PROJEKT

EESMÄRGID

1. harjutada koosolekul osalemist, seal kaasa rääkida ja arvamust avaldada ning memo koostada
2. õppida koosoleku pidamist ja protokollimist, memo ja tegevuskava koostamist
3. tegutseda meeskonnas efektiivselt, õppida jagama ülesandeid
4. õppida valima sobivaid meedia- ja reklaamikanaleid

Loe katkendit meediaspetsialist Raul Veede artiklist, kuidas tegutseda, kui ajakirjanduses on meediakajastust vaja. Kirjuta katkendi põhjal rusikareeglid, mida peaks kindlasti järgima. Abiks on teksti paksemas kirjas rõhutused.

Kuidas pääseda pildile?

Raul Veede

Kes tahab oma ettevõtmisele kajastust ajakirjanduses, peab esmalt mõtlema, milline ajakirjandus asjasse puutub. Kohalikku ajakirjandust on viimased aastakümned küll mõnevõrra harvendanud, kuid paljudes valdades on endiselt vallalehed ja maakondades maakonnalehed.

Üleriigilise ajakirjanduse jaoks jääb suurem osa koolide tegemisi väikeseks, kuid mitte alati. Sageli tasub mõelda Õpetajate Lehele, mis ongi ju see kõige õigem kanal haridusest rääkimiseks. Kultuurisündmused võivad puudutada Sirpi. Maal toimuvat kajastab teistest sagedamini näiteks Maaleht. Uudiseportaalid on tihti leplikumad kui paber­lehed ning kohalike uudiste rubriigid võtavad sageli vastu ka ise kirjutatud artikleid.

Internetti, muide, ei maksa alahinnata: paberajaleht võib tunduda soliidsem, kuid see on piiratud mahuga ja aeglane, veebi aga saab teate riputada kas või eelmisel päeval ning enamasti loeb veebiuudiseid rohkemgi inimesi.

Kohalikke raadioid on väheks jäänud, ent kui kodukandis tegutseb kas või entusias­tide veetud veebiraadio, võib uurida, kui paljud noored seda kuulavad – seegi võib abiks olla. Üleriigilistest teevad uudiseid vähesed, eelkõige riigiraadiod ja Kuku. Suuremates linnades on kohalikud telestuudiod, kes huvituvad küll eelkõige suurüritustest.

Alustades pressiteatest

Ajakirjandusega suhtlemisel tuleb silmas pidada, et esiteks on igal kanalil oma ampluaa ja meetodid. Televisioonil ei ole suurt huvi, kui inimestele pole näidata ilusat pilti. Raadios peab keegi rääkima ja pildist ei ole abi, seevastu võidakse teha telefoniintervjuu. Kirjutada saab paljutki, kuid muusikaüritust ei anna miski sama hästi edasi kui heli. ­Teiseks ei saa ajakirjandus millestki teada automaagiliselt mõtteid lugedes: me ise ­peame ajakirjanikega suhtlema.

Enamasti ei ole haridusürituste puhul tarvidust teavitada kogu Eesti ajakirjandust, ­piisab paarist telefonikõnest, et leida kohalike lehtede toimetustest õiged inimesed ja ­neile oluline ära rääkida. Kindlam on küll alati info hiljem ka kirjalikult saata, et koge­mata vigu sisse ei tuleks, ning kui kedagi osalema kutsute, saatke päev varem veel viisakas meeldetuletus. Kes tahab, et ajakirjandus tema tegemisi kajastaks, peab selle nimel ise ­pingutama, sest tema huvi on suurem kui ajakirjanikul.

Siit jõuamegi kolmanda punkti juurde: mida me ka ei korraldaks, nii ajakirjanduses kui ka inimeste kalendrites konkureerime kõige muuga, mis samal ajal toimub. Nii nagu me üritust planeerides kontrollime, et see ei langeks kokku mõne teisega, mis meie publiku ära tõmbaks, peame mõtlema sellelegi, et ajakirjanikul võib parasjagu õhus olla mõni muu ülioluline teema. Sellepärast tuleb saata meeldetuletusi rohkem kui üks kord ja alustada varakult, nii et meie ettevõtmise jaoks oleks aeg reserveeritud.

Kui juhtub, et ajakirjanik on kajastamisest huvitatud, kuid ei saa kahes kohas korraga olla, tuleb nina norgu laskmise asemel pakkuda konverentsi slaide, kontserdi salvestust, näituse fotosid või vahel ka enda koostatud ülevaadet toormaterjaliks.

Kui asjakohane on tõesti teavitada suurt osa Eesti ajakirjandusest, on mõistlik alustada pressiteatest. Pressiteade on aastakümnetega välja kujunenud žanr, millel on kindlad nõuded seetõttu, et neile nõuetele vastav tekst töötab: püüab ka hõivatud inimeste tähele­panu, ei nõua laiskadelt inimestelt palju lisatööd ja sisaldab kõike olulist.

Iga ajakirjaniku kirjakasti jõuab massiliselt pressiteateid, seepärast ei maksa imestada, kui tal midagi kahe silma vahele jääb. Selle vältimiseks peab pressiteate pealkiri olema asjalik ja samas pilkupüüdev. Pressiteate ülesehitus peaks olema suures osas nagu uudisel. See tähendab, et esimeses lauses või kahes öeldakse ära, mis toimub, kus, millal ja mis on selles olulist. Sellele järgneb jutu lahtikirjutus tähtsuse järjekorras. Kõige lõpus võib anda taustainfot esinejate, asutuse, ajaloo või muu asjasse puutuva kohta.

Teate struktuur peab olema niisugune, et kui lehes on piiratud ruum, saab teksti saba ära lõigata, ning kui tahes vähe ka lehte mahub, on kõige tähtsam ikkagi öeldud. Kokkuvõttes peaks see olema hästi loetav, lõikudeks liigendatud ja nii pikk kui vaja, ent mitte rohkem. Tekstile järgnevad kodulehe aadress vm viited lisainfole, näiteks fotodele. Pressiteate lõpus peavad olema kontaktandmed, mis tähendab tänapäeval eelkõige mõne ­korraldaja või esindaja telefoni ja meiliaadressi.

Pressiteade ürituse või ettevõtmise kohta oleks soovitav laiali saata vähemalt nädal ­varem.

Teadet tuleks korrata või värskema infoga uuendada päev enne üritust.

Ilma ajakirjanduseta

Alati ei pea sõnumit levitama ajakirjanduses. Ajakirjanduse töö jääb tavaliselt kajastus­likuks: harva tehakse haridusasutustes toimuvale eelreklaami, pigem tullakse kohale ja räägitakse hiljem, mis toimus.

Info varasemas levitamises võib olla abi eelkõige kohalikest lehtedest, vahel ka raadiouudistest, kuid need on siis lühiteated, mis põhinevad meie enda saadetud pressiteadetel. Põhilised on siiski nii-öelda vana ja uus sotsiaalmeedia: ühelt poolt vanad head infolevitus­viisid, nagu inimestega rääkimine, plakatid, kirjad ja mahahõikamine rahvakogunemistel, teiselt poolt omaenda kodulehed ja uudiskirjad, Facebook, harvem Twitter ja Instagram, venekeelsele publikule muidugi Facebooki vene analoog VKontakte.

Ehkki sotsiaalmeediat on igasugust, domineerib Eestis jõuliselt Facebook. Võib arvestada, et see on tasuta infokanalitest üks tõhusamaid. Samas peab muidugi meeles pidama, et hästi töötab Facebooki leht, mida regulaarselt loetakse – see tähendab, et seal peab olema midagi lugeda. Kui teete näiteks koolile lehe, kus on uudised kord aastas, ei saa neist ­keegi kunagi teada. Siinkohal tuleb muidugi arvestada sotsiaalmeedia eripära: see on kahe­poolne. Me mitte üksnes ei kuuluta oma sõnumit, vaid meile saab esitada ka küsimusi, millele peaksime vastama.

Kui vaatame ajalehtede uudisvooge, siis näeme, et peaaegu kõikjal lisatakse uudise juurde pilt – ­vahel asjakohane, vahel lihtsalt kohatäiteks. Sellel on lihtne psühholoogiline põhjus: pilt püüab inimese pilku paremini kui tekst, olgu viimane kui tahes huvitav. Seepärast tasub ka Facebookis teadet levitades lisada alati pilt või isegi video. Nende haldamiseks on Facebookis vahendid, samas võib pilte ja videoid linkida ka neile spetsialiseerunud portaalidest, nagu Flickr, Instagram ja YouTube.

Eelnevaid soovitusi sirvides näeme kommunikatsiooni põhiprintsiipe, millest saab ­lähtuda iga kord, kui millegi kohta infot tahame edastada: inimestega suhtlemist tuleb planeerida, sellele tuleb anda aega ja tähelepanu, sellesse tuleb investeerida tööd, siis aitab see meil lõppkokkuvõttes hoida kokku sedasama tööd ja aega, ent eelkõige vältida pettumusi.

(Õpetajate Leht, 16.12.2016, http://opleht.ee)

Jagage klass rühmadeks nii, et igas rühmas oleks 7-8 õpilast. Oleks hea, kui iga rühm saaks koosoleku pidamiseks oma ruumi (klassiruumid, raamatukogu, puhkenurk koridoris vm). Korraldage koosolek, valige koosoleku juhataja ja protokollija. Tutvuge üheskoos protokolli vormiga ja selle rekvisiitidega (vt protokolli näidis). Järgige loetletud juhtnööre.

Iga valdkonna juht koostab kodus koosolekul tehtud memo abil edasise tegevuskava: mida ja millal tuleb teha, missugustest tegevustest valdkond koosneb, kellega tuleb ühendust võtta, läbirääkimisi pidada jne.
​Esitage õpetajale hindamiseks oma rühma protokoll ja eri valdkondade tegevuskavad.