Bakterid on kõige väiksemad üherakulised organismid, kellel on kõik elu tunnused. Baktereid esineb looduses kõikjal. Neid võime leida õhust, veest, mullast ja teistest organismidest, kusjuures nende arvukus võib olla väga suur. Näiteks ühes grammis mullas leidub keskmiselt 40 miljonit bakterit ning samas koguses looduslikult puhtas vees on neid ligikaudu miljon. Bakterite laialdast levikut soodustavad väikesed mõõtmed ja kiire paljunemine sobivates tingimustes. Väikesed ja kerged bakterid levivad hõlpsalt õhu- ja veevooludega. Bakterid on vastupidavad paljude väliskeskkonna mõjutuste, ka äärmuslike keskkonnatingimuste suhtes: nad taluvad nii madalaid kui ka kõrgeid temperatuure, kuivust, kiirgusi, kõrget rõhku, happelist keskkonda jms. See võimaldab neil elada väga erinevates tingimustes ja elupaikades. Elutegevuseks vajaliku energia saavad bakterid mitmesugustest ühenditest, näiteks mineraalainetest või organismidest (elavatest ja surnud) või nende elutegevuse jääkidest.

Bakterirakkudes puudub selgelt väljakujunenud tuum, pärilikkusaine on neil rõngakujulises kromosoomis otse tsütoplasmas. Sellest tuleneb ka kõiki baktereid ühendav riigi nimetus – eeltuumsed.

Baktereid on mitmesuguse kujuga. Väliskuju põhjal eristatakse kera-, pulk-, spiraalseid, jätketega ja niitjaid baktereid. Väliskuju on üks tunnus, mille järgi saab baktereid määrata. Ehkki paljud bakterid võivad olla hulgakaupa koos (näiteks niitjad bakterid), pole nad hulkraksed.

Bakterite ehitus on tunduvalt lihtsam kui päristuumsetel rakkudel. Membraanidega ümbritsetud rakuosi, nt mitokondreid, nagu on päristuumsetel, bakteritel ei ole. Bakterirakku ümbritseb jäik rakukest ja rakumembraan ning osal ka limakapsel. Erinevalt taimedest nende rakukest tselluloosi ei sisalda. Paljudel bakteritel on liikumiseks üks või mitu viburit. Tõvestavatel bakteritel vibureid tavaliselt pole.

Viburiteta bakteritest liigub mõni kruvitaoliselt pööreldes või endast lima välja surudes, osa aga ise ei liigu. Nad kanduvad edasi nt tuule, vee või teiste organismidega.

Bakterid paljunevad pooldudes: rakk jaguneb ja moodustub kaks uut tütarrakku. Erinevalt päristuumsetest rakkudest on bakterite pooldumine lihtsam ja toimub soodsates oludes tunduvalt kiiremini, näiteks iga 20–30 minuti järel. Selline kiire paljunemine ei saa aga kaua kesta, sest üha lisanduvad uued bakterid muudavad ümbritseva keskkonna tingimusi. Loe bakterite paljunemisest ka järgmisest peatükist.

Kiireks pooldumiseks on bakteritel vaja sobivaid tingimusi.

• On vaja piisavalt niiskust. Oluline on seegi, et vesi oleks bakteritele omastatav. Näiteks kanges soola- või suhkrulahuses on vesi küll olemas, kuid bakterid seda kasutada ei saa.
• On vaja sellele bakterile soodsat temperatuuri. Mõni bakter paljuneb väga madalal temperatuuril (jääväljadel levivad bakterid), mõni väga kõrgel temperatuuril (kuumaveeallikate bakterid). Inimeses elutsevad bakterid paljunevad kõige paremini inimkeha temperatuuril 36–37 ℃.
• Vees peab olema lahustunud toitaineid.
• Bakterite elutegevusel tekkivate jääkainete hulk neid ümbritsevas keskkonnas ei tohi olla suur. Sageli pidurdab bakterite paljunemist just keskkonda kuhjuv jääkainete rohkus, mitte aga toitainete vähesus.
• Bakterite paljunemist mõjutab ka keskkonna happelisus. Eri bakteritele sobib erineva happesusega keskkond, nt äädikhappe­bakterid paljunevad edukalt happelises keskkonnas.
• Bakterite paljunemine sõltub õhu hapnikusisaldusest. Osa baktereid vajab paljunemiseks õhuhapnikku, osa aga mitte.
• Bakterite paljunemist mõjutavad ka teised bakterid, kellega nad konkureerivad elutingimuste pärast. Konkurentide allasurumiseks sünteesib osa baktereid mitmesuguseid keemilisi ühendeid.
• Fotosünteesivad bakterid vajavad lisaks eeltoodud tingimustele ka valgust.

Kui keskkonnatingimused muutuvad ebasoodsaks, moodustab osa baktereid spoori. Bakteri spoor on eriline mitme paksu kestaga kaetud rakk, milles veesisaldus on vähenenud ja ainevahetus aeglustunud. Spoorid taluvad edukalt äärmuslikke keskkonna­tingimusi, näiteks kõrget ja madalat temperatuuri, kuivust ja kiirgust, ning säilitavad ka sellistes oludes eluvõime. Spooridega saavad bakterid ka ühest elupaigast teise levida. Kui keskkonna­tingimused muutuvad soodsaks, areneb spoorist bakter. Spooride moodustamine võimaldab bakteritel mittesobivates tingimustes ellu jääda. Bakterite eluvõime võib säilida kümneid tuhandeid aastaid.

Ühest rakust tekib üks spoor. Järelikult pole spooride moodustamine bakterite paljunemisviis.

Võrreldes päristuumsete organismidega on bakterite ainevahetus tunduvalt kiirem. Suurem osa meid ümbritsevaid baktereid toitub orgaanilistest ainetest. Nad kas lagundavad surnud organisme või elavad ja toituvad teistes organismides kahjutute kaaslejate või parasiitidena. Tunduvalt vähem on baktereid, kes sünteesivad eluks vajalikud orgaanilised ühendid ise lihtsatest mineraal­ühenditest, kasutades kehavälist energiaallikat (nt päikese­valgust). Nende hulka kuuluvad näiteks fotosünteesivad bakterid, kellest ühe rühma moodustavad tsüanobakterid e sinivetikad. Bakterid omastavad toitaineid läbi kogu raku pinna. Kuna bakteri tsütoplasma ei liigu, peab bakterirakk olema väikeste mõõtmetega, sest toitained peavad jõudma igasse bakteriraku osasse.

Enamik baktereid toitub orgaanilisest ainest, tsüanobakterid aga sünteesivad eluks vajalikud orgaanilised ühendid ise. Pildil tsüanobakterite massiline paljunemine

Et saada eluks vajalikku energiat, peavad bakterid toitained lõhustama. Hapnikuvajaduse järgi saab bakterid jagada kahte suurde rühma. Enamik baktereid elab hapnikuga keskkonnas ja kasutab hapnikku toitainete lagundamiseks. Neid nimetatakse aeroobideks. Vähem on looduses selliseid baktereid, kes elavad hapnikuvabas keskkonnas ja kellele hapnik mõjub hukutavalt. Neid nimetatakse anaeroobideks. Võrreldes aeroobidega on anaeroobsete bakterite ainevahetus palju aeglasem ja energeetiliselt vähem tõhus, samuti on neil ka mõnevõrra vähem elupaiku. Anaeroobide toimel toimub lagundamine aeglaselt.