Jaan Kross „Wikmani poisid”

Autor: Jaan Kross
​Katkend

Härra Kõiv oli käskinud kateedripoolse klassiakna lahti teha ja lambid kustutada. Väljas oli juba suur valge. Ja roosad purikad koolimaja katuseräästas tilkusid helinal. Ning Jaagul oli pliiats käes. Nii et ta kirjutas mustale pinnale, võibolla isegi keeleots huulte vahelt väljas:

Kas me ellusuhtumine
​tohib sest siis muutuda,
​et üks väike luhtumine
​julgend on meid puutuda?!

Väike luhtumine oli ju peaaegu et üleni väljamõeldus. See oli seal salmis peaaegu et ainult riimi pärast sees. /.../ Ta kirjutas edasi:

Hõikab lootus narr mu nime,
​et mu õnn veel ohter saab

Tõtt-öelda oli seda isegi natuke narr niimoodi mina-vormis ja otsesõnu välja kirjutada. Aga tegelikult olid ju ka Byron ja Puškin ja teised niimoodi kirjutanud. Ja igatahes tundusid niisugused read vähemalt talutavad tänu sellele, millega nad võimaldasid lõpetada:

ning et homne armumine
​eilse haavad tohterdab.

Muidugi, ka need read olid mingil määral väljamõeldus. Kui kristalselt aus olla (mida me küll alles palju hiljemini oleme õppinud, nagu teada). Mingil määral väljamõeldus kasvõi sellegi tõttu, et homne armumine oli tõeliselt ja Jaagule endale täiesti tuntavalt juba nädal otsa käes. Kas säherdune tuuline ja esialgu peamiselt lõunatuuline elevus võis veel elevam olla, kui see juba oli, kas see võis noorele mehele veel magusat-õõnsamat kõhutunnet tekitada, kui mõte Virve Pukspuust Jaagule juba tekitas, see pidi jääma tulevikus teadasaadavaks. Aga kas Jaagu värsil (selle hunnitute riimide peale vaatamata) maailmas mingi püsi võis olla, seda ei tarvitsenud vist isegi tulevikult küsida, sest see tundus sedamaid eitavalt lahenevat:

„Sirkel – misasja te olete siia sodinud?!”

Magister Kõivu must prillisang ja lopsakas kõrv ning igavesti vastpöetud piirdega kõrvaäärne juustekolmnurk olid otse Jaagu põse kõrval – –

„Tooge lapp ja pühkige see silmapilk maha!”

Jaak tõusis püsti. Protesteerida oleks ju ainult siis mõtet olnud, kui ta p o l e k s saanud sedasama värssi pärast mahapühkimist kasvõi otsekohe sinnasamasse uuesti kirja panna. Aga Kõtsberg, lühinägelik, nagu ta oli, kummardus kritseldusele sootuks lähedale – –

„Oodake!”

Ta pööras oma lühikeste harja kippuvate juustega vežetaalilõhnalist pead hüvale ja kurale, kuni leidis nurga, mille all salm oli laitmatult loetav:

„Kas see on teie enese värss?”

„On küll.”

Kõtsberg hakkas peaaegu et laginal naerma: „Ha-ha-ha-haa! Kuulge, see on liiga hea, et seda maha pühkida. Minge kirjutage see tahvlile ka – –” Ta vaatas oma naljakalt suurt randmekella ja pöördus klassi poole: „Hea küll. Teeme temaatilise kõrvalehüppe. Võtke igaüks leht paberit ja pange kirja, mis Sirkel tahvlile kirjutab. Ja meie jutt sinna juurde. Ja kleepige see järgmiseks kirjanduse tunniks kirjanduse vihku. Nii. Kas te teate, mis asi on riim? Ei tea? Keegi ei tea? Väga õige. Ega keegi ei teagi, mis asi see on. See on midagi niisugust, mis millegi järgnevaga mingil määral kokku kõlab. Aga m i l määral ja millega see peab kokku kõlama, et nimelt r i i m olla, seda ei tea mitte keegi. Selle kohta on igal teoreetikul eriarvamus. Me oleme sellest möödunud aastal rääkinud. Et on olemas – – missugused riimid? Noh?” Aga ta ei läbenud kellegi kohaltvastust ära oodata, vaid jätkas ise – „Meesriimid, naisriimid, mitmesilbilised riimid, lõppriimid, eesriimid, siseriimid, puhtad riimid, irdriimid, head riimid, halvad riimid – noh – ja missugused riimid veel? Liitriimid. See tähendab – mitmest sõnast või sõnaühendist koosnevad riimid. Näete –” – ta pöördus tahvli poole, kus Sirkel oli parajasti pannud kaheksandale reale punkti – „seal on Sirkli luuletus. Kaks nelikvärssi. Riimide jaotus ab, ab, cd, cd. Silbid kaks korda 4, 3, 4, 3. Mis te esimese neliku riimide kohta ütlete? Mitte midagi? Mina ei ütleks ka mitte midagi. Suhtumine – muutuda – luhtumine – puutuda. Kaks nominatiivi, kaks da-infinitiivi. Puhtad riimid. Laitmatud riimid. Kuid natukene – missugused? I-ga-vad. Üllatusetud. Nii. Aga järgmine nelik? C, d, c, d. Vaadake, siin juba midagi on. Esiteks – liitriimid, mida meie luules iga päev ei tarvitata. Ja teiseks – riimipaar cc ei ole paar tsetsekärbest. Kelle hammustus tekitab unetõve. Olete loodusloos õppinud, ma loodan. Selle cc hammustus torkab meid igatahes virgeks: narr mu nime – ar-mumine. Väga hea. Kui palju on Eesti kõrgushüpperekord?”

„Meeter üheksakümmend viis. Aksel Kuuse. Tunamullune Gustav Adolfi boiz – –” kuulutas Penn silmapilk nagu ruuporiga.

„No näete,” ütles Kõtsberg, „riimiloome alal hüppab Sirkel siin igatahes isegi meeter üheksakümmend kuus. Muidugi, luuletamine on midagi muud. Luuletamine on tõsine kunst. Riimiloome on palju odavam kunst. Aga ka mitte odavam kui kõrgushüpe. Nii. Aga see dd – ohter saab – tohterdab – noh, mis me selle kohta ütleme? Ütleme: mingit värskust selles ju kübeke on, aga see on siiski üsna rohmakas. See on, ütleme – meeter k a h e k s a k ü m m e n d kuus. Nii. Salmid ja kommentaarid on üles kirjutatud? Kleepige sisse, nagu ma ütlesin. Kuu aja pärast küsin üle.”