Luuletuse luustik

Luuletuse vormi ehk ülesehitust saab võrrelda inimkeha luustikuga. Ka luuletuse sees võib peituda oma skelett, mille najal värsid ja salmid püsti seisavad. See, milline on ühe luuletuse ülesehitus – luustik –, sõltub mitmest asjaolust:

* mitu stroofi ehk salmi on luuletusel;

* kas luuletus on riimiline või vabavärsiline;

* kuidas riimid luuletuses paiknevad.

Riimid jagunevad algriimideks ja lõppriimideks. Algriim tähendab, et sõnade ja värsside alguses korduvad ühesugused häälikud ja see on tuttav regivärsist:

Vili vihmalla idaneb,
​rohi märjala mädaneb,
​oras kasvab kaste’ella,
​rooste rikub rohuladva,
​kaste rikub kaerakõrre,
​härmatis hüvä ädälä.

Lõppriim tähendab samasugustest häälikutest koosnevate silpide kordumist sõnade ja värsside lõpus, selle kohta saab tuua näite riimilisest rahvalaulust:

Ma mõtlen seepeal väristes,
​kui teensin Vana-Karistes,
​kus peremes sial liha sõi
​ja panniga veel rasva jõi.
​Kolm räime koldes praeti
​ja peret sööma aeti.

Paarisriim:

Vihma küll valab ju pilvede vinas, a
​taevas kui maa sügisudude tinas. a
​Pilvi rebides vilistab tuul, b
​kari on väljas veel mihklikuul. b

August Alle​

Süliriim:

Üle kodumäe kumera kupli a
​suviöö sumestav valu. b
​Toomingad valvavad talu, b
​üle ussaia vaatavad kopli. a

Henrik Visnapuu

Ristriim:

Kuldpäike kaste väriheinalt pühib a
​ja rukkilained embab kuumav kiir. b
​Hall täpp me kõrvalt püsti üles rühib, a
​tiib võbiseb ning nokas lõõr ja liir. b

Juhan Sütiste

Segariim:

Hanged, sügavad hanged a
​räästale tõstnud on ninad. b
​Aedkuuse silmile langend a
​valendav müts. c
​Õhk veeretab nurmede linal b
​küünlakuu päikese sütt. c

Juhan Sütiste