ESTRAGON: Aga missugusel laupäeval? Ja kas täna üldse on laupäev? Võib-olla on hoopis pühapäev. Või esmaspäev. Või reede.
VLADIMIR (vahib heitunult ringi, nagu võiks maastikust näha, missugune nädalapäev on): Ära jama!
ESTRAGON: Või neljapäev.
VLADIMIR: Mis siis teha?
Teatriteksti vormist
Erinevalt juttudest ja luuletustest ei ole draamatekst ehk näidend mõeldud peamiselt lugemiseks, ehkki see on trükitud raamatusse, vaid eelkõige lavastamiseks, see tähendab teatris esitamiseks.
Kui võrdled kaht näidet allpool, on juba esimesel pilgul selge, et näitekirjanduses on rõhk sellel, mida keegi ütleb. Tegelaste kõnet näidendis nimetatakse dialoogiks. Dialoogile võib olla lisatud märkusi tegevuse, tegelaste ja ümbruse kirjelduseks. Selliseid märkusi kutsutakse remarkideks. Remargid on lugejale või lavastajale abiks dialoogi mõistmisel. Näidendiraamatus on remargid dialoogist eristatud, enamasti kaldkirja või sulgude abil.
Näidend jaguneb stseenideks ehk piltideks. Üks stseen lõppeb ja teine algab, kui tegelaste arv laval muutub. See toob kaasa muutuse olukorras ja tegevuses. Paljude näidendite puhul on iga stseen pealkirjastatud või nummerdatud, et stseenide vaheldumist oleks lihtsam jälgida.
Näidend võib olla liigendatud vaatusteks. Vaatus koosneb mitmest stseenist ning moodustab mingis mõttes tervikliku osa näidendist, näiteks tekib tegelastel ühes vaatuses mingi probleem ning teises otsivad nad sellele lahendust. Teatris tehakse vaatuste vahel enamasti etenduses vaheaeg. Kõik näidendid ei ole vaatusteks jagatud.
Mida näidend kindlasti sisaldab?
- Repliike.
- Remarke.
- Dialooge.
- Stseene.
- Vaatusi.
Teatriteksti iseloomust
Jutustavas teoses suudab jutustaja sageli näha tegelase sisse ning kujutada tema mõtteid ja tundeid. Kuid näidendit kirjutades peab arvestama, mida vaatajal teatrisaalist on võimalik näha. Kõik olulise annab näitekirjanik edasi selle kaudu, mida vaataja silm näeb ja kõrv kuuleb.
Näiteks saab jutustaja öelda: „Jüri tundis ennast halvasti.” Ta justkui näeb Jüri sisemusse, et too tunneb ennast halvasti. Kuid näidendis nii ei saa – siin tuleb seda näidata. Näiteks lasta seda Jüril endal öelda („Ma tunnen ennast halvasti!”), lasta tal valulisel ilmel pead hõõruda ja ägada. Samuti võib juturaamatus vabalt kirjutada: „Jäätis maksis 1.20.” Kuid näitekirjanik peab laskma seda taas kellelgi lausuda või ilmub see summa kassaaparaadi ekraanile, kus seda kõik näha võivad.
Selleks, et tegelase mõtted ja tunded võimalikult terviklikult vaatajani jõuaksid, kasutatakse monoloogi – tegelase kõnelust iseendaga (vaatajaga). Monoloogi käigus avab tegelane oma mõtteid ja tundeid rohkem, kui see oleks võimalik vestluses teise inimesega, see on justkui sõnadesse jõudnud mõttelend. Tihti kohtab monoloogi ka filmides, kus tegelane loeb kaadri taga tegevusele teksti peale, nagu mõtleks oma mõtteid.
Mis on monoloog?
- Monoloog on tegelase kõnelus iseendaga.
- Monoloog on tegelase kõnelus publikuga.
- Monoloog on muusikaline vahepala näidendis.
Mis on näitekirjandus?
- Näitekirjandus on laval esitamiseks mõeldud tekstid.
- Näitekirjandus on üks ilukirjanduse põhiliike.
- Näitekirjandus kujutab tegelasi nende kõne ja tegude kaudu.
Miks saab ühte ja sama näidendit mitut moodi lavastada?
Näide: jutustav tekst ja näidenditekst
Jutustav tekst
Pille tahtis jäätist. Ta astus poodi, valis meelepärase jäätise ja läks kassa juurde, et selle eest tasuda.
„Tere,” ütles müüja tüdruku käest jäätist vastu võttes.
„Tere.”
„Kas säästukaarti on?” Müüja naeratas sedasorti sõbralikku naeratust, nagu ikka naeratavad müüjad noorele ostjale, kelle nina paistab vaevu üle kassaleti.
„Ei.”
Müüja sisestas hinna. 1.20.
Kui 1.20, siis 1.20. Pille soris rahakotis ja luges raha letile. Kõigepealt suur münt.
„Üks euro...” Järg oli väikeste müntide käes. „Viis... Viis… Kaks... Kaks... Üks... Üks viisteist...” Kuum jutt käis Pillel südame alt läbi. Rahakott oli tühi, aga viis senti jäi puudu. Mis nüüd saab?
Pille taha oli tekkinud juba järjekord. Keegi sahmis seal närviliselt.
„Kas viis senti jääb puudu?” kostis äkki tüdruku kohal mehehääl. Põrmugi mitte kuri!
„Jah...” sosistas Pille.
„Tühiasi!” sõnas mees ja pani letile viiesendilise. Kassaaparaat kõlksatas, Pille võttis jäätise ja vaatas mehe poole.
„Aitäh!”
Mees noogutas ja hakkas tegelema oma ostudega. Pille lippas jäätist paberist lahti harutades poest välja.
Näidend
Pille astub poodi, valib jäätise ja läheb kassa juurde.
MÜÜJA: Tere.
Ta võtab Pille käest jäätise.
PILLE: Tere.
MÜÜJA (naeratab): Kas säästukaarti on?
PILLE: Ei.
Müüja sisestab hinna.
MÜÜJA: Üks kakskümmend.
Pille sorib rahakotis ja paneb suure mündi letile.
PILLE (tasasel häälel): Üks euro...
Pille jätkab väikeste müntidega.
PILLE (tasasel häälel): Viis... Viis… Kaks... Kaks... Üks... Üks viisteist...
Ta võpatab, sorib ärevalt rahakotis.
PILLE (sosinal): Viis senti on puudu.
Tema taha on tekkinud järjekord. Keegi sahmib seal närviliselt. Üks sõbraliku moega mees märkab Pille täbarat olukorda.
MEES (kummardub Pille kohale): Kas viis senti jääb puudu?
PILLE (sosinal): Jah...
MEES: Tühiasi!
Ta paneb letile viiesendilise. Kassaaparaat kõlksatab. Pille võtab jäätise.
PILLE (vaatab mehe poole): Aitäh!
Mees noogutab ja hakkab tegelema oma ostudega. Pille lippab jäätist paberist lahti harutades poest välja.
Sarnasused:
Erinevused:
Kirjuta Pille poeskäigust ka luuletus.
