„Rebane ja Rästas”

[1]

Metskult läks Kiievisse laadale, talle tuli vastu Hunt.

„Kuule, Kult, kuhu sa lähed?”

„Kiievisse laadale.”

„Lähme, vader.”

Nad läksid üheskoos edasi, vastu tuli Rebane.

„Kuule, Kult, kuhu sa lähed?”

„Kiievisse laadale.”

„Võta mind ka kaasa.”

„Lähme, vader.”

Läksid jälle edasi, vastu tuli Jänes.

„Kuule, kult, kuhu sa lähed?”

„Kiievisse laadale.”

„Võta mind ka kaasa.”

„Lähme, vaeseke.”

Nii jätkasid nad üheskoos teekonda. Läksid, läksid, ööseks jõudsid sügava ja laia auguni. Kult hüppas – ei suutnud üle hüpata, tema järel hüppasid ka kõik teised loomad ja kukkusid samuti auku. Midagi polnud parata, paistis, et neil tuleb öö seal veeta. Nad olid näljas, kuid august välja ei saanud.

Rebasel tuli hea mõte:

„Hakkame laulma. Selle, kes kõige peenemat häält teeb, sööme ära.”

Hakkasid laulma. Hunt röögatas, teadagi, kõige jämedama häälega: uu-uu-uu! Kult jorutas pisut kõrgemalt: oo-oo-oo! Rebane veelgi peenemalt: ee-ee-ee! Jänes aga piiksatas päris peene häälega: ii-ii-ii! Kõik tormasid vaese jänku kallale, kiskusid ta lõhki ja pistsid kinni. Aga või neil siis ühestainsast jänesest kõht täis sai? Polnudki veel päris valge, kui nad juba jälle olid näljast nõrkemas. Rebane tegi uue ettepaneku:

„Hakkame laulma. Kes laulab kõige jämedama häälega, selle sööme ära.”

Hakkasid laulma. Hunt tahtis küll peenikest häält teha, kuid hakkas ikkagi jämedal häälel ulguma: uuuu-uu! Teised tormasid Hundi kallale ja kiskusid ta sedamaid lõhki.

[2]

Nüüd olid augus alles veel kaks: Kult ja Rebane. Nad jagasid hundiliha pooleks. Kult sõi oma osa kähku ära, aga Rebane näksis ainult natuke, ülejäägi peitis enda alla. Möödus päev, möödus teine, Kulti hakkas nälg vaevama, sest tal ei olnud enam midagi süüa, aga Rebane puges nurka, tõmbas külje alt tükikese haaval hundiliha ja sõi.

„Mida sa, vader, sööd?” küsis temalt Kult.

„Oh, vaderike,” ohkas Rebane. „Mis mul muud üle jääb! Joon nälja sunnil omaenda verd. Tee sinagi nõnda. Löö kihvad rinda ja ime tasapisi oma verd. Küll sa näed, et sulgi hakkab kergem.”

Rumal Kult võttiski nõu kuulda. Suskas korra kihvadega, rebis oma rinna lõhki ja heitis sedamaid hinge. Rebane tormas ta liha sööma, nüüd oli tal mõneks päevaks jälle toitu. Kuid varsti lõppes ka kuldiliha otsa. Rebane konutas augus ja teda vaevas nälg. Augu äärel aga kasvas puu ja selle puu otsa ehitas Rästas endale pesa. Rebane jälgis teda tükk aega august, siis aga küsis:

„Kuule, Rästas, mis sa teed?”

„Teen pesa.”

„Mis sa pesaga teed?”

„Munen sinna mune.”

„Aga mis sa munadega teed?”

„Haun munadest pojad välja.”

„Kuule, Rästas, kui sa mind august välja ei aita, söön ma su pojad ära.”

„Ära söö, vennas, ma aitan su kohe august välja.”

Rästas muutus kurvaks, jäi mõttesse, kuidas saaks Rebase august välja. Siis hakkas ta metsas ringi lendama, korjas oksakesi ja raage ning loopis need auku. Loopis seni, kuni Rebane mööda neid oksakesi ja raage august välja ronis. Rästas arvas, et Rebane jookseb minema, kuid võta näpust! Rebane heitis puu alla pikali ja ütles:

„Kuule, Rästas, kas sa aitasid mu august välja?”

„Aitasin küll.”

„Nüüd aga anna mulle süüa, muidu söön ma su pojad ära.”

[3]

Rästas muutus kurvaks, jäi mõttesse, kuidas saaks Rebasele toitu muretseda. Viimaks oli nõu leitud ning ta ütles:

„Tule mulle järele.”

Nad jõudsid metsast välja, metsaservast viis mööda külavahetee.

„Sa heida siia rukkipõllule,” ütles Rästas Rebasele, „mina aga mõtlen välja, kuidas sulle toitu muretseda.”

Rästas nägi, et mööda teed tuleb naine, kes viib mehele põllule süüa. Rästas hüppas veeloiku, kastis enese märjaks, seejärel saputas end liivas ja hakkas siis teel hüplema, nagu ei saaks ta üldse lennata. Naine nägi märga ja jõuetut lindu.

„Püüan õige selle linnu kinni,” mõtles ta, „viin koju lastele mängida.”

Ta jooksis Rästale järele, lind aga põikas eest ära, hüppas siia-sinna, kuid minema ei lennanud. Naine pani korvi kannuga tee peale ja hakkas lindu püüdma. Rästas liikus vahel joostes, vahel lennates ikka kaugemale ja kaugemale, naine aga muudkui ajas teda taga. Viimaks nägi Rästas, et naine oli oma korvi juurest juba küllalt kaugele jõudnud, tõusis kõrgele õhku ja lendas ära. Naine lõi käega ja läks tagasi korvi juurde. Seal nägi ta, et kõik oli pahupidi pööratud. Sel ajal, kui ta Rästast taga ajas, lipsas Rebane rukkist välja ning ruttas korvi juurde. Sõi ära kõik, mis jõudis, mis üle jäi, valas maha ja lippas siis minema.

[4]

Rästas istus puu otsas ja ehitas pesa, äkki nägi – Rebane seisab jälle puu all.

„Kuule, Rästas,” ütles Rebane, „kas sa aitasid mu august välja?”

„Aitasin küll, vennas.”

„Ja andsid mulle süüa?”

„Andsin.”

„Noh, siis anna mulle ka juua, muidu söön ma su pojad ära.”

„Ära söö, vennas, ma annan sulle juua.”

Rästas muutus kurvaks, jäi mõttesse, kuidas saaks Rebasele juua anda. Viimaks oli nõu leitud ning ta ütles Rebasele:

„Tule mulle järele.”

Nad läksid metsast välja sellelesamale külavaheteele.

„Sa heida rukkipõllule pikali,” ütles Rästas Rebasele, „aga mina mõtlen välja, millega sinu janu kustutada.”

Äkki nägi Rästas, et teed mööda sõidab mees, vankril veetünn. Rästas lendas ta juurde, istus hobusele pähe ja hakkas nokkima.

„Hei!” hüüdis mees ja võttis hoogu, et Rästast kepiga lüüa. Rästas tõusis lendu, aga mees virutas hobusele kepiga vastu pead. Nagu poleks midagi juhtunud, laskus rästas uuesti hobusele pähe ja hakkas nokkima. Mees võttis jälle hoogu ja virutas hobusele kepiga. Siis vihastus ta Rästa peale. „No küll on pagana lind!” mõtles ta. „Miks ta mind rahule ei jäta!”

Rästas aga laskus nüüd veetünnile ja hakkas seda nokkima. „Oot-oot,” mõtles mees ja virutas sedakorda vastu tünni! Rästale ta pihta ei saanud, aga tünn lõi hirmsast hoobist kõikuma ja veeres vankrilt maha. Vesi paiskus tünnist välja ning hakkas laia ojana mööda teed voolama.

Rebane kargas rukkist välja ja kustutas oma janu. Mees aga tõstis tühja tünni vankrile ja sõitis Rästast kirudes koju.

Rästas istus puu otsas ja ehitas pesa, äkki nägi, et Rebane seisab jälle puu all.

„Kuule, Rästas, kas sa aitasid mu august välja?”

„Aitasin küll.”

„Andsid mulle süüa?”

„Andsin.”

„Andsid mulle juua?”

„Andsin.”

„Nüüd aja mind naerma, aga muidu, ausõna, söön su pojad elusalt ära.”

„Ära söö, Rebane, ma ajan su naerma.”

[5]

Rästas muutus kurvaks, jäi mõttesse, kuidas saaks Rebase naerma ajada, seejärel ütles:

„Tule mulle järele!”

Nad läksid metsast välja, jällegi külavaheteele. Rebane puges rukkisse, jäi ootama. Teed mööda sõitis toosama mees, kes oli ennist vett vedanud; mees ise istus eespool, tema selja taga istus poeg, vits käes.

Rästas lendas juurde, istus mehe õlale ja hakkas teda nokkima.

„Oi, taat,” ütles poiss, „sinu peal istub lind! Ära liiguta ennast, ma löön ta maha.”

Vanamees ei jõudnud õieti kuuldagi, mida poeg ütles, kui too tõstis vitsa ja nähvas isale vastu õlga. Rästas tõusis lendu ja laskus mõne silmapilgu pärast vanamehe teisele õlale. Jälle võttis poiss hoogu ja lõi isale veelgi kõvemini vastu õlga.

„Oi, pojuke, mis sa teed?” hüüdis isa.

„Ole vakka, taat! Üks lind istub järjest su õlale ja ma tahan teda kätte saada.”

„Siis püüa teda, aga ära peksa!” vastas talle isa, oiates valust.

Rästas lendas viivu ringi, laskus siis vanamehele pähe ja hakkas nokkima ta õlgkaabut, nagu peakski see nõnda olema. Poiss äigas käega, et lindu kinni püüda, kuid Rästas tõusis taas õhku. Istus siis uuesti vanamehele pähe. Poiss tahtis teda jälle kinni krahmata, kuid ikkagi ei saanud.

„Oota sa, pagana lind! Küll ma sulle näitan!” mõtles poiss. Ja kui Rästas kolmandat korda vanamehele pähe laskus, siis võttis poeg ilma pikemalt mõtlemata hoogu ja virutas vanamehele vitsaga, nii et sel silmade ees kõik mustaks läks. Rästas aga tõusis õhku ja lendas minema. Rebane jälgis rukkis istudes Rästa nalju ja hoidis naerust kõhtu kinni.

Rästas nägi, et Rebasel oli lõbus, ja ta hingas kergendatult.

„Noh,” mõtles ta, „nüüd jätab ta mind rahule ega hakka enam mu lapsi ähvardama.”

Ent niipea kui Rästas asus jälle oma pesa ehitama, nägi ta puu all taas Rebast.

„Kuule, Rästas,” ütles Rebane, „kas sa aitasid mu august välja?”

„Aitasin küll.”

„Andsid mulle süüa?”

„Andsin.”

„Andsid mulle juua?”

„Andsin.”

„Ajasid mu naerma?”

„Ajasin.”

„Nüüd ehmata mind, aga kui sa seda ei suuda, siis söön ma su pojad ära.”

[6]

Rästas muutus kurvaks, jäi mõttesse, kuidas saaks Rebast ehmatada, seejärel ütles:

„Mida küll teha? Tule mulle järele, ma ehmatan sind.”

Rästas viis Rebase metsaservale karjamaa äärde. Seal sõi suur kari lambaid. Karjused istusid onnis, koerad jooksid karja läheduses, valvasid lambaid. Rebane peatus eemal metsaserval, nägi koeri ega tahtnud enam edasi minna.

„Kuidas on, vennas, kas kardad?” küsis Rästas.

„Ei, ma ei karda,” vastas Rebane, „ainult ma väsisin ära ja sellepärast ei taha enam edasi minna.”

„Kuidas ma sind siis ehmatada saan, kui sa ei taha edasi minna?” küsis Rästas.

„See on juba sinu asi,” ütles Rebane, „ainult tea, et kui sa mind ei ehmata, siis pistan ma su pojad koos kontidega kinni.”

„Hea küll,” lausus Rästas, „heida siia rukkipõllule ja vaata, mis ma teen. Ja kui sa kartma hakkad, siis hüüa mulle, et ma teaksin lõpetada.”

Rästas lendas lambakarja juurde, laskus koerte ette maha ja hakkas jalgadega siblima. Penid pistsid tema poole kihutama, tema aga tõusis lendu ja laskus natuke eemal jälle maha, nüüd Rebasele pisut lähemal. Rebane vaatas, mis edasi sünnib, ega pannud seda tähelegi, et koerad tulid ikka ligemale ja ligemale. Rästas tõusis õhku ja lendas raskelt, ühe tiivaga vehkides, nagu oleks ta viga saanud, otse Rebase poole. Koerad tormasid talle järele. Rebane nägi, et asi on paha, kargas maast üles ja hüüdis Rästale:

„Mis sa teed, lollpea! Sa juhid ju koerad tõepoolest minu peale!”

Samas märkasid teda koerad ja kihutasid talle tulistjalu järele. Rebane ei jõudnud kümmet sammugi teha, kui koerad ta kätte said ja lõhki kiskusid.

Nõnda juhtub maailmas alati: kes tegeleb pettuse ja salakavalusega, see ise salakavaluse läbi otsa saab.