„Kas ma võin Jannekese juurde minna?“ küsib Jip.
„Ei,“ ütleb Jipi ema. „Janneke on natuke gripis. Täna pead üksinda mängima, ja homme ka.“
See on kohutav. Jip ei tea, mida ta peaks tegema. Vurr on katki ja Karu ei taha ka mängida, vaid ainult magada.
„Ma hakkan pea peal seisma,“ ütleb Jip. Ja seda ta teebki. Kuid ta kukub pidevalt ümber.
Lõpuks läheb Jip õue. Ta seisab Jannekese maja juures, kuid ei julge sisse minna. Jannekese ema on akna peal. Ja Janneke on ka seal, villane rätik ümber kaela.
„Tere,“ ütleb Jip.
„Tere,“ ütleb Janneke.
Aga ta on nii kaugel. Aken on nii kõrgel.
Kuid siis märkab Jip ühte prügiurni*. Ta lohistab selle akna alla ja ronib sinna otsa. Nüüd saab ta tuppa vaadata. Jip surub oma nina vastu klaasi.
Ja Janneke surub ka oma nina vastu klaasi. Nende ninad on nüüd vastamisi, ainult aknaklaas on vahel.
„Tere,“ ütleb Jip.
„Tere,“ ütleb Janneke. Ja siis peab ta jälle voodisse tagasi minema.
Jip läheb koju ja hüüab: „Ma mängisin ikka Jannekesega!“
„Ah sa paha poiss!“ ütleb ema.
„Ainult läbi klaasi,“ ütleb Jip.
Ja siis ema naerab.
* prügiurni – suurt prügikasti
