tulla? See plekk siin oleks p i d a n u d olema otsustavaks tõendiks selle kohta, et sir Henry on lõpetanud oma naise elupäevad kõige julmema mõrva läbi, mida kunagi ükski detektiiv on paljastanud. Kuid kahjuks polnud see hoopiski nii. Kurb tõde oli see, et nuga oli lihtsalt pliiatsit teritades pöidlasse libisenud. Ausõna, sir Henryl polnud sellega midagi tegemist. Seda enam, et sir Henryt, seda igavest juurikat, polnud üldsegi olemas.
Astrid Lindgren, „Meisterdetektiiv Blomkvist“
