A
- aadlik – pärilike ja seaduslike eesõigustega valitseva ühiskonnagrupi liige
- abt – mungakloostri ülem
- abtiss – nunnakloostri ülem
- alepõllundus – põlluharimisviis, kus põld saadakse metsa maharaiumise ja puude põletamise teel
- askees – väga karm oma soovide ja vajaduste piiramine, n-ö lihasuretamine
B
- bakalaureusekraad – teadustöö eest saadava madalama erialase taseme nimetus ülikoolides, vt ka magistri- ja doktorikraad
- beduiin – araabia rändkarjakasvataja
- bojaar – Vana-Vene ülik
- bürgermeister – linnavanem, linnapea, rae eesotsas seisev valitav ametiisik
- Bütsants – Ida-Rooma keisririik keskajal
D
- dekaan – teaduskonna juht ülikoolis
- dispuut – teaduslik väitlus, vaidlus, arutelu
- doktorikraad – teadustöö eest saadava kolmanda, kõrgeima astme nimetus ülikoolides, vt ka bakalaureuse- ja magistrikraad
- domeen – kuninga maavaldus, mis pole läänistatud vasallidele ning kust valitseja saab oma põhilise sissetuleku
- družiina – Vana-Vene vürsti sõdalastest kaaskond
- džihaad – islami usuõpetuses püha sõda usu kaitseks, relvavõitlus uskmatutega
- dünastia – valitsejasugu, mitu samast suguvõsast ja üksteise järel võimul olnud ainuvalitsejat (kuningad, keisrid, tsaarid)
E
- eestkoste – kellegi allutamine oma kontrollile, sest arvatavasti ei tule too isik oma eluga ise toime
- edikt – valitseja korraldus, käskkiri
F
- Flandria – ajalooline piirkond, mis hõlmas tänapäeva Belgia põhjaosa ning sellega külgnevat väikest osa Prantsusmaast
- foogt – Saksa ordu käsknik (võimukandja e käskija), kõrgem haldusvõimuametnik ja kohtunik
G
- galeoon – 3–4-mastiline kaubapurjelaev 16. sajandist
- generaalstaadid – kuningriigi kolme seisuse (vaimulikud, aadlikud ja linnakodanikud) esindajate kogu, mille kuningas kriitilistes olukordades kokku kutsus
- gild – kaupmeeste vennaskond
H
- Hansa Liit – Läänemere-äärsete kaubalinnade liit
- heerold – valitsejate jt ülikute eriline käskjalg, rahvale ametlike teadete väljakuulutaja; rüütliturniiride juht
- heraldika – vapiteadus, vapindus
- hertsog – valitseja v muust kõrgemast seisusest isiku päritav tiitel, seisusenimetus
- hiliskeskaeg – keskaja lõppjärk 14.–15. sajandini
- humanist – renessansiaja õpetlane, kes pühendas end peamiselt antiikaja autorite tekstide uurimisele ning taotles inimese isiksuse vaba arenemist
I
- ikaldus – viljasaagi osaline või täielik hävimine ebasoodsate ilmastikuolude tõttu
- ikoon – pühapilt
- imaam – islamiusuliste vaimulik, juhatab mošees ühispalvust
- impeerium – maailmariik, mille eesotsas on keiser; suurriik, kuhu kuulub palju rahvaid
- indulgents – katoliku kirikus maapealse patukaristuse kustutus v andeksand kiriku seatud tingimustel
- inkvisitsioon – katoliku kiriku uurimisorgan ketserite e usust taganejate väljaselgitamiseks
- investituur – kõrgemate vaimulike ametissemääramine
- islam – (ar, „alistumine“) araablasest prohveti Muhamedi rajatud usk
K
- kaliif – prohvet Muhamedi järglane ja asemik, kalifaadi e islamiriigi kõrgeim juht
- kapiitel – orduvendade koosolek
- karakk – kõrgendatud vööri ja ahtriosaga sõja- ja kaubalaev, 15.–17. sajandil suurim ja levinuim laevatüüp
- karavell – portugallaste väike ja kerge purjelaev, millel oli iseloomulik kõrge ahtriosa
- kardinal – paavsti nõuandja, kõrge nõuandja, kellel on õigus valida järgmine paavst
- Karolingid – Karl Martellist põlvnenud Frangi kuningate dünastia
- Karolingide renessanss – Karl Suure valitsusajal alguse saanud Lääne-Euroopa kultuuriline elavnemine
- kartograafia – maakaartide koostamise ja kasutamise teadus
- katedraal – piiskopkonna peakirik, kus asub piiskopi troon e kateeder; toomkirik
- katekismus – lühike usuõpetuse käsiraamat
- kesa – ajutiselt sööti jäetud põld
- keskaeg – ajalooperiood vanaaja ja uusaja vahel
- ketser – katoliku usust hälbinud e kõrvalekaldunud kristlane
- kihelkond – muinasaja lõpul Eesti ala tähtsaim haldusüksus, mille piires otsustati kõiki kohaliku elu küsimusi
- kirikukogu – kõigi piiskoppide nõupidamine
- kirikukümnis – andam viljasaagilt ja kariloomadelt kogudusekirikule, ei moodustanud alati 1/10 saagist
- kirikulõhe – kiriku jagunemine õigeusu ja katoliku kirikuks
- koloniseerima – asumaaks muutma
- koloonia – asumaa, vallutatud maal rajatud asundus
- komtuur – kloostrikorra järgi linnuses elavate rüütlite komandör
- konkistadoorid – (hisp conquistador– vallutaja) hispaania ja portugali seiklejad, kes osalesid 16. sajandil Ameerika vallutamisel
- konvendihoone – Saksa ordu linnusetüüp, mis ühendas endas kindluse ja kloostri
- koormised – talupoja kohustused oma isanda vastu
- koraan – islami pühakiri
- krahv – piirkondlik asevalitseja, kelle nimetas kuningas; hiljem muutus aadlitiitliks
- kuberner – asumaa või provintsi kõrgeim ametiisik, kes allub otse keskvalitsusele
- kursiivkiri – kaldtähtedega kirjaliik
- kuuria – paavsti õukond
- kõrgkeskaeg – keskaja kõige tormilisema arengu periood 11.–13. sajandini
- kõrgmeister – Saksa ordu kõrgeim juht
- küla – maa-asula, mille moodustavad lähestikku paiknevad talud
L
- laat – kindlas kohas korrapäraselt peetav turg; keskajal peeti laatu kirikupühade eel
- liigkasuvõtmine – raha protsendiga väljalaenamine ja selle arvel rikastumine
- Liivimaa maapäev – Liivimaa maahärrade ja seisuste kogunemine kõiki osapooli puudutavate küsimuste arutamiseks
- linn – terviklik asum, mille elanike enamus tegeleb põhitegevusena kaubanduse või käsitööga
- linnakogukond – linnaelanike ühendus, mille liikmeid ühendab kodanikuvanne
- linnasaras – linnakogukonna ühine maavaldus
- linnaõigus – valitseja või maahärra antud eesõigused ja õigusnormid linnakogukonnale
- lunaraha – kellegi vabaks ostmiseks makstav summa
- lään – maavaldus, amet või muu tuluallikas, mille maaisand andis vasallile vastutasuks ustavuse ja teenimise eest
M
- maahärra e maaisand – keskaegse riigi valitseja, senjöör
- maakond – kihelkondade ühendus muinasaja lõpul
- maamarssal – Saksa ordus meistri asetäitja ja ordu sõjavägede ülemjuhataja
- magistrikraad – teadustöö eest saadava teise astme nimetus ülikoolides, vt ka bakalaureuse- ja doktorikraad
- meister – Saksa ordu provintsi e vallutatud maaüksuse juht
- Merovingid – Chlodovechist põlvnenud Frangi kuningate dünastia
- minarett – mošee juurde kuuluv torn, kust usklikke palvele kutsutakse
- misjon – kristliku usu levitamine paganate hulgas
- monarhia – riigivorm, kus võim kuulub ühele isikule, kes on ameti saanud pärimise teel või valimiste kaudu ning jääb ametisse terveks eluks
- moslem – islami järgija
- mošee – islamiusuliste palvepaik
- must surm – aastatel 1347–1351 Euroopat tabanud suur katkuepideemia
- mõis – maaomaniku suurmajapidamine; osa mõisa maast kasutasid sõltuvad talupojad, kes kandsid maa eest koormisi
N
- naturaalandamid – maaisandale maksuks toodud põllumajandus- ja karjakasvatussaadused, nt vili, kariloomad, toiduained, vill, lõng
- naturaalmajandus – majandus, kus raha maksevahendina peaaegu ei kasutata; eluks vajalik toodetakse ise või vahetatakse kaup kauba vastu
- normann – viiking, Skandinaavia sõdalane, meremees, kaupleja
O
- ordaal – nn jumalakohus, kus kaebealuse süü tehti kindlaks nt vee- või tuleprooviga
- orden – aumärk silmapaistvate teenete eest
- ordu – vaimulik vennas- või õeskond, mis elab kiriklikult kinnitatud reeglite järgi
P
- paavst – Rooma piiskop, katoliku kiriku pea
- patriarh – õigeusu kiriku pea
- patritsiaat – mõjukaimad ja jõukaimad linnakodanike perekonnad, kelle seast valiti järjepidevalt raeliikmeid
- patt – halb, Jumalale mittemeelepärane tegu
- piiskop – katoliku kiriku kõrgem vaimulik, piiskopkonna pea
- polder – kuivendatud ja tammidega kaitstud maa-ala, mille pind on allpool naaberveekogu pinda
- privileeg – eesõigus, seadusega saadud eelis
- prohvet – Jumala saadik ja sõnumitooja, Muhamedi tiitel
- protestant – reformatsiooni käigus katoliku kirikust eraldunud usuvoolude esindaja
- provints – valitsuse vm võimu alluvuses maaüksus
- püha maa – piirkond Lähis-Idas, kus elas ja tegutses Jeesus Kristus; tänapäeva Iisrael ja Palestiina
- pühak – eriliselt vaga isik, keda ristiusus austatakse imetegijana ja inimeste eestkostjana Jumala ees; inimesi kuulutas pühakuks ehk kanoniseeris kirik
- puhastustuli – koht, kus surnute hinged puhastuvad pattudest, et taevariiki pääseda
- pärisorjus – talupoegade sõltuvuse vorm, mida iseloomustas sunnismaisus ja talupoegade müümine maast lahus
R
- raad – linnavalitsus
- raehärra – rae liige
- rahamajandus – majandus, kus peamiseks maksevahendiks on raha
- rangid – hobusele kaela pandavad puust rakmed, mis ühendatakse vankriga
- reformatsioon – Martin Lutheri algatatud usupuhastusliikumine, mis viis protestantlike kirikute tekkeni
- rektor – ülikooli eestseisja või juht
- reliikvia – pühakute säilmed, mida eriliselt austati
- renessanss – Euroopa kultuuriajaloo periood, mis jääb 1450.–1600. aasta vahele, väärtustas antiikkultuuri ja humanismi, seda iseloomustab kultuuriline murrang
- ristisõda – lääne kristlaskonna sõjakäik Kristuse ja tema kiriku vaenlaste vastu
- roomakatoliku kirik – Rooma riigi lääneosas kujunenud kirik, mis allus paavstile
- Rus – Vana-Vene riigi nimi Skandinaavia allikates; vahel nimetati varjaage ka russideks, seega nemad andsid nime nii Vana-Vene riigile kui ka hilisemale Venemaale (Russland, Russide maa)
- ruunid – viikingite tähestik
- rüütel – elukutseline ratsasõdalane, kes läbis rüütlikslöömise rituaali; rüütlitel oli oma iseloomulik relvastus, eluviis ja moraal
- rüütelkond – rüütlite ühendus oma huvide kaitseks
S
- saaga – lugulaul, kangelasmuistend
- sakrament – püha toiming, mis vahendab inimesele Jumala armu ja toob teda Jumalale lähemale
- saras – külakogukonna ühine maavaldus, mis koosnes põllu-, heina- ja karjamaast, metsast ning kalastuskohtadest
- saratseenid – moslemite või araablaste nimetus keskaegses Euroopas
- seek – haigete ja vaeste varjupaik
- seisus – ühiskonnagrupp, kuhu kuuluvad samasuguse päritolu ja samasuguste õigustega inimesed
- senjöör e lääniisand – suurmaavaldaja, kes andis vasallidele maad ja keda need kohustusid tasuks sõjas ja muul viisil abistama
- skald – lugulaulude koostaja ja ettekandja viikingiühiskonnas
- skolastika – keskaegne õpetamis- ja mõtlemisvorm, mis püüdis loogika abil Jumalat ja maailma seletada
- skraa – tsunfti e käsitööliste kutseühingu põhikiri
- stift – piiskopkonna osa, kus piiskopile kuulus mitte ainult vaimulik, vaid ka ilmalik võim
- sunnismaisus – olukord, kus talupojal oli keelatud isanda loata oma elukohta vahetada
T
- tees – teaduslik väide, põhiseisukoht
- teokohustus – talupoja kohustus maaisanda mõisas töötada
- ting – rahvakoosolek Skandinaavias
- toll – maks, mida võeti maanteede, sildade või sadamate kasutamise eest, samuti peatuspaikade, turuplatside kasutamise eest; seda tuli maksta kas isikute või kaupade pealt ning see läks valitsejale, kes tagas selles kohas julgeoleku
- tonsuur – vaimuliku seisuse tunnus – paljakspöetud lagipea
- toomkapiitel – toomkiriku juures tegutsev kõrgemate vaimulike (toomhärrade) kogu
- toomkool – toomkiriku juures asuv või selle poolt ülalpeetav õppeasutus
- toomskolastik – vaimulik, kellele allus toomkooli tegevus
- traktaat – arutlus, üksikküsimuse teaduslik käsitlus
- trofee – sõjasaak
- trubaduur – rüütlisoost poeet, kes ülistas rüütlivoorusi ja armastust
- tsentraalperspektiiv – kolmemõõtmelise ruumi tasapinnalise kujutamise viis
- tsunft – käsitööliste kutseühing, millel oli oma põhikiri
- tsunftisundus – kord, mis lubas mingil kutsealal töötada ainult vastava tsunfti meistritel
- tsölibaat – vaimulike abielukeeld
- tšuudid – osa läänemeresoome rahvaid, sh eestlased Vana-Vene allikates
- turniir – rüütlite omavaheline jõukatsumine, kahevõitlus
- türannia – monarhia, kus valitseja ei valitse riigi, vaid iseenda huvides; türann ei kuula alamate arvamust, vaid tegutseb meelevaldselt, vanu tavasid ja seadusi eirates
V
- vaimulik rüütliordu – rüütlite sõjaline vennaskond, mille liikmed andsid mungatõotuse (vaesus, vallalisus, kuulekus) ja pühendusid kiriku kaitsmisele relvaga
- varakeskaeg – keskaja algusjärk 6.–10. sajandini
- varjaagid – tänapäeva Venemaa aladel ja Bütsantsis tegutsenud viikingid
- vasall ehk läänimees – (vanemas eesti ajalookirjanduses ka „feodaal“) vaba inimene, kes tõotas truudust senjöörile, vastutasuks sai elatusallikaks lääni e maavalduse
- vastureformatsioon – katoliku kiriku seesmine uuenemine protestantismile kaotatud alade tagasivõitmiseks
- veetše – rahvakoosolek Vana-Vene linnas
- veksel – võlakiri, väärtpaber
- viiking – rüüste- ehk nn viikingiretkel olev Skandinaavia sõdalane, tähendab ka lihtsalt viikingiaegset skandinaavlast
- viikingiaeg – Euroopa ajaloo periood (u 800–1050), mida iseloomustavad Skandinaavia sõdalaste sõja- ja kaubaretked
- viimne kohtupäev – päev, mil Kristus mõistab inimeste üle kohut: kes on Jumalale meelepäraselt elanud, pääseb taevariiki, kes on patustanud, läheb põrgusse
