Tekstist saab teatrietendus

Aare Toikka tunnistab, et ta saab isegi enda puhul aru, et dramaturg ja lavastaja mõtlevad täiesti erinevalt. Kirjutades näeb ta oma kujutluspildis, mida tegelased teevad ja kuidas käituvad, kui ta aga sama teksti lavastama asub, hakkab see näitlejate käes hoopis teistmoodi tööle.

Näidendi kirjutaja on oma fantaasia piires vaba, lavastaja peab aga täpselt fikseerima mänguruumi, kus see lavateos elama hakkab. Lavastajal tuleb oma töös lähtuda näitlejatest, ruumist, tehnilistest võimalustest jms. Aare Toikka sõnul on lavastaja töö nagu muusika tegemine: kokku kõlama tuleb panna kõik pisemadki detailid, et publik saaks osa samast vapustusest, mis tema kui lavastajaga seda materjali valides juhtus.

Lavastajad töötavad erinevalt: mõnele meeldib öelda näitlejale täpselt ette, kuhu too peab astuma ja millise häälega midagi ütlema, teine jälle annab näitlejaile oma rolli lahendamisel palju rohkem vabadust. Tööviisi valimine oleneb tihti ka materjalist, mille kallal töötatakse. Lavastaja Aare Toikkale meeldib lasta näitlejatel palju katsetada ja otsida, ent samas on tema lavastuses mõned väga kindlad punktid, mis peavad olemas olema. Need punktid loovad lavastusest terviku, need on nagu raudpoldid, mis lavastust koos hoiavad ega lase sellel laguneda ka siis, kui mängitud on juba kas või sada etendust.

Üks esimestest, kes koos dramaturgi ja lavastajaga uue lavastuse ideega tutvust teeb, on lavastuse kunstnik. VAT Teatris töötab kunstnikuna Pille Kose, kelle sõnul on lavastaja ja kunstniku tulemuslik koostöö uue lavastuse sünni juures äärmiselt tähtis ning kummagi ideed tuleks suures plaanis läbi arutada juba hulk aega enne proovide algust.

Mõnikord tuleb kunstnikul lahendused lavastajale lausa puust ja punaselt ette näidata. Seejuures on igale teatrikunstnikule abiks oskus maketti koostada. Makett kujutab endast väikest lava mudelit, kuhu kunstnik on ehitanud ka miniatuurse kujunduse ja paika pannud isegi pisikesed tegelaskujud. Nii saab kunstnik oma ideid lavastajale paremini selgitada.

Teatrikunstnikul peab muidugi anne olema, aga ühtlasi peab ta tundma ka teatri tehnilisi võimalusi ja nendega lavakujunduse väljamõtlemisel arvestama. Suures teatris on palgal terve meeskond, kes tehnilistele küsimustele lahendusi otsib, samas teeb väiksemas teatris kogu lavatöö ära paar kuldsete kätega meest.

Vaataja märkab laval kõige enne ikkagi näitlejat. VAT Teatri näitleja Katariina Ratasepp tunnistab, et tema jaoks on iga uus lavastus väljakutse ning uue materjaliga esmakordselt tutvudes on ta alati põnevil, alles hiljem tekib hirm, kuidas ta oma rolliga hakkama saab.

Temagi sõnul võivad lavastajad olla erinevad: mõni armastab ise kõik välja mõelda ja paika panna, teine jälle annab näitlejatele rohkem mänguruumi. Katariina meelest on hea, kui lavastaja annab näitlejale vabamad käed, samas väga täpselt teades, mida ja kuidas ta oma lavastusega öelda tahab ning kuhu lugu välja peab jõudma. „Hea lavastaja oskab anda näitlejale rolli lahendamiseks ka õigeid ülesandeid,” ütleb Katariina.

Tihti küsitakse näitlejatelt, kuidas neil küll õnnestub kõik pikad ja keerulised tekstid pähe õppida. Katariina sõnul kasutavad näitlejad meeldejätmiseks mitmesuguseid võtteid, kunagi pole kasu teksti tuupimisest. Katariinal pole teksti õppida raske, sest ühe lavastuse prooviperiood on tavaliselt umbes kaks kuud ning selle aja jooksul jääb tekst lihtsalt ise pähe.

Tõsi, tekstiga töötatakse päris palju. Kõigepealt tehakse lugemisproove, kus loetakse ja arutatakse teksti üle, analüüsitakse tegelasi, vahel vaadatakse koos ka mõnd temaatilist filmi. Seejärel tehakse proove juba väikese liikumisega (tekstiraamatud on endiselt käes) ning lõpuks jõuab kätte aeg raamatud riiulile jätta. „Iga näitleja tegeleb ka ise iga stseeni sisuga ja mõtleb hoolega läbi, mis seal toimub ning kuidas lugu areneb. Kui kogu tekst on korralikult läbi mõeldud ja töötatud, on ka osa tavaliselt pähe jäänud,” märgib Ratasepp.

Kuigi roll saab Katariina sõnul esietenduseks valmis, areneb see ka järgmistel etendustel veel edasi. See oleneb suuresti näitleja enda ja tema lavapartnerite kasvamisest ja küpsemisest, aga kindlasti ka iga etenduse publikust.

Suurte ja väikeste teatrite vahe tuleb väga hästi välja, kui võrrelda teatrite tehniliste töötajate hulka. Suures teatris töötavad eraldi kostüümikunstnikud, õmblejad, kingsepad, kübarameistrid jt, väikeses teatris jäävad aga kõik need ülesanded lavastuse kunstniku ja mõne tema abilise kanda. Nii tuleb kunstnikul tihti mõelda välja ka kostüümide kavandid, valida materjal ning koostöös õmblejatega need iga tegelast arvestades valmis teha.

Grimm on kunstnik Pille sõnul viimane lihv, mis näitlejaile enne lavale minekut antakse. Habemed, parukad, kulmud, punased põsed jms annavad osatäitja ilmele eriti olulise nüansi. Suurtes teatrites töötavad selleks eraldi grimeerijad, väikestes saadakse hakkama oma jõududega või kutsutakse vahel mõni spetsialist appi.

Üht olulist tööd teatris teeb rekvisiitor. Kui kunstnik koostab lavastuses vajalike esemete nimekirja, siis rekvisiitori hooleks jääb need esemed poest leida, teha lasta või ise teha. Enne etendust paneb rekvisiitor kõik asjad laval õigesse kohta, et näitlejad neid kasutada saaksid. Rekvisiidid võivad olla kas butafoorsed (nt tehismaterjalist õun, mida ei saa süüa) või päris (õun, mis nt etenduses ära süüakse).

Lavastuse juures on tähtis ka koreograaf või liikumisjuht. Muusikalavastustes on iseenesestmõistetav, et lauljatele ja tantsijatele tuleb tantsimine selgeks õpetada, kuid ka draamalavastustes harjutavad näitlejad liikumist ja lihtsalt õiges kohas seismist. Koreograaf Marge Ehrenbusch ütleb, et kõige paremat tööd on lavastuse liikumisjuht teinud siis, kui publik ei märkagi näitlejate liikumist laval, kuigi see on stseenide kaupa väga täpselt läbi mõeldud ja paika pandud. Liikumine on osa lavastusest, sest viib tegevust edasi ja aitab lugu jutustada.

Olulised on ka valgus- ja muusikaline kujundus, mis võimaldavad suunata vaataja tähelepanu ja rõhutada situatsiooni või meeleolu.

Töö uue lavastuse kallal ei käi ainult teatrisaalis. Teatris on ka turundus-, müügi- ja reklaamiinimesed, kelle ülesanne on kuulutada lavastuse sündi nii linnas kui ka meedias. Mida rohkem kõlapinda uus lavastus leiab, seda rohkem inimesi sellest teada saab ning tõenäoliselt teatrisse tuleb.