I osa
Kogu pere istus õhtusöögilaua ümber, kui Mihkel ootamatult kahvli käest pani: „Mul on üks küsimus.“
„Jaa,“ oli ema pisut üllatunud.
„Kas ma võiksin veidi taskuraha kooli kaasa saada?“
„Esimeses klassis... milleks sul seda vaja on?“ imestas ema.
„Sa ei tea ju raha väärtusest õieti veel midagi...“ alustas isa.
„Mul on vaja seda taskuraha!“ läks Mihkel kärsituks*. „Teistel on kõigil iga päev raha kaasas.“ Poiss põrnitses tusaselt* oma taldrikusse.
„Kas sa ei saa koolis kõhtu täis?“ püüdis ema uurida.
„Äkki on toit kehv?“ pakkus isa.
„Kõik ostavad midagi puhvetist* ja annavad siis teistele ka. Kui mul raha ei ole, siis võivad mu sõbrad arvata, et mul pole seda üldse. Ja siis ma ei ole võib-olla enam nende arvates hea kaaslane,“ prahvatas* Mihkel nüüd välja kogu oma tõsise mure. Laudkond oli tükk aega vait.
„Õige sõber ei mõõda su väärtust asjade ega raha hulga järgi,“ alustas ema tasa, kuid kaugemale ei jõudnud.
„Mis sa ise arvad, milline oleks lahendus?“ ohkas isa.
„Ma arvan, et võtan viiskümmend senti ja ostan selle eest kommi, mida saab mitme vahel jagada,“ pakkus Mihkel.
„Olgu, nii jääb,“ oli probleem isa poolt lahendatud.
Mille üle imestasid ema ja isa?
Miks tahtis Mihkel kooli taskuraha?
Millise lahenduse pakkus Mihkel?
* kärsituks – kannatamatuks
* tusaselt – pahaselt, väga tõsiselt
* puhvetist – einelauast
* prahvatas (välja) – ütles ühe hooga, äkki
II osa
Järgmisel õhtul teejoomise ajal küsis ema: „Mihkel, kuidas sul taskuraha kulutamine läks?“
„Hästi!“ kõlas napp* vastus.
„Kas tõestasid teistele, et oled õige mees?“ mõmises vend juustuleiba nosides.
„Ma arvan küll,“ kinnitas Mihkel ükskõiksel ilmel.
Isale näis selline käitumine imelik. Ta vahetas emaga imestunud pilke ja küsis: „Kas sõbrad hoolivad nüüd sinust rohkem? Kas tahad nüüd edaspidigi taskuraha kaasa?“
Mihkel klõbistas lusikaga teetassis, ise kummaliselt tõsine. „Sellest ei olnud midagi kasu.“
„Kuidas siis nii?“ imestas ema.
„Nad ütlesid, et viiskümmend senti on liiga vähe. Osal on ikka viis eurot ja niimoodi...“
„Ohoh!“ ei suutnud vanem vend hüüatust tagasi hoida.
„Mis siis nüüd saab,“ muutus ema murelikuks. „Kas te siis sõbrad enam ei olegi?“
„Oleme ikka,“ kostis Mihkel tõsiselt. „Aga raha ma enam kaasa ei võta. See on mul otsustatud ja nii jääb!“
Mihkel tõusis vaikselt lauast, tänas ja läks oma tuppa kooliasju kokku panema.
„Vahel õpetab üks tegu rohkem kui sada sõna,“ arvas isa ja valas rahulolevalt uue tassitäie teed välja.
Kuidas läks Mihklil taskuraha kulutamine?
Miks esitasid ema-isa veel küsimusi?
Miks muutus ema murelikuks?
* napp – lühike, kiire
- Mis sa arvad, kas sõbra väärtust saab mõõta asjade ja raha hulga järgi?
- Kuidas oled sina endale sõbrad saanud?
