Rütm ei pruugi kõrva torgata
Millest sõltub värsi pikkus vabavärsilises luuletuses?
- Luuletaja tahtest.
- Luuletuse teemast.
- Luuletuse värsimõõdust.
Millest sõltub see korrapärase rütmiga luuletuses?
- Luuletaja tahtest.
- Luuletuse teemast.
- Luuletuse värsimõõdust.
Üks luule tunnuseid on rütm. See tähendab rõhuta ja rõhuliste silpide vaheldumist. Rütmi tunneme kergesti ära.
Näiteks järgmises luulekatkes vahelduvad järjest rõhuline (_) ja rõhuta (–) silp, igas luulereas on aga kindel arv silpe (kaheksa).
Seisid keldris koorepotid,
koore kallal käisid rotid.
Tänapäeval kirjutatakse väga palju ka sellist luulet, kus nii silmatorkaval (õigemini kõrvatorkaval) kujul rütmi ei esine. Niisugust luulet nimetatakse vabavärsiks. Näiteks on see luuletus vabavärsis:
nägin unes
piletiputkat
ühe bussipeatuse ees kus
piletite asemel müüdi linnusulgi
ja müüja oli...
vana mees
varakevadine päike silmas
ja teile preili...
ütles ta aeglaselt
ja võttis kuskilt ukse kõrvalt
kus võinuksid seista prügiämber ja luud
veel ühe sule
valge ja koheva
kerge ja sama kõrge
nagu ta ise
maksin ja läksin
une poristes bussides
uskumata ärkamist
kartmata kontrolle
Loe luuletust häälega. Püüa sisse elada, mängi pausidega.
Kas luuletus mõjub häälega lugedes teisiti kui vaikselt lugedes?
Vabavärss ei ole proosa
Mis on vabavärss?
- Vabavärss on luule, milles puudub ühtne, kindel, korrapärane rütm.
- Vabavärss on luule täiesti vabal teemal.
- Vabavärss on päris vaba inimese luule.
- Vabavärss on luule, mille rütm sarnaneb džässmuusikaga.
Pealtnäha paistab vabavärss nagu lühikesteks ridadeks tehtud proosa. Vabavärsi sarnasus proosaga ilmneb eriti, kui paigutame vabavärsi read ringi ja lisame tavapärased kirjavahemärgid:
„Nägin unes piletiputkat ühe bussipeatuse ees, kus piletite asemel müüdi linnusulgi. Ja müüja oli... vana mees, varakevadine päike silmas. „Ja teile, preili...” ütles ta aeglaselt ja võttis kuskilt ukse kõrvalt, kus võinuksid seista prügiämber ja luud, veel ühe sule, valge ja koheva, kerge ja sama kõrge nagu ta ise. Maksin ja läksin, une poristes bussides, uskumata ärkamist, kartmata kontrolle.”
Võiks arvata, et vabavärsil ja proosal ei olegi mingit vahet: et igast proosatekstist saab teha vabavärsi ja vabavärsist jälle proosateksti, ilma et midagi muutuks. Nii see siiski päris ei ole, sest midagi muutub küll. Tegelikult on ka vabavärsis omamoodi rütm, mis eristab seda proosast ja näitab, et tegu on luuletusega.
Selle rütmi loovad kord lühemad, kord pikemad värsiread, mõnes üks-kaks sõna, mõnes rohkem. Vastavalt sellele, kuidas autor sõnu ridadesse paigutab, rõhutab ta neid vähem või rohkem, tõstab midagi eriti esile jms. Sellega, et read on lühemad, annab vabavärss lugejale rohkem aega sõnade sisu mõista ja tunnetada. Nii tekib mingi ütlemise rütm, mis eristab vabavärssi proosast.
Loe Kristiina Ehini luuletust veel kord ja proovi ütlemise rütmi tabada.
Mille poolest sarnaneb vabavärss proosaga?
Mille poolest erineb vabavärss proosast?
Missuguseid kujundliku keele võtteid saab vabavärsis kasutada, et luuletus paremini meelde jääks?
Rütmid erinevad
Loe Viivi Luige luuletust „Hilissuvine” ja uuri, kuidas on luuletaja siin sõnad ridadesse paigutanud ning mida ta sellega rõhutab. Püüa ka seda luuletust lugedes tabada ütlemise rütmi.
Hilissuvine
Ja lõhnab angervaks
ja tulilill
ja ohakas.
On hilissuvi, on hilissuvi
ja pihlapuus
on marjakobar
ja männikus
on kanarbik.
Ja seda suve
ei tule enam,
ei tule enam
seda suve.
Luuletuse lühikesed read vahendavad poeedi meeleolu elavamalt kui proosa pikad read. Iga luulerea lõppu on luuletaja jätnud ruumi justkui ohkamiseks ja meenutamiseks, kui ilus see suvi ikka oli.
Võrdle Viivi Luige vabavärsilist luuletust „Hilissuvine” tema väga korrapärase rütmiga luuletusega „Võta mind lehtede varju”. Urmas Alender on kirjutanud neil sõnadel laulu, akorde saad uurida veebilehel ruja.ee siin.
Võta mind lehtede varju
Tahaksin pihlapuu rüppe,
okstesse varjata pea.
Tahaksin pihlapuu rüppe,
puhata oleks seal hea.
Pesevad vihmad ta marju,
nendele vajutan suu.
Võta mind lehtede varju,
lõkendav sügise puu!
Sinule laulan ja Sina saad aru,
oled nii lihtne ja hea.
Sinule laulan ja Sina saad aru,
toetan Su tüvele pea.
Kumba on lihtsam lugeda, vabavärsilist või korrapärase rütmiga luuletust?
Kumba on lihtsam meelde jätta? Kumba on lihtsam laulda?
Kumba on lihtsam ise kirjutada?
