Mina, Amber Brown. Paula Danziger

Ainult neliteist päeva jõuludeni.

Ainult kaksteist päeva jõuluvaheajani.

Ainult mõni minut veel ja siis kukun mina, Amber Brown, kokku, sest olen kingituste ostmisest nii kurnatud.

Mina, Amber Brown, olen omadega kutu.

„Omadega kutu“ ütlen ma siis, kui mina, Amber Brown, olen täiesti kurnatud.

Jah, ma olen täiesti kurnatud … kuigi mitte valmis lõplikult alla andma, sest pean veel mõned kingitused leidma.

Minul, Amber Brownil, ei hakka otsa saama mitte ainult jaks, vaid ka raha.

Küll on hea, et ma mõne kingituse ise teen, aga ühe pean ometi veel leidma ja ära ostma.

„Amber, ma kinnitan sulle, et mulle raamatupoed tõesti meeldivad, aga see on küll viimane, kuhu me täna läheme. Ma olen ennast tühjaks ostelnud. Ma olen täitsa võhmal. Ma pole sellega lihtsalt harjunud,“ ütleb Max, mu ema kihlatu ja minu tulevane kasuisa.

Näen, et tema on ka omadega kutu.

Naeratan talle: „Jõuluostud on peaaegu tehtud.“

„Ja sinu hanukaostud ka,“ naeratab Max mulle vastu.

Mina, Amber Brown, olen harjunud jõuluostudega … Nüüd, kui meie elus on Max, harjun ma ka hanukaostudega.

Hanuka … See venitas mu nimekirja kenakesti pikemaks. Kaheksa päeva tuleb teha Maxile kingitusi. Ja muidugi teeb ka tema mulle kaheksal päeval kingitusi.

Mina, Amber Brown, võiksin sellega lausa ära harjuda … Ma harjungi sellega ära, sest Max ja ema otsustasid, et tähistame kõiki pühasid … Tegelikult, mina ütlen tähistama, nemad ütlevad selle kohta au sees pidama. Igatahes on see minu arust lahe.

Maxi kingitused on juba minu kapis peidus. Ostsin need paar päeva tagasi, kui emaga poodides käisin.

Nüüd ostsin kinke emale ja veel mõnele inimesele.

Emale on mul jõulukingitusi … ja ka hanukakingitusi.

Max toob meie juurde menoraa ja igal õhtul hanuka ajal, kui ta on meie juures, süütame küünlad.

„Ai!“ ütleb Max, kuna üks pakk kukkus talle jala peale. „Nüüd valutavad mu jalad kohe kindlasti.“

„See kukkus ainult ühe jala peale, ära virise,“ narrin ma teda. „Ega need ju keeglikuulid ole. Pakis on kõigest jalgpall Justinile ja korvpall tema väikevennale Dannyle.“

„Neid kingitusi pakkida võib küll lõbus olla,“ hakkab Max naerma.

„Prügikotid,“ kostan mina. „Keskmise suurusega rohelised prügikotid, mis on punase paelaga kinni seotud ja hiigelsuurte punaste lipsukestega kaunistatud … Sedasi saab see tehtud. Nad on poisid ja poistel on ükskõik, kuidas kingitus on pakitud. Neid ei kõigutaks isegi see, kui pakiksin need vetsupaberisse.“

Max teeb mulle nägusid: „Küll nüüd ikka üldistas. Kui mina ütleksin midagi sellist tüdrukute kohta … Te emaga teeksite mulle kohe tuule alla.“

Hammustan huulde: „Oih, vabandust, Max … Ma peaksin sinult midagi küsima. Kas see tähendab, et sulle läheb korda, kuidas su kingitused on pakitud? Sest siis pean ma vetsupaberi ära võtma ja need uuesti pakkima.“

Tema näole tekib naljakas ilme, justkui ei teaks ta täpselt, mida vastata.

Otsustan, et ei piina teda rohkem, ja räägin talle tõtt.

Ma olen ta ju mööda poode jooksmisega peaaegu surnuks väsitanud ja ta jalg on viga saanud ja ta pole harjunud neljanda klassi tüdrukuga pühadeoste tegema.

Nii ma siis ütlen: „See on nali, Max. Ma pakkisin su kingitused täitsa tavaliselt.“

Max naeratab: „Amber, need kingitused meeldiksid mulle igasuguses pakendis, sest need on sinult.“