Ladina-Ameerika riigid olid väliselt küll vabariigid, kuid sageli valitses seal autoritaarne diktatuur. Sõjalised riigi­pöörded ja diktatuurid olid seal iseloomulikud juba 19. sajandi iseseisvus­sõdadest alates. Selle tingis peamiselt armee erakordselt suur osatähtsus nende maade siseelus. Sõja­väelaste diktaatorlikud valitsused ehk huntad üritasid riigis ümber­korraldusi teha. Sellega kaasnes paraku igasuguse poliitilise teisiti­mõtlemise maha­surumine, demokraatlike vabaduste piiramine ning seaduslikkuse eiramine. Huntade juhid lubasid pärast korra loomist taastada demokraatia ning anda riigi­ohjad üle vabalt valitud tsiviil­võimule. Tegelikult saabus demokraatia tavaliselt palju aastaid hiljem ning võimu ei loovutatud alati sugugi vabatahtlikult.

Ladina-Ameerika maade majandus­elu iseloomustas põllu­majandus ja suurmaa­omandid. Samas kasvasid ka linnad, sest suur töö­puudus maal sundis inimesi linna kolima, kuid linnastumisega ei kaasnenud tööstuse kasv. Maalt linna asunud inimesed ei leidnud tööd ja olid sunnitud elama vaeste linna­osades. Arenenud tööstus­riigiks saamast takistas see, et majanduse põhirõhk oli põllumajandus­saaduste ja töötlemata tooraine väljaveol.

Pärast teist maailmasõda tekkinud Ida-Lääne vastas­seisu taustal proovisid Ladina-Ameerika riigid oma arengu­teed leida. Mõned poliitilised rühmad eelistasid suunda, mis poleks ei läänelik kapitalism ega ka kommunism. Teised ehk parem­poolsed konservatiivid pooldasid vabaturu­majandust. Kolmandad otsisid tuge vasak­poolsetest õpetustest.

Esimese suuna ehk reformi­meelse rahvusliku liikumise eredaks näiteks oli Argentiinas kujunenud peronism ehk kindral Juan D. Perón de la Sosa õpetusel põhinev massi­liikumine. Peróni unistustes pidi Argentiina, valides kapitalismist ja kommunismist erineva tee, muutuma Ladina-Ameerika juhtivaks riigiks.

Perón, kes 1946. aastal valiti Argentiina presidendiks, kehtestas riigis diktatuuri ning viis ellu reforme, mis parandasid inimeste elu ning tagasid presidendile toetuse vaesema rahva hulgas. Olukord muutus 1950. aastate keskel, kui langesid ekspordi­hinnad ning riigi majanduslik seis halvenes. Peróni vastased, kes vihkasid teda mitme majandus­haru ja välis­kaubanduse riigistamise pärast, sooritasid riigi­pöörde ning sundisid kukutatud presidendi maalt põgenema. 1970. aastate esimesel poolel õnnestus Perónil kodumaale naasta ning saada uuesti Argentiina riigi­peaks, kuid seda vaid veidi rohkem kui aastaks.

Parempoolsed sõjaväelised diktatuurid valitsesid paljudes Ladina-Ameerika maades, kuid kõige suuremat tähelepanu on pälvinud Augusto Pinochet Ugarte diktatuur Tšiilis.

1970. aastal võitsid vasak­poolsed Tšiili üldvalimised. Presidendiks valiti sotsialist Salvador Allende Gossens. Allende valitsus püüdis ellu viia sotsialistlikku poliitikat: riigistas tööstusette­võtteid ja panku ning teostas maareformi. Valitsuse tegevus tekitas vastu­olusid nii riigis endas kui ka suhetes USA-ga, kes lõpetas Tšiili abistamise. Riigi majanduslik ja poliitiline olukord halvenes järsult.

1973. aasta septembris kukutas Tšiili armee eesotsas kindral Pinochetiga president Salvador Allende valitsuse. Riigipea ise sai lahingus surma. Tšiilis kehtestati diktatuur: poliitiline tegevus keelati, vasak­poolsete suhtes kasutati vägivalda. Riigis asuti turu­majanduslikke ümber­korraldusi tegema. Pinocheti diktatuuri toetas USA, kes üritas sel moel peatada kommunismi levikut Ladina-Ameerikas. Karmi käe poliitikaga saavutas hunta mõne aastaga märgatavat majandusedu. Diktatuur kehtis kuni 1980. aastate lõpuni, mil Pinochet loobus võimust ning riigis toimusid taas vabad valimised.

Kesk-Ameerika riikides oli vasak­poolsetel pikka aega üsna suur mõjuvõim. 1950. aastate lõpul tuli Kuubal relva jõul võimule Fidel Castro, kes mõne aja pärast kehtestas kommunistliku partei diktatuuri. Riigis viidi sisse plaani­majandus, inimeste elatus­tase jäi aga madalaks. Külma sõja aastail olid Kuubaga seotud ka mitmed Ida-Lääne vastas­seisust tingitud ohtlikud kriisi­olukorrad. Neist kõige teravam oli Kuuba raketi­kriis 1960. aastate algul.

Keerulised sündmused leidsid aset ka Nicaraguas. 1970. aastate lõpul tulid seal võimule käre­meelsed vasak­poolsed ehk sandinistid. Nad kukutasid endise hirmu­valitseja ning kehtestasid oma diktatuuri. Uued valitsejad saatsid laiali parlamendi, tühistasid senised seadused ning hakkasid moodustama oma sõjaväge. Majanduses alustati ettevõtete riigistamist.

Sandinistide vastased, keda nimetati kontrateks, alustasid uue valitsuse vastu sõjategevust. Kodusõda kestis 10 aastat. Sandinistid said majanduslikku ja sõjalist abi Kuubalt ja NSV Liidult, kontraid abistas aga USA. Pärast seda, kui Nõukogude Liit katkestas 1980. aastate lõpul sandinistide sõjalise abistamise, olid nad sunnitud võimust loobuma. Riigis korraldati vabad valimised, kus endised võimul­olijad said lüüa.

1980.–1990. aastail mindi enamikus Ladina-Ameerika riikides üle demokraatiale. Kuid probleeme jätkus endiselt. Kesk- ja Lõuna-Ameerika maad ei suutnud ületada majanduslikku mahajäämust, vaesust ega vabaneda suurtest välis­võlgadest. Valitsustel on olnud keeruline võidelda ka uimasti­tootjate ja -kauplejatega. Mitmes riigis tegutsesid ja tegutsevad tänaseni võimsad narko­maffia organisatsioonid, kes peavad võimude vastu tõelist sõda. Võitlust narkoäriga takistas asjaolu, et paljude talupoegade ainus sisse­tulekuallikas on olnud koka­põõsaste kasvatamine.