Nõukogude võimu taas­kehtestamisse suhtus enamik eestlasi pikka aega eitavalt. Okupatsiooni­režiimile osutati nii passiivset kui ka aktiivset vastupanu. Aastatel 1944–1953 oli Eestis peamiseks vastupanu­vormiks aktiivne relva­võitlus – metsa­vendlus. Metsavennad tegutsesid üle kogu Eesti, aktiivsemalt siiski Pärnu-, Viru- ja Võrumaal. Samal ajal oodati ja loodeti alusetult, et lääneriigid soovivad taastada Eesti ise­seisvust ning tõkestada NSV Liidu võimu tugevnemist Ida-Euroopas. Metsa­vendade vastu võitlesid sõjavägi, miilitsa­üksused ja julgeoleku­organid. Selline „sõda pärast sõda“ nõudis mõlemalt poolelt rohkesti ohvreid.

Metsavendade vastupanu nõrgendas oluliselt 1949. aasta suur­küüditamine: ööl vastu 26. märtsi alanud operatsiooniga saadeti Eestist Siberisse üle 20 700 inimese. Eestist küüditati ligikaudu 2,5% kodumaal elavatest eestlastest.

Otsesele füüsilisele vägivallale lisandus sõja­järgsetel aastatel veel vaimne vägivald. Ühiskonna vaimuelu allutati valitseva režiimi ette­kirjutustele. Algas võitlus nn kodanliku natsionalismiga. Selle taga oli Moskva soov ühiskond kiiremini sovetiseerida. „Kodanlik natsionalism“ tähistas igasugust kõrvale­kaldumist ametlikust ideoloogiast, seotust „kodanliku“ korraga jms. Kodanliku natsionalismi ilminguid leiti kõikidest ühiskonna­elu vald­kondadest: kirjandusest ja kunstist, teadusest, majandusest. Sellest mõistest kujunes sobiv süüdistusvormel.

Samal ajal muutus järjest avalikumaks ka võimu­ladviku sisemine võitlus. Kodanlikus natsionalismis hakati süüdistama ka Eesti NSV juhtkonda eesotsas Nikolai Karotammega. Eesti küsimust arutati mitu korda Kremlis ning 1950. a märtsis toimunud EK(b)P VIII pleenumil vabastatigi Karotamm parteijuhi kohalt. Tema asemele nimetati Moskvast J. Käbin.

VIII pleenumile järgnes ulatuslik suur­puhastus kohalikes võimu­organites (alates ministeeriumidest küla­nõukogudeni välja), haridus­süsteemis, kultuuri­asutustes ning loomingulistes liitudes. Paljud tollased juht­poliitikud ja nn juuni­kommunistid arreteeriti ja saadeti vangi­laagritesse. Eesti NSV-s said võimule Venemaa eestlased koos valdavalt muukeelse partei­kaadriga. Ühiskonnas süvenes hirmu­õhkkond ja vaimne surutus ning tugevnes rünnak rahvus­kultuuri ja rahva ajaloolise mälu vastu.

Stalini surmale järgnenud sulaaeg tõi kaasa vabanemise pea kõigis ühiskonna­elu valdkondades. Leevendati vägivalda, kohalikel inimestel tekkis taas võimalus mõjukatesse ametitesse tõusta. Varem kodanlikeks natsionalistideks tembeldatud inimesed rehabiliteeriti, st nende hea nimi taastati.

Ungari ülestõusu mahasurumine 1956. aastal kustutas Eestis viimased lootused Lääne abile Nõukogude okupatsioonist vabanemiseks. Poliitiliste olude liberaliseerumine, metsa­vendluse hääbumine, kolhooside edenemine ja inimeste materiaalse olu­korra paranemine soodustasid olemasoleva süsteemiga kohanemist. Elementaarse isiku­vabaduse tekkimine sisendas inimestesse optimismi tuleviku suhtes. Kujunes välja mitme­palgeline nn rahvus­kommunistide põlvkond, kellest osa uskus naiivselt, et kehtivat poliitilist režiimi on võimalik demokraatlikumaks ja inimlikumaks muuta.

1968. aastal lõpetasid Nõukogude tankid nn inim­näolise sotsialismi ehitamise Tšehhoslovakkias. Ühes sellega purunesid ka siinsete rahvus­kommunistide illusioonid nõukogulikku režiimi seestpoolt reformida. Eesti NSV-s tugevnesid taas tagurlikud jõud, paljud kuldsete kuuekümnendate põlvkonna esindajad leidsid poliitika asemel eneseteostuse kirjanduses, teaduses ja kunstis, kuid küllalt oli neidki, kes hülgasid oma varasemad põhimõtted ning asusid truult valitsevat režiimi teenima.

Karl Vaino tõus Eesti NSV juhiks tähendas põhi­mõttelist pööret liidu­vabariigi sise­poliitilises elus. Vaino jaoks ei eksisteerinud mingeid kohalikke huvisid, vaid üksnes Moskva suunised. Temast saigi Moskva käskude truu täitja. 1978. aasta detsembris võttis EKP Keskkomitee vastu salajase otsuse „Vene keele omandamise ja õpetamise edasisest täiustamisest“, mis omistas vene keele õppimisele ja õpetamisele erakordselt suure ideoloogilis-poliitilise tähtsuse. Algas aktiivne vene keele kasulikkuse propaganda, mille kandvaks loosungiks kujunes kakskeelsus: täis­väärtuslik inimene olevat see, kes oskab võrdselt hästi nii oma emakeelt kui ka nn rahvaste­vahelise suhtlemise keelt, s.o vene keelt. Vene keelt hakati õpetama juba laste­aedades ja üldharidus­kooli esimeses klassis, kõrgkoolides suurendati oluliselt vastuvõttu nendele erialadele, milles õppetöö toimus vene keeles.

Venestussurve teravdas ohutunnet, et rahvus­kultuur võib hääbuda. Ühiskonnas süvenes rahulolematus, mis leidis esialgse väljundi 1980. aasta sügisel toimunud noorsoo­rahutustes. Samal ajal koostas grupp haritlasi pöördumise „Avalik kiri Eesti NSV-st“, mis adresseeriti tähtsamate ajalehtede toimetustele. Sellele kirjutas alla 40 Eestis teada-tuntud vaimu­inimest, kes lootsid juhtida võimu­ladviku tähelepanu ühiskonnas kuhjuvatele probleemidele: keeleküsimus, süvenev migratsioon, mööda­laskmised noorsoo­poliitikas. Ajalehed pöördumist muidugi ei avaldanud, kuid rahva hulgas leidis nn 40 kiri laialdast poole­hoidu, seda paljundati ja levitati salaja käest kätte. Kirja avaldamine välismaal suurendas ka välis­riikide tähelepanu Eesti vastu. Igatahes edaspidi venestamis­poliitika Eesti NSV-s mõne­võrra pehmenes.