Modernistliku kirjandusteose maailm

Modernistlike kirjandusteoste maailm peegeldab eelkõige inimese siseelu, mitte välist tegelikkust.

Еще на эту тему
Другие действия

Aegruum ja tegelased

Modernistlikus teoses loodud fiktsionaalse maailma seosed tegeliku maailma ja reaalsete kogemustega võivad olla keerukad. Sarnasused ei põhine inimeste ja asjade välisilmel. Modernistlik teos annab kuju tunnetele ja probleemidele, mida kunstnik tajub ja väljendada või lahendada püüab. Seepärast mõjuvad modernistlikes teostes kujutatud keskkond ja tegelased sageli kummastavalt.

Subjektiivne taju

Detail sürrealistliku kunstniku Salvador Dalí (1904–1989) muuseumist, mis avati Kataloonias kunstniku sünnilinnas Figuereses 1974. aastal. Muuseum rajati Hispaania kodusõjas hävinud teatri varemetesse suuresti Dalí enese eestvedamisel ning seal asub praegu Dalí teoste kõige rikkalikum kogu. Vedela ja valguva kella motiiv on Dalí loomingus üks tuntumaid, kunstnik pöördus selle juurde aina tagasi.

Rännakud ajas

Marcel Proust, „Kaotatud aja otsingul“

1913–1927

Romaan koosneb minategelase mälestustest, mis viivad jutustamis­ajast tagasi lapsepõlve, vahepealsete kogemuste juurde ja isegi aega enne mina­tegelase sündimist: teose ühes osas räägib ta loo oma vanemate ja vanavanemate tuttava Swanni noorusest. Seiku ja elamusi minevikust ei esitata krono­loogilises järjekorras, vaid mälu­seoseid mööda, ning seejuures püütakse mõista, kuidas mälu üldse töötab: kuidas minevik võib inimeses taas ellu ärgata, tähendus­rikkaks muutuda. Selgub, et see on võimalik eelkõige siis, kui mälestuse äratab mingi juhuslik, ent konkreetne meeleline elamus – maitse, lõhn, puudutus, vaatepilt –, mille äratundmine varasemast loob seose mineviku ja oleviku vahel, võimaldab tajuda kogu elatud aega omana ja allesolevana. Sellest tekib õnnetunne. Mina­tegelane kogeb seda õnnetunnet aeg-ajalt, kuid mõistab alles romaani lõpus, millest see tuleb, ning otsustab siis jutustada kogemustest, mis ta selle mõistmiseni viisid.

„Kaotatud aja otsingul“ jutustab seega tegelikult iseenese saamisloo, aga lugeja ja minategelase jaoks selgub see alles lõpus. Järelikult on tegemist teosega, mille puhul on oluline mina­tegelasel ja mina­jutustajal vahet teha. Jutustajal on otsing selleks ajaks, kui ta jutustama asub, juba selja taga ning ta teab, mis lõpus välja tuleb. Kuid ta paigutab end tagasi alles otsiva minategelase positsiooni. Niisugune minajutustus, mille puhul minakujud (mina­jutustaja jutustamis­ajas, mina­tegelane ühes või mitmes tegevus­ajas) kokku ei lange, vaid üksteist täiendavad või omavahel isegi vastuollu lähevad, kujunes 20. sajandi kirjanduses väga levinud võtteks.

Marcel Prousti (1871–1922) loomingu keskne küsimus on, kuidas kõneleda isiklikust minevikust. Talle ei olnud tähtis sündmuste väline kirjeldamine ja reastamine, vaid nende mõju inimesele. Prousti ülimahukas seitsme­osaline romaan „Kaotatud aja otsingul“ keskendub sise­kaemusele: sellele, kuidas inimene maailma tajub ning kuidas see tema mälus talletub. Proust näitab, kuidas minevik moodustub subjektiivsetest elamustest, mida ei mäletata kronoloogilises järjekorras, vaid emotsionaalsete ja meeleliste seoste kaudu. Prousti aja- ja tajukäsitust on mõjutanud prantsuse filosoofi Henri Bergsoni arusaamad. Teosest on eesti keelde tõlgitud kolm osa: „Swanni armastus“ (1973), „Soodom ja Gomorra“ (1995) ning „Taasleitud aeg“ (2004).

Teadvuse vool

James Joyce, „Ulysses“

1922

Romaan kujutab seda, mis toimub tegelaste teadvuses umbkaudu ühe ööpäeva jooksul. Ehkki tegevusaeg ja ‑koht ning mõningad välised asjaolud ja sündmused on põhi­mõtteliselt tuvastatavad, ei saa neist terviklikku pilti ega ole need eriti abiks ka loo jälgimisel. Lugu moodustub tegelaste vestlustest, tegelaste teadvusesse jõudvatest aistingutest, nende mälestustest ja mõtetest, mis kõik omavahel põimuvad, üksteist katkestavad ja uusi seoseid sünnitavad. Sageli tekivad mõtteseosed, mis teost edasi viivad, keelemängudest. „Ulysses“ on keeleliselt äärmiselt mitmekesine ja ohjeldamatu: Joyce põimib kõikvõimalikke keele­registreid (nt murdeline kõnekeel, ropp släng, keerukas ja peenutsev teaduskeel) ja stiile (nt armastus­romaanile, õppe­kirjandusele, ajalehele omast stiili), kasutab palju onomato­poeetilisi väljendeid. Pealegi on romaani üks osa kirjutatud draamavormis, üks kordamisküsimuste ja vastuste vormis. Tähelepanuväärselt suur osakaal on romaanis tegelaste teadvuse voolul: mõtete ja tunnete esitus on spontaanne, hüplik, fragmentaarne, seoseid ja üle­minekuid ei seletata.

Kõige mahukam ja eredam näide teadvuse voolust on romaani viimane osa, milles oma meest koju ootav Molly Bloom oma elu ning nende suhte üle mõtiskleb. Tema abikaasa Leopold Bloom on veetnud linnas päeva, mille sündmustest ja kohtumistest lugeja tema teadvuse kaudu osa saab. Kolmas tegelane, kelle teadvus lugeja ees põhjalikumalt avaneb, on noor ajalooõpetaja Stephen Dedalus, kes päeva jooksul Bloomiga mitu korda kokku puutub, kuni põgusast tutvusest tekib lähedus: Stephen leiab Bloomis omamoodi isakuju; Bloom, kes leinab surnud poega, ongi valmis Stephenisse isalikult suhtuma. Peategelaste oma­vahelised suhted (kodus ootav naine, käänulist teed pidi koju siirduv mees, isa otsiv poeg) ning olukorrad, kuhu tegelased satuvad, pakuvad paralleele eeposega „Odüsseia“, sellele viitab ka romaani pealkiri (Ulysses on Odysseuse ladinapärane nime­kuju). Paralleelid kangelas­müüdi ning argielulise ainestikuga romaani vahel rõhutavad Joyce’i veendumust, et suurtel ajatutel lugudel ja igapäeva­elul on palju ühist: kõige tavalisemast päevast saab väga mahuka ning lõputute tõlgendusvõimalustega loo, kui pöörata tähelepanu sellele, mis toimub igal hetkel inimeste teadvuses, mitte ainult nende ümber.

Tähelepanu koondamine teadvusele, selle eri kihtidele ning võimalustele teadvuses toimuva väljendamiseks oli 20. sajandi kirjanduses keskne tunnusjoon. Sellele lisandusid kirjandusteoste keeleline mitmekesisus (nt kõne­keelsus) ja loomingulisus. Teadvuse vool ja sisemonoloog leidsid kasutust paljude kirjanike loomingus. Hilisemas kirjanduses muutus üha teadlikumaks kunsti­võtteks ka see „Ulysseses“ väljenduv põhimõte, et tekstid rajatakse alati varasematele tekstidele. Fiktsioon ja keel on osa inim­kogemusest ja seetõttu sisaldab iga lugu viiteid eelmistele või laene, olgu sisus või väljendus­viisis.

Iiri kirjanik James Joyce (1882–1941) on eeskätt tuntud romaaniga „Ulysses“, mis on jäänud oma modernistliku eksperimen­taalsusega erandlikuks terves kirjandusloos. Joyce’i looming on kunstiliselt mitmekesine. Loometee algupoolel avaldas ta sümbolistliku luulekogu „Kammermuusika“ (1907), realistliku novellikogu „Dublinlased“ (1914, ee k 1969), modernistlikus laadis kujunemisromaani „Kunstniku noorpõlve­portree“ (1916, ee k 2003) ning näidendi „Pagulased“ (1918, ee k 2003). Elu lõpul valmis kirjanikul romaan „Finnegans Wake“, mis on kirjutatud nii isiku­pärases ja mängulises keeles, et seda peetakse peaaegu tõlkimatuks. Kuigi kirjanik elas mitukümmend aastat oma elust välismaal, on tema teoste aegruum seotud Iirimaaga.

Maailm on seest suurem kui väljast

Väljaandeid 19. sajandi pikast proosast (Charles Dickensi „Kahe linna lugu“, 1837; Honoré de Balzaci „César Birotteau“, 1859), James Joyce’i „Ulyssesest“ ning Marcel Prousti romaanist „Kaotatud aja otsingul“.
Modernistlik kirjandus keskendus välis­maailma asemel inimese siseilmale ning selgus, et viimane võib olla märksa suurem ning sellest kõnelevad teosed väga mahukad.
Väljaanded pildil on enam-vähem sarnasel paberil ja sarnase trükikirjaga. „Kahe linna loo“ kogu tegevusaeg (mitukümmend aastat) on pikkuse poolest võrreldav Prousti „Otsingu“ omaga, Prousti romaan on aga märksa mahukam. Joyce’i romaanis, mille maht on Prousti omaga võrreldav, kestab tegevusaeg aga umbes ühe ööpäeva.
Balzaci „César Birotteau“ (1837) väljaande paber ja kaaned on paksemad kui ülejäänud kolmel pildil kujutatud raamatul, seega teose maht teistest veelgi väiksem. Raamatu tehnilist teostust on oluline tähele panna, sest ka see võib teose mõistmist mõjutada. Proust ei pidanud oma „Otsingut“ mitte seitsmeks eraldi romaaniks, vaid üheks, ent romaani suure mahu tõttu on seda enamasti olnud lihtsam osakaupa välja anda ning nõnda on lugejal iseäranis raske teost tervikuna haarata. Pildil kujutatud väljaanne (1999) on esimene, mis koosneb ainult ühest köitest.

Tinglikud tegelased

Stseen saksa kirjaniku Ernst Tolleri (1893–1939) näidendi „Mass-inimene“ lavastusest Tallinnas Hommikteatris (1922). Ekspressionistlikus vaimus Hommikteater tegutses aastail 1921–1924. Lavale toodi neli näidendit. Teatrijuht August Bachmann pidas väga oluliseks lavastuse kõigi elementide (tekst, muusika, liikumine, lavakujundus) kooskõla ja kunstilist uuenduslikkust.
Ekspressionistlik kirjandus sündis esimese maailmasõja eel, selle hilisematele avaldustele (1910. ja 1920. aastate vahetusel) jättis sõda tugeva jälje. Ekspressionistid juurdlesid oma loomingus inimolu traagika ning vägivaldsuse üle ning väljendasid meeleheidet jumaliku või kosmilise ükskõiksuse pärast, mis kannatusi ja hävingut võimaldab. Ekspressionistlik stiil on tunderõhuline, raevukas, taotleb suuri üldistusi, näiteks leidub teostes palju üldnimedega (Inimene, Naine), kollektiivseid (Rahvas) või ka abstraktseid tegelasi (Sõda, Surm).

Lihtsad objektid, keerulised subjektid

Mitmed kuulsad modernistlikud kunstiteosed ja voolud, mis kaasaegset publikut vapustasid, lähtuvad põhimõttest, et ei ole vaja kujutada midagi väliselt silmatorkavat ega erakordset, kunst seisneb teose looja ning vaataja või lugeja suhetes teose ja iseendaga. See põhimõte iseloomustab abstraktset maali­kunsti, sh geomeetrilistele vormidele keskendunud suprematismi, mille rajaja oli Vene kunstnik Kazimir Malevitš (1875–1935). Üks suprematismi esindusteoseid on Malevitši „Must ruut“ (1915).

Lihtsad objektid, keerulised subjektid

Prantsuse kunstniku Marcel Duchampi (1887–1968) readymade’i meetod lähtub põhimõttest, et kunstiteos ei pea olema midagi spetsiaalselt loodut ja erakordset, vaid et kunstiks saab muuta kõige tavalisemad asjad, kui neid kunstina käsitleda. Pissuaar, mille Duchamp 1917. aastal määratles skulptuurina „Purskkaev“ ning näitusele esitas, tekitas palju segadust ja vaidlusi.

Modernistlikule aegruumile ehk aja- ja ruumikujutusele on iseloomulik, et ruum pole alati selgesti määratletud ega terviklik. Näiteks on võimalik unenäolaadne, seletamatu liikumine ühest paigast teise. Sündmustel võib puududa selge ajaline järgnevus: tegevusaeg ei kulge lineaarselt, võib esineda ootamatuid, tavaloogika seisukohast arusaamatuid üleminekuid, kõrvutusi, põhjusseoseid. Tavaelust ja realistlikust kirjandusest harjumuseks saanud ruumi- ja ajatunnetuse nihestusi võib olla veel teisigi, sest subjektiivne aja- ja ruumitaju oli üks modernistlike kirjanike keskseid huviobjekte.

Modernistlikud tegelased võivad mõjuda samuti nihestatult ja segadusseajavalt. Neist ei pruugi saada terviklikku ja detailset pilti, mis annaks selge ülevaate tegelase välimusest, loomusest, minevikust, perekonnast, suhetest, tegevustest, taotlustest. Mõne tegelase siseilma võib näha ülidetailselt, teistest tegelastest aga väga vähe teada saada, sest jutustaja kas ei huvitu neist või ei tea nende kohta midagi. Kuid ka tegelased, keda on võimalik üksikasjalikult tundma õppida, ei tarvitse lugejale tuttavlikult või omaselt mõjuda. Omaenese sisemaailmas ekslev modernistlik tegelane kohtab seal palju ootamatut, seletamatut, isegi hirmutavat.

Osa tegelaste puhul pole selline psühholoogiline lähivaatlus üldse võimalik, sest nad polegi õieti inimesed, vaid tinglikud kujud, esindades näiteks mingeid ideid või abstraktseid nähtusi. Vahel on raske tegelasi üksteisest eristada: eri tegelaskujud võivad esindada näiteks ühe ja sama fiktsionaalse isiku hingeelu eri tahkusid või eri eluperioode; ühest ja samast tegelaskujust võib jääda mulje, nagu oleks teda mitu (nt seostavad teised tegelased teda eri nime ja välimusega).

Rännakud vaimu- ja kujutlusruumis

Koduretk

Gustav Suits, 1914 (katkendid)

[‑‑‑]

Mis nüüd? Kust kaugelt, teeline hiline,
kui kustutatud kõik majakad, kõik tunnused segi läinud?
Ju kooruvad pimedast vallale mälestuste kangad.
Taas silmis vilatavad põgenevad majade read,
hallkollased, tahmasse mustunud, murativäätide rohitatud,
näen lõikuskuu päikest kui läbi nõgise klaasi.

Üle katuste kuldne läigatus aurude, suitsude vines,
St. Paul’i katedraali sädeleb rist.
Siis uulitsalõhestikus sõiduhoog sööstab sõiduhoos,
mööda kirendavad kontorid, pangad, lugematud sirendavad vaateaknad.
Kitsal platsil The Bank’i ees kuninglik Bob tõstab käe
kui semafori. Tardub pilguks autode, busside, tõldade voor,
kahejalgsed sipelgad poevad läbi sõidukite praostiku –
London – jah, London City. Business as usual.
Aga on kui oma ausamba igavusest virgunud oleks Wellington,
kord auto ees, kord taga ta raske ratsu ajab müdin,
ärevuseta-ärevas hulgas The Times, Daily Chronicle,
Daily News täispõsi puhuvad:
Hõi!
Hõi! sõtta, John Bull! Euroopa vabadust kaitsma, John Bull!
Suur-Britannia common wealth – mitte erimeelsusi eputada enam!
Uut Attilat taltsutama – maailma ähvardavat Mahdit!
Uulitsa käänakul mängutrumme põristavad poisikesed,
suurte tähtedega ajaleheplakat ärasõitjale järele karjub:
Liège!

[‑‑‑]

Ühel päeval Westminster Abbey vaikivate võlvide all
jalg viivitas astuda üle põrandakivist kõneleva Darwini nime,
aukartlikult seisatas Chaucerile, Dickensile, Ruskinile püstitatud nurgas,
läbi vanade värviliste akende kahvatu valguse kumad
murdund Shakespeare’i mälestussambale, ta jalgel hingava Irvingi hauale –
Laeva käsipuust haarates pigistan oma Londoni sõprade kätt,
maa-aluse raudteejaama automaati kaks penni pistan tõmbetuules,
Thames’i alt läbi rõske mütiurgastiku uuesti vuhisen,
undergroundist tõusen, keeran vagusale puiestänavale,
päikese häilides uksele uuesti tammise kahvaga koputan.
Istun ümmarguse laua ääres kolmandal ja neljakandilise ääres teisel korral,
mu ellu langeb Galsworthy, Bernard Shaw, Moreli Inglismaast kiir,
näen selgeid silmi, huuled sageli naeratavad, lõug toetab mõtte uhma:
keisririigid ja kuningriigid rakatagu, uued vabariigid mõttes pakatavad!
Kui lahkun, väljas täiskuu ja majadest ja aedadest joonistab kubistlikke maastikke.

Luuletuse „Koduretk“ loomiseks andis Gustav Suitsule (1883–1956) ainest teekond Lääne-Euroopast Soome 1914. aastal. Suits oli saanud Pariisis õppimiseks stipendiumi, kuid esimese maailmasõja puhkemine sundis ta peaaegu kohe pöörduma tagasi Soome, kus ta tollal elas.
Еще на эту тему
Другие действия

Lugu ja jutustamistehnika

Ka lool ja sündmusel on modernistlikus kirjanduses teistsugune tähendus kui varasemas. Modernistid huvitusid üha vähem sündmustest nende traditsioonilises tähenduses: inimest ümbritsevas maailmas aset leidvatest seikadest, selgetest kokkupuudetest või kokkupõrgetest teiste inimeste ning käegakatsutava materiaalse maa­ilmaga (tegelane kohtab teist tegelast, kaotab midagi, saab vigastada, läheb reisile vms). Pidades silmas sündmusi niisuguses tähenduses, võiks öelda, et moder­nistlike teoste maailmas juhtub enamasti väga vähe. Selle maailma mõistmiseks on ehk aga mõttekam öelda, et modernistid mõistsid sündmusi teisiti.

Modernistlikud jutustajad

Virginia Woolf, „Tuletorni juurde“

1927 (ee k 1983)

Romaani väline sündmustik on üsna napp ja argine. Esimeses, kõige pikemas osas tahab Ramseyde pere noorem poeg James minna väljasõidule tuletorni juurde ning talle lubatakse, et sõit toimub järgmisel päeval, kui on ilus ilm. Sõidu ootuses ja tavaliste päevatoimingute käigus avaneb iga tegelase siseilm: iseloomulikud tunded ja mõtted, suhted teiste tegelastega, reaktsioonid elu­seikadele. Vaatepunktide pideva vahetumisega rõhutatakse, kui erinevalt iga tegelane nende ühisest elust aru saab. Kõige enam avaneb lugejale proua Ramsey mõtte­maailm. Tasa­kaalukas ja südamlik proua Ramsey hoiab koos kogu peret ja teisi maja­kondseid, temaga saavutavad mingi läheduse kõik teised tegelased. Teises osas, mille tegevusaeg on märksa hilisem, on proua Ramsey surnud ning teiste tegelaste kontakt üksteisega ja oma minevikuga jääb üha hapramaks, ehkki kolmandas osas võtavad härra Ramsey ning tema lapsed Cam ja James lõpuks ette sõidu tuletorni juurde.

Ehkki väliseid sündmusi siiski on, ei ole need kesksed ei tegelaste teadvuse voolus ega jutustajakõnes, mis teises osas esile kerkib ning mitme­sugu­seid mõtisklusi esitab. Olulisemal kohal on unistused (nt sõidust tuletorni juurde), kahetsused (nt võimetuse pärast teistele oma tundeid väljendada), ootused ja pettumused (nt tegelikus retkes, mis lõpuks toimub). Teos väljendab seega paljuski inimese suhet millegi puuduvaga, mida pole juhtunud või mida ei suudeta teoks teha. Kummatigi lõppevad nii esimene kui ka viimane osa rahul­oleval või vähemalt leppival toonil: tegelase (esimesel juhul proua Ramsey, teisel kunstnik Lily Briscoe) mõte jõuab läbi kahtluste ja segaduse millenigi, millest võib leida kindlust ja lohutust.

Virginia Woolf (1882–1941) oli inglise kirjanik ning mõjukas osaline modernismi­ajastu kirjanduselus. Woolfi kodu kujunes intellek­tuaalide koos­käimise kohaks, mille asupaiga järgi hakati Woolfiga seotud kirjandus­ringkonda kutsuma Bloomsbury rühmituseks. Woolfi peateoseks peetakse romaani „Tuletorni juurde“. Tema teised tuntumad romaanid on „Proua Dalloway“ (1925, ee k 1998) ja „Orlando“ (1928, ee k 1997). Neis kujutatakse varjundirikkalt tegelaste teadvust. Woolfi teostes on sagedased vaatepunkti vahetused, mille jälgimine nõuab lugeja täit tähelepanu. Woolfi loomingul on oluline roll nii modernistliku proosa kui ka feministliku mõtlemise arengus.

Modernistlikud jutustajad

William Faulkner, „Hälin ja raev“

1929 (ee k 1972)

Romaanis on kolm minajutustajat: Compsonite pere kolm venda, kelle sünnikodu asub Faulkneri loodud fiktsionaalses Yoknapatawpha maakonnas. Igaüks neist jutustab romaani ühes osas enda ja oma pere loo oma vaatepunktist. Romaani neljandas osas kõneleb väline jutustaja kõigist tegelastest kolmandas isikus, kuid esindab musta­nahalise teenijanna Dilsey vaate­punkti.

Vaatepunktide vahetamine on „Hälinas ja raevus“ eriti mõjus, kuna jutustajad on väga erinevad ning keegi neist pole võimeline oma subjektiivsest maailmast välja astuma. Esimesena kõneleb idioodist vend Benjy, kes suudab ümbrust küll kogeda, kuid mitte seda mõtestada ega minevikku olevikust eristada. Benjy maailm on seega tulvil meelelisi elamusi, vestlusi, kohtumisi, mida ta loogiliselt ei seosta ja millega ei suhestu. Teisena kõneleb ülitundlik, elava kujutlusvõime ja melanhoolse loomuga Quentin, kes ei suuda vahet teha oma kinnis­mõtetel ja soov­kujutelmadel ning tegelikkusel. Tema lugu on kohati esitatud Joyce’i laadis teadvuse vooluna, milles põimuvad tema oma aistingud ja mõtted, tegelikud mälestused ja fantaasiatest sündinud eksimälestused ning teiste inimeste jutt. Kolmas vend Jason on asjalik ja egoistlik äri­mees, kelle juttu jälgida on kõige lihtsam, sest tema teadvuses ei ole eriti mingeid tundeid ja mõtteid peale nende, mida igapäevased sündmused vahetult esile kutsuvad.

Kõigi vendade lugude keskmes on ühel või teisel moel nende õde Caddy, keda Benjy ja Quentin mõlemad omal kombel armastavad ja kellesse Jason suhtub põlgliku tigedusega. Caddy ise aga teoses sõna ei saa ning teda kujutatakse üksnes teiste mälestuste, muljete ja kujutelmade kaudu, mis on killustunud ja vastuolulised.

Teenijate, sh Dilsey maailm, mida näidatakse väljastpoolt, on Compsonite omadest tasakaalukam ja tervem. Seal ei puudu päriselt lähedus ja üksteisemõistmine, sest seda otsitakse lihtsatest asjadest ja suurema empaatiaga, kui Compsonitel on.

William Faulkner (1897–1962) oli USA kirjanik, kes oma romaanides ja lühijuttudes käsitleb USA, peamiselt just lõunaosariikide probleeme, olusid ja hoiakuid. Kirjaniku elu möödus enam­jaolt ühes Mississippi osariigi maa­konnas, mille eeskujul ta on loonud fiktsionaalse Yoknapatawpha maakonna, kus toimub paljude tema teoste tegevus. Seoseid teoste vahel tekitavad ka korduvad tegelased. Faulkneri fiktsionaalne maailm joonistub välja hulga teoste koosmõjul. Aegruumis põimuvad olevik ja minevik, tegelikkus ja kujutlused; esindatud on paljude tegelaste vaatepunktid. Kõik see võimaldab autoril kujutada maailma avara ja keerukana. Faulkneri tuntumad teosed on „Hälin ja raev“, „Kui ma olin suremas“ (1930, ee k 1971), „Augustivalgus“ (1932, ee k 1987), „Absalom, Absalom!“ (1936, ee k 2008). 1949. aastal sai Faulkner Nobeli kirjandus­auhinna.

Modernistlike tegelastega juhtub nii mõndagi vapustavat ja tähendusrikast, ent see leiab aset enamasti nende sisemaailmas: mõttes, kujutluses, unes, mälestustes. Teoses kujutatud seikade järjestus, seosed nende vahel ja nende tähendus ei sõltu niivõrd ajalisest järgnevusest ning üldarusaadavatest põhjustest ja tagajärgedest, kuivõrd tegelase ainulaadsetest isiklikest kogemustest, tunnetest ja mõtetest.

Et tähelepanu hakati pöörama n-ö sisemistele sündmustele, muutus ka jutustamis- ehk narratiivi­tehnika. 19. sajandi realistlikus proosas vaatles jutustaja loo sündmusi enamasti väljastpoolt, neis ise osalemata, ning talle oli omane kõiketeadev vaatepunkt: jutustaja valdas fiktsionaalse maailma kohta kõiki andmeid, mis talle vähegi olulised tundusid. Teine traditsiooniline jutustajatüüp oli sündmustes osalev, piiratud vaate­punktiga minajutustaja, keda lugemisel oli hõlpus samastada minategelasega.

Modernistlikus jutustavas proosas pöörati tähelepanu vaatepunkti ning jutustajapositsiooni kombinatsioonide mitmekesistamisele. Eelkõige eksperimenteerisid kirjanikud piiratud vaatepunktiga. Mõisteti, et inimene ei suuda maailma kõikehõlmavalt tajuda ega oma kogemusi täielikult väljendada, ning otsiti jutustamisvõtteid, mis tunnetuse ja väljendusvõime piirid ilmsiks tooksid.

Modernistlik jutustaja võib asuda teose maailmast väljaspool, kuid jälgida ja edastada lugu ikkagi ühe kindla tegelase vaatepunktist – jutustada tegelasest kolmandas isikus, kuid võtta omaks tegelase erapooliku suhtumise ja piiratud teadmised. Ka modernistlik minajutustaja võib erineda traditsioonilisest, kes tavaliselt avas oma siseilma põhjalikult ja vahetult, nii et mina­jutustajat ja mina­tegelast võis hõlpsasti samastada. Modernistliku teksti puhul võib sageli kahelda nii minajutustuse vahetuses ja avameelsuses kui ka mina­jutustaja ja mina­tegelase samasuses. Jutustaja positsioon ja teadmiste ulatus võivad loo käigus ka muutuda. Näiteks jutustatakse modernist­likus kirjanduses sageli üht ja sama lugu või selle osi eri vaatepunktidest, mis ei tarvitse alati olla omavahel kooskõlas. Sel moel saab rõhutada, kuidas üks ja sama sündmus võib eri vaatepunktidest hoopis isemoodi paista ja omandada erinevaid, isegi vastuolulisi tähendusi.

Ebakindlust ja -mugavust, mida tekitab uudne jutustamis­tehnika, võimendab ka kinnistunud žanritavade rikkumine. Näiteks jutustatakse sotsiaalsest allakäigust ja hingelisest lagunemisest arenguromaanile omases vormis, luuakse kiri- või päevikromaani vormis teoseid, mis nende žanrite muude tavadega (nt siiruse­taotlusega) vastuollu lähevad.

Modernistliku kirjanduse eksperimendid jutustamis­tehnikaga muutsid lugeja suhet jutustava tekstiga. Modernistlikku jutustajasse ei saa suhtuda samasuguse usalduse ja hooletusega nagu realistlikku jutustajasse. Modernistliku teose puhul peab valvsalt jälgima, mida jutustaja taotleb, mis võib teda pimestada või eksitada või kuidas jutustaja võib sihilikult lugejat eksitada.

Salakaval jutustaja

Roger Ackroydi mõrv

Agatha Christie, 1926 (katkend)

27. peatükk. Kaitsekõne

Kell on viis hommikul. Ma olen väga väsinud – aga mu töö on lõpetatud. Mu käsivars valutab kirjutamisest.

Mu käsikiri lõpeb kummaliselt. Mul oli kavas see kunagi avaldada kui lugu Poirot’ läbikukkumisest! Veider, kuidas asjad mõnikord välja kujunevad.

Mul oli kogu aeg õnnetuse eelaimus – sellest silmapilgust peale, kui ma nägin Ralph Patonit ja proua Ferrarsit kõndimas, pead koos. Tookord arvasin, et proua Ferrars usaldas Ralphile oma saladuse; tegelikult oli see täielik eksitus, aga see mõte püsis visalt, kuni ma läksin tol õhtul Ackroydi kabinetti ja sain temalt teada tõe.

Vaene vana Ackroyd. Mul on alati olnud hea meel, et ma andsin talle võimaluse. Ma käisin talle peale, et ta loeks kirja läbi, enne kui on hilja. Või olgem ausad – kas ma ei tunnetanud alateadlikult, et see oli parim viis panna Ackroydi-taolist põikpäist meest mitte kirja lugema? Tema tolleõhtune närvilisus oli psühho­loogiliselt huvitav. Ta tajus, et oht on lähedal. Aga ometi ei kahtlustanud ta korrakski mind.

Pistoda kasutamine polnud mul esialgu plaanis. Mul oli kaasas omaenese väike väga käepärane relv, aga kui ma nägin hõbedalaual pistoda, siis taipasin otsekohe, kui palju parem on kasutada relva, mille seost minuga polnud võimalik kindlaks teha.

Arvatavasti oli mul algusest peale kavatsus Ackroyd tappa. Niipea kui ma kuulsin proua Ferrarsi surmast, olin veendunud, et ta oli enne surma Ackroydile kõik teatavaks teinud. Kui ma kohtusin Ackroydiga ja ta näis olevat nii erutatud, siis arvasin, et võib-olla on tõde talle teada, aga ta ei suutnud ennast seda uskuma panna ja tahtis anda mulle võimaluse selle ümber­lükkamiseks.

Niisiis läksin ma koju ja rakendasin vajalikud abinõud. Kui probleem oleks lõppude lõpuks siiski seisnenud ainult Ralphis, poleks need abinõud midagi paha teinud. Diktofoni oli Ackroyd mulle kaks päeva varem parandada andnud. Selles oli tekkinud mingi väike rike ja ma olin teda veennud, et ta ei saadaks seda tagasi, vaid laseks minul rikke kõrvaldamist proovida. Ma tegin diktofoniga mis vaja ja võtsin selle õhtul oma kotis kaasa.

Iseenda kui kirjanikuga olen ma üpris rahul. Mis oleks võinud olla kirjutatud osavamalt kui näiteks järgmised read: „Kiri oli toodud kakskümmend minutit enne üheksat. Kell puudus kümme minutit üheksast, kui ma lahkusin Ackroydist, kellel kiri oli veel lugemata. Ma kõhklesin, käsi ukselingil, vaatasin tagasi ja pidasin aru, kas ma olin midagi tegemata jätnud.“

Kõik on õige, nagu te näete. Aga kui oletada, et ma oleksin pannud esimese lause järele kolm punkti! Kas siis oleks keegi hakanud aru pidama, mis nende kümne vahepealse minuti jooksult tegelikult juhtus?

Lävel seistes ja toas ringi vaadates jäin ma täiesti rahule. Midagi polnud tegemata jäänud. Poole kümneks käivituma seatud diktofon seisis aknaalusel laual (võrdlemisi nupukalt konstrueeritud väike lisamehhanism rajanes äratuskella põhimõttel) ja tugitool oli seinast eemale tõmmatud, et diktofoni ukse juurest näha ei oleks.

Ma pean möönma, et Parkeriga kokkusattumine otse ukse taga vapustas mind mõnevõrra. See fakt on tõetruult kirja pandud.

Hiljem, kui laip oli juba leitud ja ma olin saatnud Parkeri politseisse helistama – siis missugused läbikaalutud sõnad: „Ma sooritasin need vähesed toimingud, mis olid vajalikud.“ Neid oli tõepoolest vähe – ainult diktofon kotti pista ja tool seina äärde õigesse kohta tagasi lükata. Ma ei tulnud selle pealegi, et Parker võiks tooli tähele panna. Loogiliselt oleks ta pidanud laiba leidmisest põhjustatud ärevuse tõttu kõige muu suhtes pime olema. Aga ma olin jätnud arvesse võtmata väljaõppinud teenri kompleksi.

Mul olnuks väga vaja ette teada Flora ütlust, et ta oli oma onu kolmveerand kümme elusana näinud. See hämmeldas mind rohkem, kui ma oskan öelda. Tegelikult juhtus alatasa asju, mis mind lootusetult hämmeldasid. Igaühel näis selles oma osa olevat.

Tõlkinud Ralf Toming
Detektiivkirjanduse klassiku Agatha Christie (1890–1976) romaan „Roger Ackroydi mõrv“ on 20. sajandi tuntumaid jutustamistehnika eksperimente. Kogu detektiivkirjandus on rajatud jutustamistehnikaga manipuleerimisele. Tavaliselt omistatakse jutustajale vaatepunkt, mille tõttu tema teadmised ja arusaamine sündmustest on iseäranis piiratud. Levinud võte on näiteks jutustada taibuka detektiivi pisut vähem taibuka kaaslase vaatepunktist. Jutustaja ei varja lugeja eest, mida ta näeb ja teab, kuid ta on sageli tähelepanematu ja tema tõlgendused ekslikud. Nii tekib enne tõelise loo ilmsikstulekut mitu valet lugu. „Roger Ackroydi mõrv“ on jutustatud mõrvari vaatepunktist, kuid nõnda, et lugeja sellest enne loo lõppu aru ei saa. Mõrvarist minategelane teeskleb süütut tunnistajat, s.t salakaval minajutustaja teeskleb traditsioonilist usaldusväärset minajutustajat.
Еще на эту тему
Другие действия

Küsimused

  1. Mis on aegruum? Iseloomusta modernistliku kirjanduse aegruumi.
  2. Kirjelda modernistlikku tegelast.
  3. Milline on traditsiooniline arusaam sündmusest, milline modernistlik?
  4. Mida tähendab piiratud vaatepunkt? Too näiteid.
  5. Milliseid uuendusi tõi modernism minajutustusse ja temavormis jutustamisse?
  6. Kuidas kasutati modernistlikus kirjanduses vaatepunktide vaheldumist?
Еще на эту тему
Другие действия