Valgustatud absolutismiks nimetatakse 18. sajandil tekkinud valitsus­vormi, kus valitsejale kuulub absoluutne võim valgustuslike reformide elluviimiseks ja ühiskonna hüveolu suurendamiseks. Reformide käigus korrastati seadusi, riigi­aparaati ja maksusüsteemi, parandati päris­orjade olukorda, edendati haridust ja sotsiaalhoolekannet ning arendati majandust. Tuntuimad valgustatud monarhid olid Friedrich II Preisimaal, Maria Theresia ja Joseph II Austrias e Habsburgide impeeriumis ning Katariina II Venemaal.

18. sajandil mõistsid paljud Euroopa valitsejad ja riigimehed, et nende riigid vajavad reformi. Ägenes rahvusvaheline olelus­võitlus. Nõrgad riigid kaotasid territooriume tugevamatele või neelati tervenisti naabrite poolt alla, nagu juhtus Poolaga 18. sajandi teisel poolel. Toimus võidurelvastumine: konkurentsis ellujäämiseks oli vaja tugevamat armeed, mille ülalpidamiseks ja varustamiseks vajas riik järjest rohkem raha. Ent riigimaksude suurust piirasid vanad seadused ja kokkulepped, uusi aga ei saanud kuningad aadli nõusolekuta kehtestada.

Sellises olukorras leidsid paljud, et kuningal peaks olema veelgi rohkem võimu, et teha kõike, mis riigi kaitsmiseks ja võimsuse suurendamiseks tarvis. Aadlikke, kes seisid oma vanade õiguste eest, hakati pidama riigielu pidurdajateks ja reformide takistajateks. Kuningad leidsid sageli toetust kolmandalt seisuselt ehk haritud linnakodanikelt, kes tundsid, et aadel tõrjub neid riigielu juhtimisest ebaõiglaselt kõrvale. Neid häiris, et riigi­ametisse saamisel otsustab rohkem perekondlik päritolu ja sidemed kui võimed ja haridus.

Valgustusajal tekkis usk, et riiki on võimalik mõistuspäraselt reformida kõige paremini siis, kui seda juhib nn valgustatud monarh. Selleks pidid olema täidetud kolm tingimust. Esiteks pidi monarh olema igakülgselt haritud, et ta oskaks riiki targalt juhtida. Teiseks pidi ta üles kasvama õigete eetiliste põhi­mõtetega, et ta tahaks töötada kogu ühiskonna, mitte vaid iseenda heaolu nimel. Kolmandaks pidi tal olema absoluutne võim, et omakasupüüdlikud inimesed ei saaks tema plaanide elluviimist takistada. Seetõttu ongi sellist riigivalitsemist nimetatud valgustatud absolutismiks.

Valgustatud monarhia tundus olevat eriti vajalik sellistes suurtes Ida-Euroopa riikides nagu Austria, Preisimaa ja Venemaa, sest nende majandus ja kaubandus oli läänepoolsetest riikidest maha jäänud. Prantsuse valgustajad kritiseerisid sageli absolutistlikku valitsemist oma kodumaal, ent pidasid samasugust valitsemisstiili Ida-Euroopa riikide reformimiseks möödapääsmatuks.

Teisalt oli valgustatud monarhile lootma jäämine riskantne mõte, sest edu sõltus vaid ühe inimese isikuomadustest. Enamasti pettusidki valgustajad valitsejates, kellele nad olid suuri lootusi pannud. Ükski valgustatud monarh ei loobunud au ja kuulsuse tagaajamisest ja sõjad Euroopas jätkusid endise hooga. Samas õnnestus mitmel valitsejal riigi majandust moderniseerida, valitsemist ratsionaalsemaks muuta, suurendada inimeste vabadusi ja nii nende olukorda parandada.

Üks kõige edukam reformiriik oli Preisimaa. 17. sajandi algul oli tollane Brandenburgi kuurvürstiriik suhteliselt vaene ja maha­jäänud. Riigi tõusule pani aluse nn suur kuurvürst Friedrich Wilhelm, kes valitses ligi 50 aastat (1640–1688). Kuurvürst kutsus oma maadele usulise tagakiusamise tõttu Prantsusmaalt lahkuma sunnitud kalviniste. Paljud neist olid edukad käsi­töölised, kes tõid kaasa oma oskused ja kapitali ning panid aluse manufaktuuritööstusele Brandenburgis. 1701. aastal sai Brandenburgi kuurvürst Preisi kuninga tiitli. Sellega tõusis valitseja prestiiž, ent kuninglikult suurejooneline poliitika ja uhke elustiil tähendasid ka suuremaid kulutusi.

Kuningas Friedrich II ehk Friedrich Suur (valitses 1740–1786) viis Preisi kuningriigi Euroopa suurriikide hulka. Noore mehena oli ta lugenud palju raamatuid riigivalitsemisest ja välispoliitikast ning jõudnud arusaamisele, et kuninga amet pole privileeg, vaid raske kohustus ja töö. Ta ei pidanud end valitsejana Jumala asemikuks, vaid „riigi esimeseks teenriks“. Valitseja peab kaitsma alamaid väli­svaenlaste vastu, andma välja häid seadusi, mõistma õiglaselt kohut ning võimaldama kõigil jõukaks saada. Alati tuleb esiplaanile seada riigi huvid, mis on tähtsamad kui valitseja või ka üksikute alamate isiklik heaolu ja õnn. Kõige selle saavutamiseks ei tohi valitsemist usaldada ministrite hoolde, vaid tuleb ise väsimatult kõike korraldada.

Sellised põhimõtted leidsid valgustajate heakskiitu. Friedrich pidas kirjavahetust Voltaire’iga, kes tuli mõneks aastaks isegi tema lossi elama. Ent ilmnesid ka lahkhelid. Friedrich vihastas mitme Voltaire’i kirjutise peale, mis polnud kuningate suhtes piisavalt aupaklikud. Voltaire jälle pettus kuninga poliitikas, mis alati lähtus konkreetsest kasust, mitte üldistest moraali­printsiipidest. Friedrich näitas end halastamatu võimupoliitikuna, rünnates Austriat ja vallutades selle rikka provintsi Sileesia. 1772. a algatas ta esimese Poola jagamise Preisi, Venemaa ja Austria vahel ning pani nii aluse Poola hävitamisele.

Friedrich II sarnanes oma eelkäijatega selle poolest, et ta pööras suurimat tähelepanu sõjaväe arendamisele. Kuningas sai päranduseks 83 000-mehelise armee, ent tema valitsusaja lõpuks oli see kasvanud 200 000 meheni. Suhteliselt väikese rahva­arvuga riigile oli see rängaks koormaks. Maksutulude tõstmiseks sekkus Friedrich pea kõikidesse eluvaldkondadesse. Ta laskis kuivendada soid, et suurendada põllu­pinda, ehitada kanaleid, et parandada transpordivõimalusi, ning rajada manufaktuure ja kaevandusi. Ka riigiaparaati muutis ta efektiivsemaks. Tähtis samm oli eksamite kehtestamine tulevastele ametnikele ja kohtunikele.