Igas inimühiskonnas valitseb teatav ebavõrdsus. Eliidil on rohkem raha, võimu või prestiiži kui teistel inimestel. Varauusajal oli inimeste­vaheline ebavõrdsus aga palju suurem kui tänapäeval. Tollast ühis­konda nimetatakse seisuslikuks ühiskonnaks, mis tähendab seda, et iga inimene kuulus juba sünni poolest ühte kindlasse seisusesse, mis määras ära tema ameti ja staatuse.

Keskajast saadik oli Euroopas levinud kolme seisusega ühiskonnamudel:
1) vaimulikud,
2) aadlikud ja
3) lihtrahvas, st linnakodanikud ja talupojad.

Selline ühiskond oli hierarhiline: esimest kahte seisust peeti kõrgemaks kui kolmandat seisust. Igal seisusel oli oma kindel ülesanne ehk roll ühiskonnas. Vaimulikud pidid kõigi eest palvetama ja hoolt kandma, et inimesed pattu ei teeks ja igavese õndsuse päriksid. Aadlike ülesanne oli kõiki kaitsta välisvaenlaste ja kurjategijate eest. Kolmas seisus pidi füüsilise tööga kõigile elatist teenima.

Seisuslikku ühiskonda võib nimetada staatiliseks ehk tardunuks, sest väga harva jõudis keegi oma sünnipärasest seisusest kõrgemale. Seisused olid nagu redeli pulgad, ainult et redelit mööda üles ronida oli peaaegu võimatu ning elujärge sai parandada vaid oma seisuse piires. Inimese sünnijärgset seisust sai muuta üksnes kõrgeim võim (kuningas või paavst). Varauusaja jooksul hakati aga inimeste sünnipärast eba­võrdsust järjest enam kahtluse alla seadma ning 18. sajandi lõpul toimunud Prantsuse revolutsiooni ajal püüti seisuslikke erinevusi täielikult välja juurida. Tollal see küll veel ei õnnestunud, ent püstitatud loosung kõigi inimeste vabadusest, võrdsusest ja vendlusest sai suuna­näitajaks tulevikku.

Juhtiv roll ühiskonnas oli aadlil. Aadlikud pidasid end vabade sõja­meeste klassi järeltulijateks, kes põhjendasid oma eelis­seisundit esiisade ennastsalgavate tegudega maa kunagisel vallutamisel. Sõna „aadel“ tuleb saksakeelsest sõnast edel (õilis), mis viitab sellistele erilistele iseloomu­omadustele nagu vaprus, suuremeelsus ja ausus. Neid omadusi peeti päritavaks. Seetõttu arvati, et tegemist on sünni poolest paremate inimestega, kes on loodud üldiseks hüvanguks teiste üle valitsema.

Aadli võimu ja rikkuse põhiliseks allikaks oli maaomand, mis oli tollal kõige tähtsam majanduslik ressurss. Enamikus Euroopa riikides kuulus üle poole maast aadlikele, ülejäänud maa oli jaotunud riigi (kuninga), kiriku, kloostrite, väheste vabade talu­poegade ja linnade vahel. Ometi moodustasid aadlikud pisikese vähemuse kogu rahvast. Prantsusmaal ja Inglismaal oli aadlikke ligikaudu 1% elanikkonnast. Poolas, Ungaris ja Hispaanias oli aadlikke natuke rohkem (u 5%), mistõttu paljudel neist puudus „seisusekohane“ sissetulek.

Aadlikud moodustasid justkui kinnise klubi, mida nad proovisid väljast­poolt tulijatele suletuna hoida. Ent aadlitiitliga kaasas käiv au ja privileegid ahvatlesid kaubitsemisega jõukaks saanud linna­kodanikke. Nii mõnedki neist ostsid endale koos maavaldusega ka aadlitiitli. Valitsejad olid samuti huvitatud aadliseisuse laien­damisest, sest nad vajasid riigijuhtimise juurde parema haridusega inimesi, kui olid aadlike pojad, kes olid õppinud vaid ratsutamist, vehklemist ja peeneid kombeid. Prantsusmaal tekkis vanade aadliperekondade (nn mõõga-aadli) kõrvale uusaadel (nn mantli-aadel). Mõõga-aadel oli endiselt ülekaalus sõjaväes, üli­koolis õigusteadust õppinud uus­aadlikud tegid aga karjääri valitsusasutustes ja kohtutes. Aadliseisusse tõsteti ka teadlasi ja kirjamehi, millega valitsejad osutasid nende kunstide tähtsusele ühiskonnas.

Aadliseisuse sisemised erinevused olid hiiglasuured. Hierarhia tipus olevate vürstide, hertsogite ja krahvide valdused hõlmasid terveid maakondi, pealegi lisandusid neile sissetulekud kõrgetest riigi­ametitest. Nii elasidki nad nagu kuningad: ehitasid endale paleesid ja pidasid üleval omaenda õukonda. Seevastu Poola või Hispaania vaesunud väikeaadlikud suutsid hädavaevu ülal pidada hobust ja ühte teenrit. Kõigile aadlikele kehtis siiski ühtne aukoodeks, mis ei lubanud neil kaubitsemise või käsitööga elatist teenida. Enamikus riikides leidsid aadliperede maaomandita jäänud nooremad pojad sobiva teenistuse sõjaväes või kõrges kiriku­ametis, kuid mõnel pool oli aadlikke lihtsalt liiga palju. Cervantese „Don Quijote“ on ilmekas portree puruvaesest Hispaania rüütlist, kes põlgas töötegemist ning rändas selle asemel õnne ja kuulsust otsides ringi. Selline aadelkond oli ühiskonnale koormaks.