Euroopa suurim naaber oli Osmanite riik ehk Türgi. Osmanite riigi moodustas türgi hõim, kes laiendas keskajal oma võimuala Balkani poolsaarele. 1453. aastal vallutasid nad Bütsantsi pea­linna Konstantinoopoli. Linn nimetati ümber Istanbuliks ja Bütsantsi varemetele rajati uus impeerium. Eriti edukad olid türklased 16. sajandil, kui nad lõid Euroopas puruks Habsburgide väed ning vallutasid Ungari ja Serbia. Aasias hõivasid nad Pärsia ja Aafrikas mamelukkide Egiptuse. Osmanite riigiga liideti Iraak, Armeenia, Gruusia, Süüria, Küpros ja kogu Aafrika põhjarannik. Nii ümbritses Osmani riik peaaegu kogu Vahemerd ja kontrollis eurooplaste traditsioonilisi kaubateid Idamaadesse. See oli ka põhjuseks, miks Euroopa kaupmehed hakkasid otsima uut mereteed Aasiasse.

16.–17. sajandil nähti türklastes peamist ohtu kristlikule Euroopale. Türklased olid moslemid ning pidasid oma usku islamit ainsaks õigeks religiooniks (selles osas ei erinenud nad kristlastest). Osmanite arvates oli nende religioosne kohus allutada kogu maailm moslemite võimu alla. Seetõttu ei tohtinud kristlastega kunagi lõplikku rahu sõlmida, võimalik oli vaid vaherahu.

Riigisiseste usuliste erinevuste suhtes olid türklased aga tolerantsemad kui kristlikud valitsejad. Osmanite riigiga liidetud aladel elas väga palju kristlasi, iseäranis õigeusklikke. Erimaksu eest võisid nad oma usku jääda. Siiski oli tegu teise järgu kodanikega, näiteks riigiametites võisid teenida vaid moslemid ning kristlased ei tohtinud elada islami pühakodade mošeede läheduses.

Osmanite sõjaline edu sundis Euroopa riike koostööle. Kostis üleskutseid loobuda omavahelisest sõdimisest ning ühendada jõud uueks ristisõjaks türklaste vastu, et päästa kristlikud rahvad Osmanite võimu alt. Türgi sõdade eesotsas seisis Veneetsia, sest sealsed kaupmehed konkureerisid türklastega Vahemerel, ja Austria Habsburgid, kel oli Osmanite riigiga kõige pikem ühine piir. Ka Poola pidas end kristliku Euroopa kaitsemüüriks Türgi ohu vastu.

17. sajandi teisel poolel hakkasid Habsburgid plaanima Ungari tagasivallutamist. Türklased otsustasid neid ennetada ja tungisid 1663. aastal Austriasse. Keiser Leopold I palus viimases hädas rahvusvahelist abi ning prantslastega koos saadi türklastest jagu. Pärast 20-aastase vaherahu lõppu asusid türklased suurvesiir Kara Mustafa juhtimisel uuele suurpealetungile. Vallutati see osa Ungarist, mis oli veel Habsburgidele jäänud, tungiti taas Austriasse ja piirati Viini. Ent sõjakäik lõppes türklastele hävitava kaotusega.

Osmanite riigi eesotsas oli sultan, kelle võim oli teoreetiliselt piiramatu. 17. sajandil tõmbusid sultanid otsesest riigijuhtimisest kõrvale ning väljusid harva Istanbuli luksuslikust Topkapi paleest. Seal kogunes tähtsamaid asju arutama riiginõukogu, mida nimetati algul Diivaniks ja hiljem Kõrgeks Portaks. Riigi sisuline juht ja sõjaväe ülemjuhataja oli suurvesiir, ent väga mõjukas oli ka õukonda ja haaremit juhtinud sultani ema.

Palees sepitseti pidevalt intriige. Sultani tiitel kuulus Osmanite dünastiale ja pärandus isalt pojale. Ent sultanil oli neli ametlikku naist ja haaremis hulk konkubiine, kellega tal oli kümneid lapsi. Vendade vahel tekkis sageli pärandi pärast võimuvõitlus. Et seda vältida, kujunes välja jõhker vennatapukomme, näiteks sultan Mehmet III (1595–1603) lasi oma 19 venda surnuks kägistada. Hilisema aja kombed olid leebemad ning vendi ja poolvendi hoiti Topkapi palees hoolika valve all koduarestis.

Võimuvõitlusse sekkusid ka sultanite ihukaitseväe ehk janitšaride pealikud. Janitšaride väeosa loodi impeeriumi kristlike rahvaste seast sunduslikult väkke võetud poistest. Poisid kasvatati üles väeosas, pöörati islami usku ning nad ei näinud enam kunagi oma perekonda. Andekamad neist jõudsid kõrgetesse riigiametitesse. Janitšarid käsitsesid osavalt musketit ning olid oma hea distsipliini ja julguse tõttu Euroopas kardetud vastased.

Eurooplaste suhtumises Osmanite riiki segunesid võõristus ja hirm põnevuse ja imetlusega. Türklaste kohta levitati kõik­võimalikke hirmulugusid, millele andsid tuge massihukkamised, vennatapud, sõjavangide jõhker kohtlemine jms. Türklasi kutsuti barbariteks ja sultanit nimetati türanniks või despoodiks.

Samas näiteks Briti saadik Istanbulis Paul Rycaut pidas selliseid hinnanguid eelarvamuseks. Ta kirjutas 1668. aastal, et türklasi alahinnatakse, kui neid peetakse rumalateks barbariteks: „Me nimetame endale võõraid kombeid ja tavasid sageli barbaarseks. Tegelikult on türklased tehtud samast puust kui meie ja nad ei saa olla nii metsikud, nagu neid on kirjeldatud.“ Rycaut väitis, et Osmanite valitsus on türanlik, sest see kujunes välja pideva sõja tingimustes. Aga türklastele ongi selline kord sobilik: „Nende seadused on karmid ja otsused meelevaldsed, nende sultan on väljaspool seadust, ent inimesed on sellise türannia all õnnelikud, jõukad ja rahulolevad.“

Kuigi mitte kõik ei nõustunud Rycaut’ hinnangutega, imetleti siiski paljusid Osmanite kultuurisaavutusi. Ida ja lääne ristteel asuv Istanbul oma rahvuslikus mitmekesisuses ja luksuslikkuses näis Euroopa ränduritele kui tõeline imedemaa. Väga kõrgel tasemel olid islami arhitektuur ja raamatukunst – rikkalikult illustreeritud kalligraafilised käsikirjad. Imetleti ka türklaste saunakultuuri ja hügieeni, mis oli oluliselt parem kui Euroopas.