Turism Euroopas ja sellega kaasnevad keskkonna­probleemid

Nagu kogu maailmas, nii kasvab pidevalt turistide arv ka Euroopas. Tagasilööke kasvule annavad eelkõige epideemiad, piirkonniti ka sõjalised konfliktid. Nn vanade turismi­maade kõrvale, mida külastavad aastas tuhanded huvilised, on viimastel kümnenditel tekkinud ka rida uusi turismi­maid – riike, kuhu pääsemine oli varem piiratud neis valitseva režiimi tõttu (näiteks endised nn sotsialismi­maad).

Turismi intensiivsus erineb riigiti ja piir­konniti suurel määral. Palju oleneb seejuures, kas antud piir­konnas on turistide jaoks nn tõmbe­keskusi: ajaloolisi või kultuuri­lisi vaatamis­väärsusi, loodus­kauneid paiku, häid sportimis-, puhkamis- ja meele­lahutus­võimalusi, soodne kliima jne.

Teisest küljest tuleb turiste vastu võtvatel riikidel ja piir­kondadel arvestada, kui palju võib intensiivne turism hakata mõju avaldama piirkonna vee-, kütuse-, toor­materjalide-, toidu- jm varudele, kuna neist läheb suur osa külastajate tarbeks. Näiteks kataks ühe golfi­väljaku ülal­pidamiseks vajalik vesi umbes 10 000 elanikuga linna vee­vajaduse. Tuleb arvestada sedagi, kui palju külalisi ja millistel tingimustel suudetakse vastu võtta loodust ja öko­süsteemi kahjustamata. Tuleb teada, milline on optimaalne rahva­rohkus olulistel aladel (kaitse­alad, pargid, muuseumid, tänavad), aga ka piiri, milleni võivad väheneda loodus­varad. Liigne ressursside kulu võib viia selleni, et vajalikke kaupu tuleb hakata teistest riikidest sisse tooma ning turism kujuneb piir­konnale hoopis kahjumlikuks.

​Massiturismiga kaasneb paratamatult suurenev õhu-, vee- ja müra­reostus, kasvab füüsiline koormus maale ja veele (eriti ranniku­aladel). Rahva­masside kogunemis­kohtades võib kasvada kuri­tegevus. Kohalikke elanikke võib häirida lisanduv transport, parkimis­probleemide teravne­mine, suurte rahva­rikaste ehitiste – hotellide, ostu­keskuste, turismi­atraktsioonide rajamine. Ka võib kasvanud hinna­tase sundida kohalikke elanikke turismi­piir­kondadest lahkuma. Turismi taluvus­koormuse kriitiliseks piir­konnaks Euroopas on näiteks Vahemere rannik. Kriitilise piiri ületamise järel hakkab massiline turism hävitama väärtust, millest ta kunagi alguse sai. Silmas tuleb pidada ka, et turistide tegevus ei kahjustaks kohalikku elu­stiili, elanike traditsiooni­lisi tegevusi, tsere­moo­niaid jms.

Euroopa soosituimate turismi­linnade Pariisi, Londoni ja Rooma kõrval on viimastel aastatel olulisteks (uuteks) siht­kohta­deks kujunenud näiteks Portugal, Horvaatia, Island jt. Suurema raha­summa iga kohaliku elaniku kohta jätavad turistid maha hea juurdepääsuga Austrias, mille märk­sõnadeks on imperiaalne pealinn Viin ning mäe­suusata­mise võimalused Alpides.

Vahemere ümbrust on peetud üheks maailma populaarse­ma­test turismi­piir­kondadest. Siinses meeldivas kliimas sobivad lõõgasta­vaks puhkuseks Prantsus­maal Cannes (tuntud filmi­festivalide linn) ning Saint-Tropez (5 km kaunist randa, surfamine, korralda­takse tuntud purje­regatte), aga ka Prantsuse Riviera piirkond. Kahjuks on suured turistide hulgad hakanud sealsele ranniku- ja mere­kesk­konnale juba oma mõju avaldama. Mitmetes kalda­piir­kondades on tekkinud erosioon, rohkenenud on saaste, kahjustunud mere­elustik, ohustatud on näiteks sellised vahe­mere­lised liigid nagu meri­kilp­konnad ja munk­hülged. Suured hulgad sukeldujaid ja surfajaid ning arvukad mere­sõidu­vahendid võivad kahjustada õrnu vee­aluseid maastikke, koralle ja kogu sealset elustikku.

Soositud paigad talveturismiks ja tali­spordi harrasta­mi­seks on Šveitsis (eriti St. Moritz), aga ka Austrias, Tšehhis, Soomes, Norras, Slovakkias jm. Kliima soojenemise jätkudes võib ka neis paigus hakata lumi­katte kestus ja paksus vähenema, mis vähendab sinna suunduvate turistide arvu.

Viimasel ajal kiiresti areneva loodus­turismi tooteks on loodus­objektid ja ees­märgiks tutvustada oma maa loodus­kesk­konda ning selle seotust kultuuriga. Tutvustatakse loodus­kaitse­alasid, jagatakse loodus­haridust, juurutatakse kesk­konna­sõbra­likku mõtlemis­viisi. Ometigi võib organiseeri­mata loodus­turism (näiteks asja­tundmatu taime- või linnu­vaatlus, omapäi matkamine, ATV-matkad, jalg­ratta­turism loodus­maastikul jms) kahjusta­valt mõjuda just samale loodus­kesk­konnale. Üks oma­pärane turismi­haru on nn viimase võimaluse turism – külastatakse loodus­objekte, mida võib ähvardada hävimine (maailmas näiteks Patagoonia jäämäed, mida ähvardab sulamine, või Suur Vall­rahu). Neid objekte kahjustavad kliima soojene­mine, saastamine, üle­rahvastu­mine.

Loodusturismi nõudlikum osa on ökoturism, mis on vastu­käiguks arenenud ja sageli kesk­konda kahjustavale massi­turismile. Öko­turism on vastutus­tundlik reisimine, mis ei kahjusta kesk­konda, mõjutab seda üsna vähe ning toetab loodus- ja kultuuri­pärandi säilimist. Loodus- ja ökoturism aitavad tõmmata tähelepanu loodus­rikkuste kaitse vajadusele.

Kultuuriturismi eesmärgiks on tutvumine teiste riikide, eri rahvaste kultuuride ja mitmesuguste kultuuri­mälestis­tega. Üld­juhul ei kahjusta see turismi­liik kohalikku kesk­konda, kuid massi­turismiks muutudes võib tundlikele rahvus­gruppidele halvasti mõjuda. Kultuuri­turismi kasvav trend on külastaja kaasamine tegevustesse, tema harimine, teatud rolli asetamine. Kõige selle läbi­viimiseks tehakse kulutusi nii loodus- kui ka kultuuri­kesk­konna säilita­miseks ja paranda­miseks.

Säästva turismi juhtmõtteks on kõigi ressursside kasutamine nii, et kohapeal oleks turismi­kulusid vähem, aga vajadused oleksid rahuldatud ega kahjustataks kultuuri terviklikkust, olulisi öko­loogi­lisi protsesse, bio­loogi­list mitme­kesisust, elu toetavaid süsteeme. Säästva turismi juht­mõtteks on: „Rahuldage täna­päeva vajadused, ilma et kahjustaksime tulevaste põlvede vajadusi.“