Põllutaimed

Põllul kasvab vähe taimeliike. Enamasti kasvatatakse ühel põllul korraga vaid üht või paari liiki kultuurtaimi, Eestis peamiselt mitmesuguseid teravilju, kartulit, köögivilju ning sööda- ja õlikultuure. Looduslikest taimedest püütakse põllul lahti saada.

Suuremal osal Eestimaa põldudest kasvatatakse teravilju: nisu, otra, kaera ja rukist. Teraviljasaadused kuuluvad paljude meie igapäevaste toiduainete – leiva, saia, pastatoodete, müsli jms – koostisse. Suur osa kasvatatavast teraviljast läheb loomasöödaks.

Nisu kasvatatakse Eesti põldudel kõige rohkem. Kuid paremat jahu saab kuivemas ja soojemas kliimas kasvatatud nisust. Seetõttu tuuakse osa meil vajaminevast nisust teistest riikidest. Nisujahust saab teha saia ja pastatooteid, nisu tarvitatakse palju ka loomasöödaks.

Oder on kasvutingimuste suhtes vähenõudlik ning sobib hästi Eesti oludesse. Peamiselt kasutatakse seda loomasöödaks. Oder on ka tähtis tooraine õlletööstuses ning odrajahust küpsetatakse karaskit.

Kaera kasvatati kunagi meie põldudel märksa rohkem kui praegu. Toitvat kaera söödeti palju koduloomadele, eriti hobustele. Kaerajahust valmistatud pudrud, sh hapendatud kaerakile, olid eesti talupoegade üks põhitoit. Tänapäeval tehakse putru peamiselt kaerahelvestest (laiaks pressitud teradest). Need kuuluvad ka müsli koostisse.

Rukis on eestlaste tähtsaim leivavili. Põllunduse algusaegadel see nii ei olnud. Kõige esimene teravili, mida inimesed kasvatama hakkasid, oli hoopis nisu. See on tänapäevani paljude lõunapoolsete rahvaste peamine leivavili. Põhja pool oli aga nisu külmaõrn ning talumeeste tähelepanu äratas nisuga umbrohuna kaasa tulnud rukis. Kui nisusaak külmade tõttu ikaldus, sai nisu seas kasvanud rukkilt ikkagi hädapärast saaki. Nii sai rukkist tasapisi kultuurtaim ja sellest õpiti tegema musta leiba. Tänapäeval kasvatatakse Eestis rukist teraviljadest kõige vähem.

Üha enam kasvab meie põldudel ka maisi. Kuid maisitõlvikud, mida inimesed toiduks tarvitavad, Eesti kliimas sageli ei valmi. Seetõttu kasvatatakse meil maisi peamiselt loomasöödaks.

Ehkki suurem jagu poes müüdavast tatrast tuuakse teistest riikidest, võib tatart näha ka meie põldudel kasvamas. Seda kasutatakse toiduks, aga õitsvat tatrataime korjatakse ka ravimtaimena, samuti saab tatralt rohkesti mett. Veel kasutatakse tatrakesti padja- ja madratsitäiteks.

Kartul on Eestis levinud toit. Kartulit söödetakse ka loomadele ning sellest tehakse veel tärklist, piiritust ja kartulikrõpse. Kartuli söödavaid osi nimetatakse mugulateks. Ühest kevadel mahapandud mugulast sirgunud kartulitaim kasvatab suve jooksul mitu uut mugulat. Kartulit kasvatati varem Eestis põllul väga palju, nüüd aga iga aastaga üha vähem.

Põldudel kasvatatakse ka mitmesuguseid teisi köögivilju: porgandit, peeti, kapsast ja kaalikat. Veel kasvatatakse liblikõielisi (nt hernest, uba) ja maasikaid. See kõik jõuab inimese toidulauale.

Eestis kasvatatakse ka palju rapsi. Selle seemnetest pressitakse toiduõli. Õli pressimisel tekkivad jäägid – õlikoogid – sobivad loomatoiduks. Rapsist saab toota ka diisliõlisarnast mootorikütust.

Aina rohkem kasvatatakse põldudel ka tööstuslikku kanepit. Sellest saab valmistada näiteks kangast, ehitusmaterjali ja õli. See-eest lina, mis oli meie esivanemate jaoks väga oluline kiu- ja õlitaim, põldudel enam kasvamas peaaegu ei näe. Vähe kasvatatakse lina seemnete ja õli saamiseks. Linakiust saab aga valmistada kangastki.