Kokkuvõte

[1]

Raul oli uhke ja tähtis. Ta tegi ette­paneku juua Stiina talendi terviseks. Märkasin imestusega, et mõrkjas­magus punane vein maitses hästi. Kuid süüa oleksin tahtnud siiski rohkem kui juua.

„Stiina kirjutab veidi Debora ja veidi Minni moodi. Midagi on temas ka Viivist, kuid justkui küpsemal, linlikumal kujul,” arvas Raul.

Hakati arutama, kellega Stiina sarnaneb ja kes talle võib mõju avaldada. Võttis tükk aega, enne kui taipasin, et tudengid kutsusid kõiki kuulsaid poeete eesnime­pidi. Võibolla olid nad nendega tõepoolest head tuttavad? Stiina istus, silmad maas, ja vaikis. Kuid Aet tundis end hästi – vist pani veini­klaas ta põsed õhetama ja tegi jutu­paelad lahti.

„Ka varases Kerstis oli midagi fatalistlikku, mõtlen Arbujate perioodi.”

Küünlatahti lõigates noogutas Raul pead. Miks Stiina neile ometi vastu ei vaidle? Kui ta arvas, et Rauli luuletuste tasemele tema omad kunagi ei küüni, kuidas lubas ta end võrrelda Vaarandi, Nurme, Luige ja Merilaasiga? Võib-olla oli ta meelitatud? Aga äkki teised ainult pilasid?

Nüüd meenus mulle, et olin vist ise ka Peet Meieri üht jutustust lugenud. Kui see ikka tema oma oli.

Küsisin: „Öelge ..., ütle, Peet, kas „Kaks tõket” on sinu raamat?”

„Minu,” naeratas mees. „Oled seda lugenud?”

„Sa pühadevahe! Aga see on ju täitsa normaalne jutt!”

Meier vaatas mind, käed rinnal ristamisi, ja hakkas kihistades naerma.

„Peedi aeg pole veel tulnud,” ütles Raul, ja mul oli kange tahtmine küsida, kas tema aeg on tulnud. „Peet pole veel küllalt kannatanud. Maine rist kisub teda maadligi.”

„Mis rist?”

„Naine ja laps. Kirche, Küche, Kleider, Kinder...”

Meier lõi käega ja ütles: „Igaüks peab oma risti kandma.”

„Tõeline looja peab olema igasugusest maisest koormast vaba. Ta peab võima alati hüüda: „Omnia mea mecum porto” – kõik, mis mul on, on minuga kaasas. Vaid nõnda suudad kuristike kohal tantsida.”

Ilusti oskas see Raul rääkida küll. Ja luuletusi luges ta nii hästi, et sõnad paistsid nagu muusika – kuulates ei viitsinud neist mingit mõtet otsida.

„Midagi Walt Whitmanist ja Nietzschest,” ütles Aet jumaldavalt. Nõndaks, nüüd oli siis temagi „eris­kummaliste asjade” lummas! Olin justkui Okasroosikese lossi sattunud – kõik magavad ja mina üksi üleval. Või tont teab, äkki magasin mina üksi? Hakkasin end juba pidama tobukeseks, kes ei saa iialgi luulet, eris­kummalist luulet, mõista, kui äkki meenusid mulle Rauli põletatud kuused ja vana vimm tõstis pead.

„Minu meelest on neis siiski väga palju Eduardist,” aimasin järele Aeda lummatud hääletooni. Keegi ei öelnud midagi. Siis küsis Ain häbelikult: „Missugusest Eduardist?”

„Eduardist, noh! Vildest – kas teie pole siis veel „Ristivend Johannest” õppinud – kuidas jänesed jooksevad, murumunad suus, mööda igavikku.”

„Kih-kih, pup-pup,” tegi Meier. „Muide, „Suguvend Johannes”, kui täpne olla.”

[‑‑‑]

Astusin pahaselt kõige ees, kuigi mul polnud aimugi, kuhu lähen. Meier jõudis mulle järele ja sõnas: „Eks ole, Maarja, nagu selles muinas­jutus, kus konn ajas pidutsevad sirtsud oma seene alt vihma kätte.”

„Õnneks veel vihma ei saja.” Kuid pilviseks ja halliks oli taevas läinud küll.

„Tead, Maarja, ma tahtsin sulle öelda: ära kõiki neid jutte tõsiselt võta!”

„Tohoh! Ei mõtlegi võtta!”

„Kahju, et sattusid just sellisesse seltskonda. Tartus on rohkesti tõsist, arukat ja andekat rahvast, kellega sinagi klapiksid. Muide, ka Stiina paistab andekas olevat. Aga sina ... sina ära hakka nende seaduste järgi elama, saad aru?”

„Väikse kuristikutantsu võiks ikka vahel teha,” norisin vastu. Kus moraali­lugeja!

„Ei ... vaata, on inimesi, kelle argipäev on lahja ja ... küllalt inetu. Nad ei oska sellega midagi peale hakata ja väidavad siis, et argipäeva polegi olemas, elavad kujuteldud sfääris. Räägin ma arusaadavalt?”

„Mh-mh!”

„Aga sinu argipäev, Maarja, pole igav, eks ju? Ütlen sulle üht: ela normaalse tüdruku normaalset elu, ära mängi mingit kuu-uurijat.”

„Ma ju lõõpisin.”

„Muidugi et lõõpisid. Teisest küljest vaadatuna – lõõpida on kergem kui asja tõsiselt võtta. Ära naera! Oled sa kindel, et võid inimeste ja luule üle nii ilm­eksimatult otsustada?”

„Aga te ju ise ütlesite – inimesed, kes elavad kujuteldud sfäärides?”

„Seda nüüd küll, aga mida sa neile asemele pakud, kui nende sfäärid katki pilad?”