Realistliku kirjanduse sünd modernse ajastu künnisel

Selline hirm teenijatega ühes lauas söömise ees polnud Julienil iseenesest loomu­omaduseks; tema oleks valmis olnud tegema hoopis piinlikumaidki asju, et ainult edasi jõuda. Seda vastikus­tunnet oli ta ammutanud Rousseau „Pihtimustest”. See oli ainus raamat, mille abil ta kujutlus lõi talle pildi maailmast. Ainult veel „Suure armee bülletäänid” ja „Saint Helena memuaarid” täiendasid seda koraani. Ta oleks võinud lasta end kas või tappa nende kolme teose eest. Ta ei uskunud ühessegi muusse raamatusse. Nagu vana sõjaväe­arst oli öelnud, pidas ta kõiki muid raamatuid maailmas valelikeks ja petiste poolt oma isikliku kasu eesmärgil kirjutatuks. 

[‑‑‑]

Silmakirjalikkus – kas see kohutav sõna üllatab teid? Enne selleni jõudmist pidi noore talupoja hing läbi käima küllalt pika tee.

Oma varases lapsepõlves oli ta näinud pikis valgeis mantleis ja pikkade mustade jõhv­tuttidega kiivreis kuuenda rügemendi traguneid, kes tulid Itaaliast, peatusid siin ja sidusid oma hobused kinni tema isamaja võreakna all; see pani teda pööraselt unistama sõjaväelase kutsest. Hiljem kuulas ta vaimustusega vana sõjaväe­arsti jutustusi Lodi, Arcole ja Rivoli lahinguist. Ta nägi, kui tuliseid pilke vanamees heitis oma Auleegioni ristile.

Vahepeal oli rahukohtunik, arvuka perekonna pea, teinud palju kohtu­otsuseid, mis näisid olevat ülekohtused: kõik olid sihitud nende vastu, kes lugesid Constitutionneli. Õiged inimesed võidu­rõõmutsesid. Tõsi küll, tegemist oli ainult kolme- või viie­frangiste summadega, aga ühe sellise väikese trahvi pidi maksma keegi naelasepp, Julieni ristiisa. Mees hüüdis suures vihas: „Näed, kuidas kõik on pea peale pööratud! Kui ainult mõtelda, et rohkem kui kaks­kümmend aastat on seda rahu­kohtunikku peetud ausaks meheks!” Julieni sõjaväe­arstist sõber oli siis juba hauas.

Äkki lakkas Julien kõnelemast Napoleonist ja teatas, et ta tahab saada preestriks. Alalõpmata nähti teda oma isa saeveskis pähe õppimas ladina­keelset piiblit, mille küree talle oli laenanud. Hea vanake oli ta kiirest edust hämmastunud ja pühendas terved õhtud talle teoloogia õpetamiseks. Julien näitas tema ees üles ainult vagasid tundeid. Kes oleks võinud arvata, et see kahvatu ja õrna tütarlapse­näoga poiss varjab eneses kõigutamatut otsust pigemini tuhat korda surra kui mitte edasi jõuda?

Haljale oksale jõuda – see tähendas Julienile kõigepealt Verrières’ist välja pääseda: ta vihkas oma kodukanti. Kõik, mis ta siin nägi, suretas ta fantaasialendu.

Juba varajases lapsepõlves oli ta läbi elanud vaimustus­hetki. Mõnuga oli ta unistanud päevast, millal teda Pariisis esitletakse ilusatele naistele ja millal ta nende tähelepanu mingi hiilgava teoga enesele tõmbab. Miks ei võiks tedagi armastada üks selliseid naisi, armastas ju kuulus proua de Beauharnais Bonaparte’i, kui see vaene oli. Julien oli mitmed aastad peaaegu iga tund endale korranud, kuidas Bonaparte, see tundmatu ja vaene leitnant, oli mõõgaga enesele teed raiunud, et saada maailma valitsejaks. See mõte lohutas teda ta õnnetus saatuses, mis näis talle väga raske, ja muutis ta rõõmu, kui seda juhtus olema, kahekordseks.

Asutuse noorte daamide kõrval, kellest paljud olid pikka kasvu ja täidlased, paistis Rebecca Sharp lapsena. Kuid tal oli see-eest varuks vaesuse kurb varaküpsus. Mõnelegi võla­usaldajale oli ta augu pähe rääkinud ja selle isa ukselt tagasi saatnud; mõndagi poodnikku oli ta meelitanud, kuni see leebus ja veel kord võlgu lubas. Harilikult viibis ta isa seltsis, kes oli väga uhke tema taibukusele, ja kuulas isa topsi­vendade juttu, mis tihtipeale oli kõike muud kui sobiv noore tütarlapse kõrvadele. Kuid nagu ta ise kinnitas, polnud ta iial olnudki noor tütarlaps – ta oli juba kaheksa-aastaselt täis­inimene. Oo, miks laskis miss Pinkerton säärase ohtliku linnu oma puuri!

Asi seisab selles, et too vana daam uskus Rebecca olevat vagusaima tuvikese maailmas; nõnda oivaliselt mängis Rebecca nendel kordadel, kui isa ta Chiswicki kaasa võttis, ingénue-osa. Veel kõigest aasta enne Rebecca majja võtmist, millal tüdruk oli kuueteistkümne­aastane, kinkis miss Pinkerton majesteetlikult ja lühikese kõne saatel talle nuku, mis muide oli konfiskeeritud miss Swindle’ilt, kes oli tabatud seda kooli­tundide ajal salamahti kussutamast. Kuidas isa ja tütar naersid, kõmpides koju õhtuselt koosviibimiselt direktrissi juures (see toimus lõpu­aktuse puhul, kuhu olid palutud kõik õppejõud), ja kuidas miss Pinkerton oleks raevutsenud, kui ta oleks näinud enese karikatuurset koopiat, mille Rebecca, see väike jäljendus­kunstnik, nukust oli osanud meisterdada.

[‑‑‑]

Teda ümbritsevate noorte naiste õnn – nende osasaamine elu­hüvedest, mis temale olid kätte­saamatud – pani Rebecca tundma sõnul­väljendamatut kadedust. „Kuidas see naise­hakatis nina püsti ajab, lihtsalt sellepärast, et on krahvi tütre­tütar!” ütles ta ühe kohta. „Kuidas kõik roomavad ja küürutavad selle kreooli tüdruku ees ta saja tuhande naela pärast! Mina olen tuhat korda targem ja veetlevam kui see olevus kõige oma rikkusega. Olen niisama hästi kasvatatud nagu krahvi tütre­tütar kõige oma suur­suguse sugupuuga, ja ometi ei loe ma siin kellelegi rohkem kui paljas õhk! Aga kas ei loobunud varemalt, kui ma isaga elasin, mehed kõige lõbusamatestki tantsu­pidudest ja koos­viibimistest just selleks, et veeta õhtut minu seltsis?!” Ta otsustas maksku mis maksab vabaneda vanglast, millesse oli sattunud, ja hakkas nüüd ise enda eest välja astuma ja esimest korda elus sepitsema kindlaid tulevikuplaane.

Ta kasutas ära õppimis­võimalused, mida pansion pakkus, ja kuna ta juba varem oli hea klaveri­mängija ja keelte­tundja, omandas ta kiiresti kogu selle väikese programmi, mida tolle aja daamidele vajalikuks peeti.