Mõisted

A

  • amplituud ehk võnkeamplituud – võnkuva keha suurim hälve tasakaaluasendist
  • aneroidbaromeeter – mõõteriist õhurõhu mõõtmiseks, anduriks on õhukindel metallist karbike, mille kuju muutub vastavalt õhurõhu muutusele
  • Archimedese seadus – üleslükkejõud vedelikus (gaasis) on võrdne keha poolt välja tõrjutud vedelikule (gaasile) mõjuva raskusjõuga
  • areomeeter – mõõteriist vedeliku tiheduse mõõtmiseks

B

  • baromeeter – mõõteriist õhurõhu mõõtmiseks

D

  • deformatsioon – nähtus, mis seisneb keha kuju või ruumala muutumises väliste jõudude toimel
  • deformeeritud keha – keha, mille kuju või ruumala on võrreldes esialgsega muutunud
  • dioptria – läätse optilise tugevuse ühiku nimetus, tähis dpt
  • džaul – töö- ja energiaühiku nimetus, tähis J. Üks džaul (1 J) võrdub tööga, mida teeb jõud suurusega üks njuuton (1 N) ühe meetri (1 m) pikkusel teel
  • dünamomeeter – mõõteriist jõu mõõtmiseks

E

  • elastne deformatsioon – deformatsioon, mille korral pärast deformeeriva jõu lakkamist taastub keha esialgne kuju ja ruumala
  • elastsusjõud – keha deformeerimisel kehas tekkiv jõud
  • elavhõbebaromeeter – mõõteriist õhurõhu mõõtmiseks, kus õhurõhk määratakse elavhõbedasamba kõrguse järgi
  • energia – füüsikaline suurus, mis iseloomustab keha võimet teha tööd, arvuliselt näitab suurimat tööd, mida keha või kehade süsteem saab teha; tähis E, mõõtühik on üks džaul (1 J)
  • energia jäävuse seadus – üldine loodusseadus, mis kehtib mis tahes nähtuste korral ja väljendab asjaolu, et energia ei teki ega kao, vaid muundub ühest liigist teise või kandub ühelt kehalt teisele

F

  • fookus – punkt, kus koondub nõguspeeglile langev või kumerläätse läbinud optilise peateljega paralleelne valgusvihk
  • fookuskaugus – läätse optilise keskpunkti ja fookuse vaheline kaugus, tähis f
  • füüsikaline suurus – keha või nähtuse omadus, mida saab mõõta
  • füüsikaseadus – inimese tahtest sõltumatu üldine seos kehade ja nähtuste vahel, antakse reeglina valemi kujul

G

  • gravitatsioon – mistahes kehade tõmbumine sõltuvalt nende massist; on märgatav ainult siis, kui vähemalt üks keha on väga suure massiga
  • gravitatsioonijõud – kehade massidest tingitud tõmbe­jõud, sealhulgas jõud, millega Maa tõmbab kõiki kehi enda poole

H

  • hajus valgus – valgus, millel puudub kindel levimise suund, tekib peegeldumisel mattpindadelt või hajutava keskkonna läbimisel (nt pilvedest läbitulev päikese­valgus)
  • hajuv peegeldumine – valguse peegeldumine mattpinnalt
  • hajuv valgusvihk – valgusvihk, mis levimisel ruumis laieneb
  • hammasratasülekanne – lihtmehhanism, kus jõud kandub ühelt võllilt teisele erineva läbimõõduga (hammaste arvuga) hammasrataste abil; kasutatakse nt auto käiguvahetussüsteemis
  • heli – laine, mille tekitavad keskkonnas võnkuvad kehad
  • heli kõrgus – heliaistingul põhinev heli iseloomustav suurus, heliallika suuremale võnkesagedusele vastab kõrgem heli
  • heli levimine – heliallika võnkumise edasikandumine keskkonnas helilainena
  • heli peegeldumine – nähtus, kus helilaine langeb mingile pinnale ja pöördub sealt samasse keskkonda tagasi
  • heli valjus – heliaistingul põhinev heli iseloomustav suurus, heliallika suuremale võnkeamplituudile vastab suurem helivaljus
  • helispekter – liithelis esinev erinevate sagedustega helide jaotus
  • heljumine – keha püsimine vedelikus või gaasis, kusjuures keha ei tõuse ega lasku, kehale mõjuv üleslükkejõud on võrdne raskusjõuga
  • helkur – optiline seadeldis, mis suunab sellele langeva valguse valgusallika suunas tagasi
  • hõõrdejõud – jõud, mis takistab kokkupuutes olevate kehade libisemist teineteise suhtes
  • hõõrdumine – vastastikmõju, mis tekib pindade haakumise tõttu
  • hääl – heli, mida inimene kuuleb
  • häälekurrud – inimese hääleorgani heli tekitav osa
  • hüpotees – faktidel põhinev teaduslik oletus

I

  • inertsus – keha omadus säilitada oma liikumisolekut, arvuliselt iseloomustatakse massi kaudu
  • infraheli – heli, mille sagedus on väiksem kui inimkõrvaga kuuldaval helil; s.t heli sagedusega alla 16 Hz
  • infrapunakiirgus – nähtamatu kiirgus, mille lainepikkus on punase valguse laine­pikkusest suurem

J

  • jõud – füüsikaline suurus, mis iseloomustab ühe keha mõju teisele, mõõtühik üks njuuton (1 N), tähis F; jõudu iseloomustab tema väärtus ja jõu mõjumise suund, kujutatakse noole abil (matemaatikas nimetatakse selliseid suurusi vektoriteks)
  • jõudude tasakaal – olukord, kus kehale mõjuvate jõudude resultant on võrdne nulliga

K

  • kaja – heli peegeldumisel tekkiv nähtus, kus kaja põhjustanud heli ja peegeldunud heli on teineteisest eraldatavad; heli ja tõkkelt peegeldunud heli ajaline erinevus on vähemalt 0,1 s
  • kajalood – mere sügavuse mõõtmise seade, mis töötab laevalt saadetud ja merepõhjast peegeldunud ultraheli levimisaja mõõtmisel
  • kaldpind – horisondi suhtes kaldu asetatud pind; lihtmehhanism, kasutatakse nt koormise tõstmiseks
  • kang – paindumatu varras, millega saame muuta jõu suurust, muutes jõu õla pikkust; kang on lihtmehhanism
  • kangi tasakaalutingimus – kangi tasakaalu korral on jõudude pööravad mõjud (jõu ja jõu õla korrutised) võrdsed ja vastassuunalised
  • kangi toetuspunkt – punkt, millele kang toetub ja mille ümber kang saab pöörelda
  • kangi õlg – kangi osa toetuspunktist jõu rakenduspunktini
  • kasulik töö – vähim töö, mida on vaja teha teatud eesmärgi saavutamiseks, seostub kasuteguriga
  • kasutegur – kasuliku töö ja kogutöö suhe; näitab, kui suur osa tarbitud energiast muutub kasulikuks energiaks; kasutegur on mõõtühikuta füüsikaline suurus, väljendatakse enamasti protsentides
  • kaugelenägevus – üks erinevusi normaalnägemisest, kus silm näeb kaugele hästi, kuid lähedal asuvad esemed paistavad ebateravalt. Nägemise parandamiseks kasutatakse kumerläätsedega ehk plussklaasidega prille
  • kepikesed – valgustundlikud rakud silma võrkkestas, mis reageerivad valgusele sõltumata selle värvusest
  • keskmine kiirus – kiirus, mis on võrdne läbitud teepikkuse ja selleks kulunud aja jagatisega, kasutatakse mitteühtlase liikumise iseloomustamiseks
  • keskmine tihedus – tihedus, mida kasutatakse mitteühtlase tihedusega keha iseloomustamiseks, arvutatakse keha massi jagamisel keha ruumalaga
  • kettülekanne – hammasratasülekande eriliik, kus hambumises pole mitte hammas­rattad vahetult, vaid veoketi kaudu; nt jalgratta jõuülekanne
  • kiirus – füüsikaline suurus, mis näitab keha liikumisel ajaühikus läbitud teepikkust; ühtlasel liikumisel on kiirus võrdne läbitud teepikkuse ja selleks kulunud aja jagatisega; kasutatakse ka üldisemalt mistahes füüsikalise suuruse muutuse iseloomustamiseks ajaühikus, nt võimsus on töö tegemise kiirus
  • kineetiline energia – energia, mida keha omab liikumise tõttu
  • kogutöö – töö, mis tegelikult tehakse teatud eesmärgi saavutamiseks; kogutöö on reeglina suurem kasulikust tööst
  • kolvikesed – valgustundlikud rakud silma võrk­kestas, mis tagavad värvuste nägemise. Kolvikesi on kolme liiki: ühed reageerivad punasele, teised rohelisele, kolmandad sinisele valgusele
  • koonduv valgusvihk – valgusvihk, mis levimisel ruumis kitseneb
  • kruvi – lihtmehhanism, silindriline või kooniline keeret omav keha
  • kujutis – optikaseadmes tekkiv esemega sarnane optiline pilt, tõeline või näiline
  • kumerlääts – keskelt paksem lääts
  • kumerläätse fookus – punkt, kuhu koondub kumerläätse optilise peateljega paralleelne valgusvihk pärast läätse läbimist
  • kumerpeegel – peegel, mille pinnaks on valgust peegeldava kera välispinna osa
  • Kuu faas – Kuu Maalt nähtav kuju
  • kuuldav heli ehk hääl – heli, mida inimene tajub
  • kuuldelävi – minimaalne helitugevus, mida inimene veel kuuleb
  • kuuldepiirkond – heliaistingut tekitavate võnkumiste vahemik; inimese kuuldepiirkond on sagedusvahemikus 16 Hz – 20 000 Hz
  • kuuvarjutus – optiline nähtus, mis tekib siis, kui Kuu satub Maa varju
  • kõverpeegel – mittetasane peegelpind

L

  • laine – võnkumise levimine ruumis; osa laineid (helilained, lained vee pinnal) saavad levida ainult keskkonnas, valguslained saavad levida nii õhutühjas ruumis kui ka keskkonnas
  • langemisnurk – nurk pinnale langeva kiire ja pinna ristsirge vahel
  • langev kiir – joon, mis kujutab pinnale langeva valguse levimise suunda
  • lihtmehhanism – seadeldis jõu suuruse või suuna kui ka keha liikumise kiiruse muutmiseks; nt kang, liikuv plokk, pöör, kiil, kruvi
  • liitvalgus – valgus, mis koosneb mitmest eri värvi valgusest
  • liugehõõrdejõud – hõõrdejõud, mis tekib vastastikku libisevate kehade korral
  • luup ehk suurendusklaas – kumerlääts, mida kasutatakse esemetest suurendatud kujutise saamiseks
  • lääts – läbipaistev keha, mis on piiratud kõverpindadega ja mida kasutatakse valguse koondamiseks või hajutamiseks
  • läätse optiline tugevus – füüsikaline suurus, mis on võrdne fookuskauguse pöördväärtusega
  • lühinägelikkus – üks erinevusi normaalnägevusest, kus silm näeb lähedale hästi, kuid kaugel asuvad esemed paistavad ebateravalt. Nägemise parandamiseks kasutatakse nõgusläätsedega ehk miinusklaasidega prille

M

  • manomeeter – mõõteriist vedeliku või gaasi rõhu mõõtmiseks
  • mass – füüsikaline suurus, mis on keha inertsuse mõõduks; mass on keha üks põhi­omadusi; mõõdetakse tavaliselt kaalumise teel
  • mattpind – pind, mis omab väga väikesi (palja silmaga nähtamatuid) konarusi
  • mehaanika kuldreegel – nii palju, kui me võidame lihtmehhanismidega jõus, kaotame teepikkuses
  • mehaaniline energia – kehade liikumise ja vastastikmõju energia
  • mehaaniline liikumine – keha asukoha muutumine teiste kehade suhtes
  • mehhanism – seadeldis, mida kasutatakse jõu suuruse või suuna või mõlema muutmiseks; nt tali
  • murdumisnurk – nurk kahe keskkonna lahutuspinnalt murdunud kiire ja pinna ristsirge vahel
  • murdunud kiir – joon, mis kujutab valguse levimise suunda pärast murdumist kahe keskkonna lahutuspinnalt
  • muundumine – teisenemine, teiseliigiliseks muutumine; nt kehade hõõrdumisel muundub mehaaniline energia aineosakeste liikumisenergiaks
  • muutumine – keha või nähtuse mingi omaduse väärtuse suurenemine või vähenemine; nt teepikkuse suurenemine keha liikumisel
  • mõõtmine – antud füüsikalise suuruse võrdlemine teise samaliigilise suurusega, mis on valitud mõõt­ühikuks
  • mõõtühik – ühik on mõõdetava suuruse väärtus, mis kokkuleppeliselt loetakse võrdseks ühega, nt pikkusühik (1 m), massiühik (1 kg)
  • müra – korrapäratu võnkumise tulemusena tekkiv heli

N

  • njuuton – jõuühiku nimetus, jõu põhiühik, tähis N. Üks njuuton (1 N) on ligikaudu võrdne 100 g massiga kehale Maa pinnal mõjuva raskusjõuga
  • normaalnägemine – nii kaugete kui ka lähedaste esemete nägemine selgelt
  • normaalrõhk – kokkuleppeline õhurõhk, võrdub 1013 hPa, ka 760 mmHg
  • nõguslääts – keskelt õhem lääts
  • nõguspeegel – peegel, mille pinnaks on valgust peegeldava kera sisepinna osa
  • nägemine – ümbritseva maailma tajumine valgusaistingu abil
  • nähtav valgus – valgus, mis tekitab silmas valgusaistingu
  • näiv kujutis – kujutis, mida ei saa tekitada ekraanile; tekib hajunud valguskiirte pikenduste lõikepunktis

O

  • objektiiv – optikariista lääts või läätsede süsteem, mis suunatakse vaadeldavale esemele
  • okulaar – optikariista silmapoolne lääts või läätsede süsteem
  • optiline kaabel – peenikestest valgusjuhtidest koosnev kaabel; kasutatakse valgussignaalide edastamiseks
  • optiline keskkond – keskkond või aine, milles valgus saab levida
  • optiline peatelg – läätse optilist keskpunkti läbiv läätsega sümmeetriline sirgjoon; läätse fookused asetsevad optilisel peateljel
  • osaline päikesevarjutus – päikesevarjutus, kus vaatleja näeb oma asukohas Päikest osaliselt
  • otsene valgus – valgus, mis levib valgusallikast, võib tekitada varju

P

  • paralleelne valgusvihk – valgusvihk, milles valguskiired on omavahel paralleelsed
  • Pascali seadus – vedelikus või gaasis kandub ainele avaldatud rõhk edasi mis tahes suunas ühteviisi
  • paskal – rõhu ühiku nimetus, tähis Pa. Üks paskal (1 Pa) on rõhk, mida avaldab rõhumisjõud üks njuuton (1 N) ühe ruutmeetri (1 m²) suurusele pinnale
  • peegeldumisnurk – nurk peegelduva kiire ja pinna ristsirge vahel
  • peegeldunud kiir – joon, mis kujutab valguse levimise suunda pärast peegeldumist
  • peegelpinna ristsirge – valguskiire langemispunktist pinnaga risti tõmmatud sirgjoon
  • pendel – keha või kehade süsteem, mis võib sooritada võnkumisi
  • pendli võnkeperiood (periood) – aeg, mis on võrdne ühe täisvõnke kestusega, tähis T
  • plastne deformatsioon – deformatsioon, mille korral keha esialgne kuju pärast deformeeriva jõu lakkamist ei taastu
  • poolvari – ruumipiirkond, kuhu valgus levib ainult mõnest valgusallika osast
  • potentsiaalne energia – keha asendist sõltuv energia
  • prillinumber – prilliklaasi optiline tugevus dioptriates
  • punktvalgusallikas – valgusallikas, mida vaadeldakse punktina
  • päikesevarjutus – loodusnähtus, mis seisneb selles, et Kuu varjab kas osaliselt või täielikult vaatleja eest Päikese
  • pöör – lihtmehhanism, mille moodustavad võll ja vänt või erineva raadiusega võllid

R

  • raskusjõud – Maa või mõne teise taevakeha lähedal kehale mõjuv gravitatsioonijõud
  • reflektor – seadeldis, mida kasutatakse valguse peegeldamiseks kindlas suunas
  • reflektorteleskoop – teleskoop, milles esmase kujutise tekitamiseks on nõguspeegel
  • refraktorteleskoop – teleskoop, milles esmase kujutise tekitamiseks on kumerlääts (läätsede süsteem)
  • resultantjõud – jõud, mille toime on samasugune nagu kõigi kehale mõjuvate jõudude toime kokku
  • rõhk – füüsikaline suurus, mis iseloomustab pinnaühiku kohta tulevat rõhumisjõudu; mõõtühik on üks paskal (1 Pa), tähis p
  • rõhumine – rõhu avaldamine; kehad on kokkupuutes ja puutepinnad on üksteise vastu surutud
  • rõngakujuline päikesevarjutus – päikesevarjutus, kus vaatleja näeb oma asukohas Päikest rõngana

S

  • sagedus, võnkesagedus – füüsikaline suurus, mis on võrdne võngete arvuga ühes sekundis; mõõtühik on üks herts (1 Hz), tähis f
  • seisuhõõrdejõud – kokkupuutuvate ja teineteise suhtes liikumatute pindade vahel tekkiv hõõrdejõud, kui ühele pinnale mõjuda pinnaga paralleelse välisjõuga
  • sekund – aja põhiühiku nimetus, tähis s
  • silmaava ehk pupill – silma osa, mille kaudu valgus jõuab silma; suureneb hämaras ja väheneb eredas valguses
  • silmalääts – silma osa, mis teravustab kujutise võrkkestale; silmaläätse fookuskaugus on muudetav
  • silmaläätse pingutav lihas – ringlihas, mis muudab silmaläätse kuju ja sellega läätse fookuskaugust
  • sukeldamismeetod – keha ruumala määramise viis, kus mõõdetakse ära keha poolt vedelikust välja tõrjutud vedeliku ruumala
  • suurendatud kujutis – esemest suurem kujutis

T

  • tali – lihtmehhanism, mis koosneb vähemalt ühest liikuvast ja ühest liikumatust plokist
  • tasapeegel – tasapinnaline peegelpind
  • teepikkus – füüsikaline suurus, mis on võrdne piki trajektoori mõõdetud vahemaaga liikumise algpunktist liikumise lõpp-punkti
  • terav kujutis – kujutis, millel kujutatava eseme detailid on selgesti eristatavad
  • tihedus – füüsikaline suurus, mis näitab, kui suur on aine ruumalaühiku mass
  • trajektoor – kujuteldav joon, mille kujundab liikuva keha mingi punkt
  • tõeline kujutis – kujutis, mida saab tekitada ekraanile; tekib valguskiirte lõikepunktis
  • täht – valgust kiirgav taevakeha
  • täielik päikesevarjutus – päikesevarjutus, kus vaatleja ei näe oma asukohas Päikest, vaid üksnes selle krooni
  • täisvari – ruumipiirkond, kuhu valgusallikast tulev valgus ei levi
  • täisvõnge – võnkuva keha liikumine teatud asendist samapidi liikudes samasse asendisse tagasi
  • töö – füüsikaline suurus, mis on võrdne kehale mõjuva jõu ja selle mõjul jõu sihis läbitud teepikkuse korrutisega; töö väljendab ka keha või süsteemi energia muunduvust; mõõtühik on üks džaul (1 J), tähis A

U

  • ujumine – keha vedelikus olemise viis, kus osa kehast on ülalpool vedeliku pinda
  • ujumise tingimus – kehale vedeliku poolt mõjuv üleslükkejõud on raskusjõust suurem
  • ultraheli – heli, mille sagedus on suurem kui kuuldaval helil
  • ultraviolettkiirgus – nähtamatu kiirgus, mille lainepikkus on violetse valguse laine­pikkusest väiksem
  • uppumine – keha põhjavajumine vedelikus, kehale vedeliku poolt mõjuv üleslükkejõud on väiksem raskus­jõust

V

  • valge valgus – liitvalgus, mis sisaldab kõiki värvilisi valgusi samas koosseisus nagu päikesevalgus
  • valgus – elektromagnetlaine, mis tekitab valgusaistingu
  • valgusaasta – kaugus, mille valgus läbiks tühjuses ühe aasta jooksul
  • valgusallikas – keha, mis kiirgab valgust
  • valguse levimise pööratavus – valguskiire käik jääb samaks, kui valguse levimise suund muuta vastupidiseks
  • valguse murdumine – valguse levimissuuna muutumine valguse üleminekul ühest keskkonnast teise
  • valguse murdumisseadus – langev kiir, murdunud kiir ja pinna ristsirge asetsevad alati ühes tasandis; valguse levimisel keskkonda, kus valguse kiirus on väiksem, murdub valgus pinna ristsirge poole, valguse levimisel keskkonda, kus valguse kiirus on suurem, murdub valgus pinna ristsirgest eemale
  • valguse neeldumine – nähtus, kus valguse levimisel keskkonnas muundub osa valgusenergiast teisteks energialiikideks
  • valguse peegeldumine – nähtus, kus valgus langeb mingile pinnale ja pöördub tagasi samasse keskkonda, kust see tuli
  • valguse peegeldumisseadus – langev kiir, peegeldunud kiir ja pinna ristsirge asetsevad alati ühes tasandis, peegeldumisnurk on võrdne langemisnurgaga
  • valguse sirgjoonelise levimise seadus – optiliselt ühtlases keskkonnas levib valgus sirgjooneliselt
  • valguse spekter – selle valguse koostisse kuuluvate värviliste valguste kogum; ka värviliste valguste riba ekraanil, mis saadakse liitvalguse lahutamise tulemusena
  • valgusfilter – keha, mis laseb valgust läbi valikuliselt (selektiivselt)
  • valgusjuht – peenike, painduv, läbipaistvast ainest kiud, mida mööda valgus levib
  • valguskiir – joon, mis näitab valguse levimise suunda
  • valgustundlik rakk – silma võrkkestas esinev rakk, kus toimub fotokeemiline reaktsioon
  • valulävi – heli valjus, mis tekitab valuaistingu
  • vari – ruumipiirkond, kuhu valgusallikast tulev valgus ei levi või levib ainult mõnest valgusallika osast
  • vastastikmõju – seisneb selles, et kaks keha mõjutavad teineteist vastastikku võrdsete jõududega
  • vatt – võimsuse ühiku nimetus, tähis W. Võimsus on üks vatt (1 W), kui ühes sekundis (1 s) tehakse tööd üks džaul (1 J)
  • vedelikusamba rõhk – rõhk, mida vedelikusammas avaldab aluspinnale raskusjõu tõttu
  • veerehõõrdumine – keha veeremisel esinev hõõrdejõud
  • vikerkest – pigmenti sisaldav kest silmas, mis ümbritseb silmaava; sellest sõltub silma värvus
  • võimsus – füüsikaline suurus, mis on võrdne ajaühikus tehtud tööga, s.t võrdub töö tegemise kiirusega; mõõtühik on üks vatt (1 W), tähis N
  • võnkeamplituud – võnkuva keha suurim hälve tasakaaluasendist
  • võnkumine ehk võnkliikumine – perioodiline liikumine, mis kordub kindlate ajavahemike järel, kusjuures keha läbib sama tee edasi-tagasi
  • võrkkest – silma osa, milles paiknevad valgustundlikud rakud
  • vähendatud kujutis – esemest väiksem kujutis
  • väljatõrjutud vedeliku ruumala – võrdne keha vedelikus oleva osa ruumalaga

Õ

  • õhurõhk – Maa õhkkonna poolt avaldatav rõhk

Ü

  • ühtlane liikumine – liikumine, kus keha läbib mistahes võrdsetes ajavahemikes võrdsed teepikkused
  • üleslükkejõud – kehale vedelikus või gaasis mõjuv ülespoole suunatud jõud, arvutatakse Archimedese seadusest