Muldade viljakus on piirkonniti erinev
Mullad ei ole kõikjal ühtviisi viljakad ega anna ühepalju saaki. Eesti muldade kaart on kirev nagu lapitekk ning eeldused põlluharimiseks on Eesti eri paikades üsnagi erinevad. Head mullad on Viljandi- ja Järvamaal ning Lääne-Virumaal. Lääne- ja Põhja-Eestis on muld küll üsna toitainerohke, kuid õhuke ja kivine. Õhukesele mullale ei saa põldu rajada.

Uuri kaarti!
Kui viljakas on muld sinu kodukandis?
- Saare- ja Hiiumaal
- Lääne-Eestis
- Kesk-Eestis
- Põhja-Eestis
- Kagu-Eestis
Väetiste kasu ja kahju
Et põllumuldade viljakust parandada ja saaki suurendada, kasutatakse väetisi. Tänapäeval tarvitatakse orgaaniliste väetiste (nt sõnniku, komposti või adru) asemel sageli tööstuslikult toodetud mineraalväetisi.
Kui kasutada mineraalväetisi mõistlikes kogustes, saab mõnda aega mulla viljakust parandada ja saaki suurendada. Kui mulda jääb aga liiga vähe orgaanilisi aineid ja neid sinna orgaaniliste väetistega ei lisata, siis mulla omadused halvenevad. Tavaliselt muutub selline muld liiga tihedaks. Mulla võivad liiga tihedaks tampida ka põllul sõitvad masinad.
- Mulla tihendamiseks
- Saagi suurendamiseks
- Mulla omaduste halvendamiseks
- Mullaviljakuse parandamiseks
Liiga tihedast mullast kaob elu
Liiga tihedas mullas ei saa vihmaussid ja paljud teised mullaolendid enam hakkama. Neil on seal raske liikuda, pole piisavalt õhku ning vettki on raskem kätte saada. Veel hullemaks läheb lugu siis, kui sellist põldu pritsida mürkidega: vihmaussid ja teised olendid võivad siis täiesti kaduda. Muld, kus pole vihmausse, seeni, baktereid ega muud pisielustikku, muutub väheviljakaks ja taimed hakkavad kiratsema. Kui tahame põllult korralikku saaki saada, peame mullaelustikku hoolega hoidma.

- Vihmausse
- Baktereid
- Vett
- Mürke
- Seeni
- Õhku
Liigne väetamine on kahjulik
Ehkki väetised aitavad saaki suurendada, tulevad need taimede kasvule kasuks vaid teatud koguseni. Kui väetisi on rohkem, hakkavad need taimi hoopis kahjustama, umbes samal viisil, nagu me kahjustame üleliia suhkrut (maiustusi) süües oma tervist. Toidutaimed, milles on liiga palju mineraalväetiste jääke, on kahjulikud ka neile, kes taimi söövad.
Kui väetised uhutakse sademeveega mullast välja, reostavad need põhjavett ja veekogusid. Tänapäeval aitab tehnika ja tehnoloogia põllumeestel täpsemalt hinnata, kui suures koguses on väetist tarvis. Seejuures kasutatakse isegi satelliitidelt pärit andmeid.

- See võib reostada veekogusid.
- See võib põhjustada liiga suure saagi.
- See võib rikkuda põllumasinaid.
- See võib kahjustada taimi ja neid söövaid loomi.
- See võib reostada põhjavett.
Mahepõllundus säästab keskkonda
Tänapäeval tuntakse üha rohkem huvi mahepõllunduse vastu. See on selline maaharimise viis, kus põldu ei väetata kunstlike mineraalväetistega, vaid peamiselt orgaaniliste väetistega (nt sõnniku ja kompostiga). Sel moel haritud mulla koostis paraneb ning elusorganismide hulk mullas kasvab.
Ka taimehaiguste, umbrohtude ning kahjurite (kultuurtaimedest toituvate putukate) tõrjumiseks kasutatakse mürkide asemel looduslikke vahendeid, näiteks taimedest tehtud leotisi või röövputukaid. Selleks et soosida põllul kasulikke putukaid, jäetakse põllu serva või keskele looduslike taimedega ribad, mis pakuvad elupaika ja toitu paljudele liikidele (putukatele, ämblikele, pisiimetajatele jt).
Mahepõllunduse põhimõtteid kasutatakse üha enam ka tavapõllunduses.
Viljavaheldus
Kui ühed ja samad põllutaimed kasvavad liiga kaua samas kohas, siis muld väsib, teisisõnu öeldes: taimed kasutavad mullast ära neile vajalikud toitained. Samuti suureneb kahjurite, taimehaiguste tekitajate ja umbrohtude hulk. Igal taimerühmal on just sellele omased haigused ja kahjurid, ka osale umbrohtudele sobivad kindlad kultuurtaimed.

Kui järgmisel aastal kasvatatakse põllul teisi taimi, ei leia põllule jäänud kahjurite järeltulijad enam toitu ning mõni umbrohuliikki ei tunne end enam hästi. Seetõttu kasvatatakse põllul järjestikustel aastatel erinevaid taimi. Seda nimetatakse viljavahelduseks. Näiteks pärast kartulit sobiks järgmisel aastal külvata teravilja ning pärast juur- või teravilju oleks kasulik kasvatada liblikõielisi, näiteks ristikut. Nii saab parema saagi.

- Põllul teraviljataimede ühest kohast teise istutamine aasta jooksul
- Samal põllul järjestikustel aastatel samade kultuurtaimede kasvatamine
- Samal põllul järjestikustel aastatel erinevate kultuurtaimede kasvatamine
- Samal põllul järjestikustel aastatel erinevate umbrohtude kasvatamine
Liblikõielised taimed teevad koostööd bakteritega
Erinevalt teistest taimedest saavad liblikõielised taimed (hernes, uba, ristik jt) toitained kätte ka otse õhust. Nimelt elavad liblikõieliste taimede juurtel mügarbakterid, mis võtavad mullaõhust lämmastikku ja muudavad selle taimedele vajalikeks ühenditeks. Bakterid omakorda saavad taime juurtest mitmesuguseid orgaanilisi aineid. Sellist eri liiki organismide vastastikku kasulikku kooselu nimetatakse sümbioosiks. Kui liblikõielised surevad ja lagunevad, rikastub muld lämmastikuga.

- Liblikõielised taimed on ilusad vaadata.
- Liblikõielised taimed kasutavad selliseid toitaineid, mida teised taimed ei vaja.
- Liblikõielised taimed rikastavad mulda toitainetega ja aitavad mullal taastuda.
Mõisted
- väetis – aine, millega saab mullaviljakust parandada ja saaki suurendada
- viljavaheldus – samal põllul eri aastatel erinevate põllutaimede kasvatamine
- liblikõielised – iseloomuliku liblikakujulise õiega taimede rühm
- mügarbakterid – liblikõieliste juurtel elavad bakterid
- sümbioos – eri liiki organismide vastastikku kasulik kooselu
Ma tean, et...
Põllumuldade viljakust saab suurendada väetistega. Liigne väetamine aga ohustab keskkonda ja inimeste tervist. Mahepõllundus säästab keskkonda. Viljavaheldusega saab põllult paremat saaki.