Põhiseadusliku riigikorra ülesehitamine
Omariikluse taastamise järel hakati Eestis põhiseaduslikku riigikorda üles ehitama. Uue põhiseaduse eelnõu valmis Põhiseaduslikus Assamblees 1991. aasta lõpuks, sellele järgnes üldrahvalik arutelu. 28. juunil 1992. aastal toimunud rahvahääletusel kiideti uus põhiseadus ülekaalukalt heaks. Põhiseadus sätestab, et riik peab „tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade“.
Presidendi- ja parlamendivalimised toimusid 1992. aasta septembris. Kuna presidendivalimiste esimeses voorus – üldvalimistel – ei saavutanud ükski kandidaat üle poole valijate häältest, tuli riigipea valida kahe enim hääli saanud kandidaadi (Arnold Rüütli ja Lennart Meri) vahel Riigikogul. Riigikogu valis taasiseseisvunud Eesti Vabariigi esimeseks presidendiks Lennart Meri.
Parlamendivalimiste tulemusel said Riigikokku 9 valimisliidu esindajad ning nendest suurim – Isamaa – moodustas koalitsioonivalitsuse koos Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) ja valimisliiduga Mõõdukad. Valitsusjuhiks sai Isamaa liider Mart Laar.
Üheparteilisest riigist tulnuna oli üsna keeruline läänelikku erakondlikku süsteemi üles ehitada. Erakondade side ühiskonnaga jäi nõrgaks, sageli loodi uus poliitiline jõud mitte huvigruppide põhjal, vaid tugeva liidri ümber. Seetõttu oli ka Eesti erakondlik maastik esialgu üsna muutlik. Riigikogu valimiste järel lõpetasid oma tegevuse Eesti Kongress ja pagulasvalitsus. 1993. aasta kevadel alustas tööd Riigikohus. Suurt tähelepanu pöörati kaitsejõudude, piirikaitse ja politsei loomisele.

Lennart Meri mõtteteri
Väikeste riikide üks tunnus on see, et neile ei ole mitte kunagi antud nii palju aega nagu suurriikidele. On asju, mida me peame otsustama täna ja mida me ei saa otsustada kümne aasta pärast, sest kui me seda täna ei otsusta, siis me oleme sellega juba endale märkamatult alla kirjutanud otsusele, et kümne aasta pärast ei saa meid olema.
Kõne 28.3.1999.***
Suurriikidel on suuremad kohustused, väikeriikidel suuremad võimalused. See ei ole vastuolu, see on tasakaal.
Kõne ÜRO-s 20.9.1993.
Valitsemisaeg |
Peaminister |
Valitsuskoalitsiooni erakonnad/ valimisliidud |
1992 okt –
|
Mart Laar |
Isamaa, ERSP, Mõõdukad |
1994 nov –
|
Andres Tarand |
Mõõdukad, Isamaa, ERSP |
1995 aprill –
|
Tiit Vähi |
Koonderakond ja Maarahva Ühendus, Keskerakond |
1995 nov –
|
Tiit Vähi |
Koonderakond ja Maarahva Ühendus, Reformierakond |
1996 dets –
|
Tiit Vähi |
Koonderakond ja Maarahva Ühendus, Arengupartei |
1997 märts –
|
Mart Siimann |
Koonderakond ja Maarahva Ühendus, Arengupartei |
1999 märts –
|
Mart Laar |
Isamaa, Mõõdukad, Reformierakond |
2001 jaan –
|
Siim Kallas |
Reformierakond, Keskerakond |
2003 märts –
|
Juhan Parts |
Res Publica, Reformierakond, Rahvaliit |
2005 aprill –
|
Andrus Ansip |
Reformierakond, Keskerakond, Rahvaliit |
2007 aprill –
|
Andrus Ansip |
Reformierakond, Isamaa ja Res Publica Liit, Sotsiaaldemokraatlik Erakond |
2011 aprill –
|
Andrus Ansip |
Reformierakond, Isamaa ja Res Publica Liit |
2014 märts –
|
Taavi Rõivas |
Reformierakond, Sotsiaaldemokraatlik Erakond |
2015 aprill –
|
Taavi Rõivas |
Reformierakond, Sotsiaaldemokraatlik Erakond, Isamaa ja Res Publica Liit |
2016 nov |
Jüri Ratas |
Eesti Keskerakond, Sotsiaaldemokraatlik Erakond, Isamaa ja Res Publica Liit |
Esimene põhiseaduslik valitsus
A.
Isamaa valitsuse ees 1992. aasta sügisel seisvad väljakutsed meenutasid 1920. aastate alguses Eesti Vabariigi tollast valitsust vaevanud probleeme. Nende seast võiks üles lugeda neli:
- rahva elujärje katastroofiline langus, tööpuuduse järsk kasv ning raha väärtuse sisuliselt olematuks muutumine;
- vajadus kogu Eesti majandus idast läände ümber orienteerida. Seniste idaturgude kaotus sundis ümber hindama kogu senise majanduspoliitika. See, mis oli olnud sobilik Vene impeeriumi ühele provintsile, ei kõlvanud Eesti riigile;
- senise suurtootmise likvideerimine avas küll tee eratalupidamisele, kuid paiskas mõneks ajaks kogu põllumajandusliku tootmise kaosesse. Mõisad ja kolhoosid ei erinenud seejuures teineteisest nii palju, aga nende kadumine mõjus raskelt senisele elukorraldusele maal;
- uus põhiseadus nõudis arvukalt uusi institutsioone ja asutusi. Nende mehitamiseks ei jätkunud inimesi ega kogemusi.
B.
Meil on seda esimest põhiseaduslikku valitsust nimetatud mitut moodi. Mina nimetaks seda diletantide valitsuseks, heas mõttes – diletandid on asjaarmastajad, ka me armastasime asja, mida tegime.
Valitsusse minnes andsime aimu, et läheme tundmatule maale. Ei olnud ühtegi inimest, kel oleks juhtimiskogemust… Aga meil oli selge visioon. Enamik meist oli akadeemilise taustaga, seetõttu olime kiired õppima.
Marju Lauristin, esimese valitsuse sotsiaalminister. – Postimees, 20.10.2012.LISA. Võõrvägede lahkumine
Iseseisvuse lõplikul kindlustamisel oli äärmiselt oluline okupatsiooniarmee lahkumine ja Eestis asuvate sõjaväebaaside (sh Tallinna ja Paldiski mereväebaasi) likvideerimine. 1992. aasta septembris viibis Eesti territooriumil ligikaudu 40 000 Vene armee sõdurit, kelle valduses oli u 2% riigi territooriumist. Võõrvägede väljaviimist toetasid rahvusvahelised organisatsioonid ja avalikkus.
Sõjaväe väljaviimine oli keskseks küsimuseks Eesti-Vene läbirääkimistel, mis esialgu ei andnud mingeid tulemusi. Murrang saavutati alles 1994. aasta juulis presidentide Boriss Jeltsini ja Lennart Meri tippkohtumisel Moskvas. Seal kirjutati alla lepingule, mille alusel võõrväed lahkusid Eestist 31. augustiks 1994. aastal. Eesti Vabariik andis kohalejäänud sõjaväepensionäridele võimaluse taotleda elamisluba. Kokkulepete sõlmimine leidis rahvusvahelisel areenil ühemõttelist heakskiitu ning tugevdas Eesti rahvusvahelist seisundit, kuid siseriiklikult tõi kaasa terava poliitilise arutelu. Eesti riikluse arengu seisukohalt oli aga võõrvägede lahkumine omamoodi taasiseseisvumise lõpptähiseks.

Üleminek käsumajanduselt turumajandusele
Iseseisvuse taastamine lõi poliitilised ja majanduslikud eeldused üleminekuks turumajandusele. Majandusreformi põhialuseks oli 1992. aasta juunis toimunud rahareform, millega võeti kasutusele kroon. Eesti kroon (EEK) seoti Saksa margaga (DEM) suhtes 1 DEM = 8 EEK. Rahareformiga eralduti rublatsoonist. Eesti majandus avanes Läände ning majanduslik ühinemine Euroopaga muutus pöördumatuks.
Turumajandusele üleminekul etendas olulist rolli erastamine ja panganduse areng. Erastamine kulges üldjoontes edukalt ning 1999. aastaks oli enamik suurettevõtteid erakätesse läinud. Aeglasemalt ja vaevalisemalt läks maa erastamine. Põhjalikult muutis Eesti majanduskeskkonda omandireform ning endise nõukoguliku suurpõllumajanduse ümberkujundamine talumajapidamisele tuginevaks süsteemiks. Majanduselus suurenesid väikeettevõtluse ja erasektori osatähtsus ning välisinvesteeringud. Muutus majanduse struktuur: esiplaanile tõusis teenindusvaldkond, seevastu vähenes tööstuse ja põllumajanduse osa.
Kõik need protsessid, eriti põllumajanduse ümberkorraldamine, olid üsna valulised ning tõid kohati tõsiseid tagasilööke. Eesti kiire ja peamiselt välisinvesteeringutele tuginev majanduskasv peatus ülemaailmse surutise tõttu 2008. aastal. Majandusliku edu kõrval on ühiskonnas suurenenud varanduslik ebavõrdsus, probleemiks on maapiirkondade vaegareng ning tööealise elanikkonna väljaränne. Tasakaalustatud eelarve- ja kokkuhoiupoliitika hoidsid siiski ära suuremad majanduslikud vapustused.

Mälestusi 1990. aastate majandusest
A.
Siis tuli päästev rahareform. Oi neid uusi sirgeid rahatähti, mis peopesal hoides iseenesest rulli keerdusid ja nii värskelt lõhnasid! Oi seda kokkukuuluvustunnet ja põnevust, oi seda kaalutlemist ja arvutamist poekäikudel ja mõõdukat tarbimist. Kaupluseletid olid nagu võluväel kaubaga täitunud. Riiulitel oli kõike, mis hing või ihu ihaldada oskas – ole ainult mees ja osta.
Meie pere algkapitaliks oli 110 krooni. Elasime üürikas ja arvutasin 90-te algul välja, et omale kodu soetamiseks tuleks mul töötada 30 aastat ühtejutti palka ära kulutamata ehk siis söömata-joomata, makse maksmata.
Kuumad 90ndad. Tallinn, 2008.B.
Üheksakümnendatel tekkis Eestis nähtus nimega erastamisväärtpaber. Ühel päeval hakkas riik kinkima töötatud aastate eest väärtpabereid, mille eest sai erastada elamispinna, ja eriti võrdsed said erastada ka muud riigivara. Enamik eestlastest ja samuti äsja saabunud muulastest said kinnisvaraomanikeks. … Osad elanikud ei saanud oma EVP-de eest kodusid erastada, sest nende kodud muutusid väliseestlaste omandiks. Väliseestlased müüsid omandi maha ja kolisid oma elupaikadesse tagasi.
Kuumad 90ndad. Tallinn, 2008.LISA. Maaelu kuivab kokku
1985. aastal töötas ühismajandites kokku 139 300 inimest, neist otseselt põllumajandusliku tootmisega oli seotud 97 400 töötajat. Ülejäänud töötasid lasteasutustes, sööklates, kultuurimajades, sooja- ja energiavarustuses, mis teenindasid kõiki piirkonna elanikke.
1992. aastal töötas põllumajanduslikus tootmises 85 229 töötajat, mis moodustas 14% riigi tööhõivest.
Kümne aasta jooksul vähenes aga töötajate arv ligi kolm korda: 2001. aastal töötas põllumajanduses 30 500 inimest, see on 5,2% riigi tööhõivest.
Vajadus tööjõu järele vähenes põllumajanduses peamiselt kahel põhjusel: vähenes nõudlus ja põllumajandustoodangu maht ning tänu eraettevõtluse tekkimisele suurenes tööviljakus.

Eesti Vabariigis praegu kehtiv põhiseadus on vastu võetud 28. juunil . aastal. Samal aastal toimus Eestis , millega võeti kasutusele uus raha – .
Taasiseseisvunud Eesti esimene president oli . Parlamendivalimised võitis valimisliit ja peaministriks sai .
Kodanikuühiskonna kujunemine
Kodanikuühiskonna kaudu levitavad inimesed oma ideaale, huvisid ja väärtusi, et ühiskonda paremaks muuta, ise selle eest otsest rahalist kasu saamata. Demokraatliku ühiskonna eelduseks on tugev ja iseseisev kodanikuühiskond.
Kodanikuühiskonna ülesehitamine Eestis on kulgenud aeglaselt. Nõukogude ajal oli üksikindiviidi algatusvõime ja vastutustunne tagaplaanile tõrjutud. Turumajanduse kiire juurutamine tõstis küll esiplaanile ettevõtlikkuse, kuid väärtustas sealjuures eelkõige isiklikku kasu. Senine suhteliselt egalitaarne ühiskond hakkas kiiresti kihistuma ja asendus loetud aastatega tarbimisühiskonnaga, mille katedraalideks said suured kaubanduskeskused. Suur osa rahvast võõrdus poliitikast ja ühiskondlikust elust.
Kui majanduslik olukord paranes, tärkas inimestes taas suurem huvi koonduda, et kultuuriseltside, kiriku, koolide ja muude ühenduste kaudu ühiskonnaelus kaasa rääkida.

Välispoliitika
Taasiseseisvunud Eesti Vabariigi välispoliitika võttis algusest peale suuna Läände, et siduda end võimalikult tihedalt Euroopaga. Eesti geopoliitilise asendi tõttu sai omariikluse kindlaimaks garantiiks olla ühinemine Põhja Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO) ning Euroopa Liiduga. 1994. aastal võeti Eesti Euroopa Nõukogu täisliikmeks, 1998. aastal algasid ühinemisläbirääkimised Euroopa Liiduga ja alates 1. maist 2004 on Eesti Vabariik Euroopa Liidu täieõiguslik liige. 1999. aastal jõustus viisavabadus Schengeni riikidega, Eesti ise liitus selle süsteemiga 2007. aastal. Nii kadus piirikontroll Euroopa Liidu sees ja kaotati 1991. aastal rajatud piiripunktid.
Kaitsealane koostöö NATO ja neutraalsete riikidega tugevdas Eesti kaitsejõude ning lõi järk-järgult eeldused ühinemiseks Lääne-Euroopa kaitsestruktuuridega. 2004. aasta märtsis sai Eesti NATO liikmeks. Siit peale on Eesti osalenud paljudes rahvusvahelistes sõjalistes operatsioonides ning panustanud sellega nii Euroopa kui ka kogu maailma julgeolekusse.
Eesti Vabariigi välispoliitikas on olulisel kohal suhted Põhjamaade ning teiste Balti riikidega. Kõige tihedamat koostööd on seni arendatud kaitse-, politsei- ja piirivalvejõudude vahel.
Eesti-Vene suhteid teeb keeruliseks riikidevahelise lepingulise baasi nõrkus. Venemaa taotleb endiste NSV Liidu liiduvabariikide suhtes eriseisundit ning süüdistab Eestit siinsete venelaste inimõiguste rikkumises. Moskva agressioon Ukrainas ja Krimmi annekteerimine tõi kaasa Ameerika Ühendriikide, Euroopa Liidu ja teistegi riikide majandussanktsioonid Venemaa vastu. Eesti-Vene suhetes on kokkupõrketandriks ka erinev ajaloo tõlgendamine, eriti teise maailmasõja sündmuste osas. Venemaa ei ole tunnistanud kommunismi kuritegusid ning püüab näidata Eestit ja teisi Balti riike „fašismi taassündi“ toetavate ühiskondadena.


LISA. Rahvusvähemused
Eesti Vabariigi seadused ei luba inimesi diskrimineerida rahvuse, rassi, soolise kuuluvuse, elukutse, rahalise või sotsiaalse staatuse, usutunnistuse või kultuuritausta põhjal. Kõigil inimestel on õigus säilitada oma etniline või usuline omapära. 1993. aastal vastuvõetud „Kultuurautonoomia seadus“ tagab rahvusvähemustele (kuhu kuulub vähemalt üle 3000 esindaja) õiguse ühineda ja luua seadusega ettenähtud omavalitsusorganeid oma kultuuri, usu või keelelise identiteedi säilitamiseks.
Eesti Vabariik on ühinenud rahvusvaheliste lepingutega inimõiguste ja humanitaarõiguse vallas. Eestis elab aga palju nõukogude ajal siia rännanud inimesi, kes pole taotlenud Eesti Vabariigi ega mõne teise riigi kodakondsust. Kodakondsuseta isikute küsimus on seni riiklikult lahendamata.
2007. aasta aprillis korraldasid Eesti venelased Tõnismäel asunud Nõukogude sõdurite mälestusmärgi (nn pronkssõduri) teisaldamise tõttu Tallinnas ulatuslikud tänavarahutused.
2012. aasta alguseks elas Eestis 1 102 618 Eesti Vabariigi ja 105 605 võõrriigi kodanikku (sh 90 510 Venemaa Föderatsiooni kodanikku), määratlemata kodakondsusega inimesi oli 85 961.

Solvumine
1991. aastal hääletasin Eesti iseseisvuse poolt nagu paljud teisedki venelased. Minu kolleegid hakkasid entusiastlikult eesti keelt õppima ja mina aitasin neid.
Rahvarinne tegi ettepaneku anda kodakondsus kõigile soovijatele, kes sel ajal Eestis elasid. Siis aga tuli hr M. Laar lagedale hüüdlausega: „Plats puhtaks!“ Algas „mutrite kinnikeeramine“. Kõik meie, kes me olime siin elanud lapsest saadik ning juba palju aastaid oma maa heaks tööd teinud, olime sunnitud seisma Kodakondsuse ja Migratsiooni Ameti järjekordades, et aasta hiljem saada kodakondsus naturaliseerimise teel. Kas me siis juba oma elu ja tööga polnud tõestanud oma lojaalsust, ustavust sellele riigile, millest oli saanud meie kodumaa? Kannatasime koos eestlastega visalt välja nende aastate raskused, kaubamüügi talongid jms. Mingil arusaamatul põhjusel kleebiti meile külge „okupandi“ silt. Kuidas võiksime meie, sõjaaja lapsed, olla vastutavad võimu kuritegude eest? Meie, venelased, kannatasime samamoodi totalitaarse režiimi all: ka meid küüditati, saadeti vangilaagrisse, ka meie helgemaid päid saadeti pagendusse. Venemaal, paraku, pole ühtegi perekonda, kes poleks sõjas lähedasi kaotanud (meie peres hukkus kolm meest).
Solvunud inimesed lakkasid eesti keelt õppimast. Meid tõrjuti kõigiti kõrvale, rõhutati kõigi võimalike võtetega, et oleme „võõrad“, teise sordi inimesed, kuigi me töötasime just nagu ennegi. [---]
Eesti on nii väike, et seda osadeks eraldada ja rahvuste vahele vaenu külvata pole üldse arukas. See on lausa kuritegelik. Eesti on meie ühine Kodumaa ja me peame minema edasi ühisel jõul.
Galina mälestused. – maluvara.edicypages.com/loe-lugu/galinaek.Küsimused
- Selgita 1992. aasta põhiseaduse rolli Eesti riigikorra ülesehitamisel.
- Millised põhimõttelised muudatused toimusid Eesti majanduses 1992. aastal?
- Miks etendas turumajandusele üleminekul olulist rolli erastamine?
- Milliseid probleeme erastamine põhjustas?
- Miks oli võõrvägede lahkumine Eesti-Vene läbirääkimistel keskseks küsimuseks?
- Millega on tagatud Eestis inimõiguste kaitse?
- Miks oli Eestile tähtis ühineda oluliste rahvusvaheliste organisatsioonidega?