Tuli ja Metsatukk

Sa hoolsalt vali sõpru eluteel,
​sest eks neid sääraseidki leita,
​kel selleks vaid, et kasuahnust peita,
​on libe keel.
​Käesolev valm sest vestku korraks veel.

*

Kord talvel Tuli vilkus metsa all,
​teekäijatest vist jäetud maha;
​hetk-hetkelt jõud nüüd rauges tal –
​kui puid ei lisata, ei leegid tõusta taha,
​ning aimates, et varsti saabub hukk,
​ta ütles veel: „Oo, kuule, Metsatukk,
​miks saatus nõnda äraütlemata
​karm antud sinule on kanda –
​ei ükski leht su raagus latvu kata,
​et natukegi sooja anda,
​kui võrades vaid jää- ja härmasära,
​nii võtab külm su, vaese, ära!“
​„Nüüd on ju talv ja lumi maas;
​kui tuleb kevad, puhken taas.“
​Nii vastas Salu vaikne ohe.
​Ja lõkkele lõi Tule mõttelend:
​„Pea sõprust minuga, ja otsekohe
​ma aitan sind. Ma olen päikse vend,
​ja hoolimata talveajast
​võin ausalt tema aset täita.

Kui sa ei usu, küsi kasvumajast:
​ka siis, kui väljas tuisud tuhisevad,
​seal tarvitseb vaid minusugust läita
​ja varsti haljendades õitseb kevad
​ning viljad valmivad – vaid tänu mulle.
​Ei kõnele ma seda sulle,
​et kiita ennast,
​kuid tõesti – päiksest, oma vennast,
​ma pole kehvem karvaväärtki.
​Võib päike oma kiiri ulatada
​ka talvel siia puude alla,
​ent näed – ei suuda sulatada
​ta hangeäärtki.
​Kuid vaata mind: mu all on vesi valla,
​maa ümberringi juba paljas ...
​Kui mulle oksi annaksid ja ulualust,
​siis võiksid uhkem olla igast salust –
​ka talvel õisi täis ja haljas!“
​Mets leppis katseks selle nõuga.
​Ja kohe Tuli tõusis uue jõuga
​ning hoolimata mingist tõkkest
​sai oma võimusesse kogu Salu...
​Kui möödus talv ja suvi tuli taas,
​ei nähtud enam Metsatuka ilu,
​ei leitud temalt varju ega vilu,
​teekäija vaatas – tuhk ja tukid maas.