Euroopa kliima

Euroopa kuulub mitmesse erinevasse kliima­vöötmesse. Suurem osa Euroopast paikneb paras­vöötmes, mida iseloomustab mõõdu­kas kliima ja nelja aastaaja vaheldumine. Polaar- ja lähis­polaar­vöötmesse ulatub vaid Euroopa põhjaosa. Sealset kliimat ise­loomus­ta­vad talvised külmad ja kuivad (arktilised) õhumassid. Päikese­kiirgust on vähe. Põhja-Atlandi sooja hoovuse toodud mahedama ja soojema õhu pääsu neisse piir­konda­desse takistavad Skandi­naavia põhjaosa mäed. Seetõttu on seal õhk väga jahe ja kuiv.

Vahemere ümbruses valitseb seevastu lähis­troopiline kliima. Seal valdavad suvel palavad ja kuivad (troopilised) õhumassid, sest Atlandilt puhuvaid niiskeid tuuli takistavad sinna jõudmast mäe­ahelikud. Suvel on siin kuum ja kuiv, talvel toovad paras­vöötme õhumassid Vahemere piir­konnas kaasa vihma­sadusid.

Mujale need äärmuslikud õhumassid enamasti ei jõua. Peamiselt puhuvad Euroopas läänekaare tuuled ja rannikule kanduvad soojad niisked merelised õhumassid, mille on endaga toonud Põhja-Atlandi hoovus – suur Lääne- ja Põhja-Euroopa ilma ning kliima mõjutaja. Talv on ookeani pehmendava mõju tõttu lääne­osas soojem kui samadel laius­kraadidel idaosas. Kliima muutub koos Atlandi ookeani mõju kahanemisega sisemaal mandrilise­maks. Jaanuari­kuu 0 °C isoterm (sama­temperatuuri­joon) kulgeb Islandi lõuna­rannikult üle Skandinaavia lääne­ranniku, Elbe suudme, Alpide lõuna­jalami ja Balkani pool­saare Musta mereni, eraldades merelise Lääne-Euroopa mandrilise kliimaga ida­piir­kondadest.

Atlandi ookeani piirkonnas, 30–60° põhjalaiuse vahel, sünnivad ka tavalised parasvöötme tsüklonid ehk madal­rõhu­alad. Seal kohtuvad külm õhk polaarsetelt laius­kraadidelt ja soe õhk troopi­lis­telt laiustelt. Tsükloni lähenedes langeb õhurõhk, pilvisus tiheneb, algavad sajud. Tuulte suund põhja­pool­keral on ümber tsükloni keskme vastu­päeva. Tsükloni piires kujunevad selgelt välja frondid: soe front tähistab peale­tungiva sooja õhu piiri, külm front, mis liigub tavaliselt kiiremini, peale­tungiva külma õhu piiri. Ilma­kaartidel tähistatakse neid vastavalt punase ja sinisega (vt kaarti).

​​Antitsüklonid ehk kõrgrõhualad tekivad kõige sagedamini Skandinaavias, Soomes või teistes Läänemere maades või ka Vene­maa Euroopa-osas. Kõrg­rõhu­alas valitsevad tavaliselt laskuvad õhuvoolud, pilvisus hajub. Tuulte suund on põhja­pool­keral päripäeva.

Merelise kliimaga aladel sajab rohkem ja sademete aastane jaotus on ühtlasem kui mandrilise kliimaga aladel. Sademete jaotumist mõjutab ka pinnamood: mägede tuule­pealsetel nõlvadel tõuseb õhk ülespoole ja kujunevad soodsamad tingimused sademete tekkeks. Sademete­rikkamad paigad on Euroopas Dinaari ja Skandi­naavia mäestik, kus sajab aastas 5000 mm, ning Šoti mägismaa, kus sademete hulk ulatub 4700 mm-ni. Kuivemad alad on Hispaania keskosa ja Kaspia mere põhja­rannik. Suhteliselt vähe, 200–400 mm aastas, on sademeid ka polaar­vöötmes.

​Suvel tõuseb temperatuur ühtlaselt põhja-lõuna suunas (vt kaarti peatüki alguses). Juuli keskmine temperatuur on mandri põhja­osas 10 °C, Kesk-Euroopas 18–20 °C ja Lõuna-Euroopas 26–28 °C. Vahemere ääres ei lange kuu keskmine õhu­tempera­tuur alla 10 °C. Euroopa kõrgeim õhu­temperatuur on mõõdetud Kreekas (48 °C). Polaar- ja lähis­polaar­vöötmes on keskmised õhu­temperatuurid talvel –5 °C…–20 °C, suvel 0–10 °C. Euroopa madalaim temperatuur –58,1 °C on mõõdetud Venemaal Ust-Šuguris.

​Mäestikes, kus esineb kõrgus­vööndilisus, muutub kõrgusega ka kliima. Mäed takistavad õhumasside liikumist, sundides neid kas tõusma või mööduma. Kerkiv õhk jaheneb ning tekitab sademeid. Lumepiir ulatub Euroopa mäestikes erineva kõrguseni: Ida-Alpides 3250 m, Skandinaavias 1220 m, Terav­mägedes 600 m. Päikese­kiirgus on mägistes piir­kondades intensiivne.

Kliimat mõjutavad liustikud. Liustike kujunemiseks pole vaja suurt külma, küll aga piisaval hulgal sademeid. Jää sulamine peab olema sel juhul väiksem lume kuhjumisest. Mandri­liustikud, mille paksus võib ulatuda mitme kilo­meetrini, katavad suuri alasid, selline on näiteks Gröönimaa jääkilp. Alpi oru­liustikud on nagu pikad jääjõed, mis on kujunenud mäestiku­orgudes. Mandri-Euroopas on lisaks Alpidele liustikke ka Skandinaavia mäestikus. Liustikud on ka Maa tohutud magevee­varude reservuaarid. Hinnanguliselt peitub liustikes 24 miljonit kuup­kilo­meetrit magedat vett, kuid ligi kolm­veerand sellest hulgast on meile kätte­saamatu.