Pärast idabloki kokku­varisemist tekkis lootus, et rahvad asuvad üheskoos võitlema globaal­probleemidega ning saavad nendest jagu. Kuid üsna varsti selgus, et need lootused ei täitu niipea. Vanadele keerd­sõlmedele lisandusid uued ning tõenäoliselt vaevavad sedalaadi mured inimkonda veel kaua. Suur osa globaal­probleeme on seotud Kolmanda Maailmaga: rahvastiku plahvatuslik kasv, toidukriis, haigused. Kuid osa probleeme puudutab vahetult ka arenenud riike: terrorism, tuumasõja­oht, rahvus­vaheline kuri­tegevus, kesk­konna saastumine.

Terrorism pole sugugi uus nähtus. Terrorit on ajaloos kasutanud nii riikide valitsejad kui ka riigi- või okupatsiooni­võimu vastu võitlejad. New Yorgi Maailmakaubandus­keskuse vastu suunatud rünnakud 11. septembril 2001. aastal tõid aga selgelt esile terrorismi ülemaailmse ulatuse. Rünnakute korraldamises süüdistati rahvusvahelist islami ­terroristide organisatsiooni Al Qaida, mis muutus mõneks ajaks rahvus­vahelise ­terrorismi võrdkujuks, ning selle juht Osama bin Laden kuulutati maailma esi­terroristiks. USA juhid nägid Afganistanis ja Pakistanis varjuva bin Ladeni tabamisega suurt vaeva ja kulutasid palju raha (umbes 2 triljonit dollarit). 2011. aastal õnnestus USA eri­üksuslastel bin Laden Pakistani territooriumil surmata, kuid see ei tähendanud sugugi võitu rahvus­vahelise terrorismi üle.

2014. aastal tõusis maailma tähelepanu keskpunkti ühest Al Qaida harust põlvnev ning Iraagis ja Süürias tegutsev terrori­organisatsioon nimega Islami­riik (IR, ka IS või ISIS), mis paistis silma erilise julmusega. Islami­riigi võitlejad vallutasid Iraagis ja Süürias märkimis­väärseid alasid. Asja muutis keerulisemaks see, et Süürias toimus sõja­tegevus mitme jõu vahel ning sellesse olid segatud välis­riigid (USA, Venemaa, Prantsusmaa jt). Relva­võitlus mõjutas ka Euroopat, kuhu suundusid suured põgenike­voolud. See omakorda põhjustas Euroopa Liidus nn rändekriisi.

Kuigi idabloki lagunemine lõpetas suure Ida-Lääne vastas­seisu, pole tuuma­relvastus maailmast kadunud. Seega säilib ka tuuma­sõja puhkemise oht. Suurt muret põhjustab tuumarelva levik maailmas. Lisaks n-ö vanadele tuuma­riikidele (USA, Venemaa, Suurbritannia, Prantsusmaa ja Hiina) on või olid oma tuuma­programmid veel mitmel riigil (nt India, Pakistan, Põhja-Korea, Iraan). Mõni riik on ise loobunud tuumarelva arendamise kavadest, kuid mõnel puhul on sekkunud ka rahvus­vaheline kogukond. Näiteks kehtestati 2005. aastal rahvus­vahelised sanktsioonid Iraani suhtes: iraanlastelt võeti ära võimalus oma naftat eksportida ning see tekitas riigis tõsiseid majandusraskusi. Teherani valitsus oli 2015. aastal sunnitud teatama, et ta on nõus oma tuuma­programmist loobuma ning vastutasuks sai ta loa taas naftaga kaubelda. 2016. aasta algul tekitas maailmas suurt ärevust Põhja-Korea teade, et seal on toimunud edukas termotuuma­pommi katsetus.

Lisaks sellele kardetakse, et tuumarelv ja teised massihävitus­relvad võivad sattuda terroristide kätte, kes lasevad need pikemalt mõtlemata käiku.

Ülemaailmseks probleemiks on ka rahvus­vaheline kuritegevus. Terrori­rühmituste rahastamise allikas on sageli narkoäri. Täiesti uut laadi küsimused on kerkinud seoses info­tehnoloogia tormilise arenguga ning info­süsteemide kasutamisega kuritegelikel ees­märkidel. Tõsiseks probleemiks jääb ka inim­kaubitsemine, seal­hulgas põgenike eba­seaduslik toimetamine rikkamatesse maadesse (nt Lääne-Euroopasse või USA-sse).

Keskkonna saastumine muutus üle­maailmseks probleemiks 20. sajandi teisel poolel seoses tööstusliku tootmise laienemisega. Esimest korda hakati keskkonna­probleemide üle tõsist muret tundma seoses 1970. aastate energia- ja majanduskriisiga.

Avariid tuumaseadmetega ning kosmose­laevadega pole seni olnud kaugeltki suurimad saaste­allikad. Tuhandete tehaste, miljonite autode ja muude sõidukite heitgaasid saastavad pidevalt õhku. Teadlased hakkasid rääkima ohtlikust nähtusest, kasvuhoone­efektist, mida põhjustavad atmosfääri saastamine ja metsade hävitamine. See on tinginud kliima ülemaailmse soojenemise.

20. sajandi viimastel aasta­kümnetel muutus suureks probleemiks maailma rahvaarvu kiire kasv. 1987. aastal elas maakeral kokku üle 5 miljardi inimese. Aastal 2000 ületati 6 miljardi ning 11 aastat hiljem 7 miljardi piir. Üle 90% maailma iga-aastasest rahvastiku juurde­kasvust langeb Aasia, Aafrika ja Ladina-Ameerika maadele. Euroopa heaolu­riikides (näiteks Saksamaal, Rootsis, Taanis või Šveitsis) on loomulik iive võrdlemisi madal.

Näljahädad on inimkonda saatnud kogu ajaloo vältel. Tegelikult võib toidukriisi pidada vanimaks globaal­probleemiks. Arenenud riikidel on piisav toiduvaru, paljudes Kolmanda Maailma maades on nälg aga üsnagi igapäevane nähtus. See on Aasias ja Aafrikas muutunud aeg-ajalt lausa suur­õnnetuseks, sest toob kaasa tuhandete inimeste surma. Näljahäda põhjuseks võivad olla sõjad, loodus­õnnetused või riigi­juhtide ebapädev poliitika. Rahvus­vahelised organisatsioonid üritavad küll hädas­olijaid aidata, kuid pahatihti ei suudeta olukorda parandada.

Viletsad elutingimused põhjustavad haiguste levikut. Peaaegu iga aasta puhkeb ühes või teises maailma piirkonnas mingi epideemia, mis nõuab paljude inimeste elu. Näiteks 2014.–2015. aastal mõnes Aafrika riigis puhkenud ebola­epideemia nõudis kümneid tuhandeid ohvreid.