A
- amplituud ehk võnkeamplituud – võnkuva keha suurim hälve tasakaaluasendist
- aneroidbaromeeter – mõõteriist õhurõhu mõõtmiseks, anduriks on õhukindel metallist karbike, mille kuju muutub vastavalt õhurõhu muutusele
- Archimedese seadus – üleslükkejõud vedelikus (gaasis) on võrdne keha poolt välja tõrjutud vedelikule (gaasile) mõjuva raskusjõuga
- areomeeter – mõõteriist vedeliku tiheduse mõõtmiseks
D
- deformatsioon – nähtus, mis seisneb keha kuju või ruumala muutumises väliste jõudude toimel
- deformeeritud keha – keha, mille kuju või ruumala on võrreldes esialgsega muutunud
- dioptria – läätse optilise tugevuse ühiku nimetus, tähis dpt
- džaul – töö- ja energiaühiku nimetus, tähis J. Üks džaul (1 J) võrdub tööga, mida teeb jõud suurusega üks njuuton (1 N) ühe meetri (1 m) pikkusel teel
- dünamomeeter – mõõteriist jõu mõõtmiseks
E
- elastne deformatsioon – deformatsioon, mille korral pärast deformeeriva jõu lakkamist taastub keha esialgne kuju ja ruumala
- elastsusjõud – keha deformeerimisel kehas tekkiv jõud
- elavhõbebaromeeter – mõõteriist õhurõhu mõõtmiseks, kus õhurõhk määratakse elavhõbedasamba kõrguse järgi
- energia – füüsikaline suurus, mis iseloomustab keha võimet teha tööd, arvuliselt näitab suurimat tööd, mida keha või kehade süsteem saab teha; tähis E, mõõtühik on üks džaul (1 J)
- energia jäävuse seadus – üldine loodusseadus, mis kehtib mis tahes nähtuste korral ja väljendab asjaolu, et energia ei teki ega kao, vaid muundub ühest liigist teise või kandub ühelt kehalt teisele
F
- fookus – punkt, kus koondub nõguspeeglile langev või kumerläätse läbinud optilise peateljega paralleelne valgusvihk
- fookuskaugus – läätse optilise keskpunkti ja fookuse vaheline kaugus, tähis f
- füüsikaline suurus – keha või nähtuse omadus, mida saab mõõta
- füüsikaseadus – inimese tahtest sõltumatu üldine seos kehade ja nähtuste vahel, antakse reeglina valemi kujul
G
- gravitatsioon – mistahes kehade tõmbumine sõltuvalt nende massist; on märgatav ainult siis, kui vähemalt üks keha on väga suure massiga
- gravitatsioonijõud – kehade massidest tingitud tõmbejõud, sealhulgas jõud, millega Maa tõmbab kõiki kehi enda poole
H
- hajus valgus – valgus, millel puudub kindel levimise suund, tekib peegeldumisel mattpindadelt või hajutava keskkonna läbimisel (nt pilvedest läbitulev päikesevalgus)
- hajuv peegeldumine – valguse peegeldumine mattpinnalt
- hajuv valgusvihk – valgusvihk, mis levimisel ruumis laieneb
- hammasratasülekanne – lihtmehhanism, kus jõud kandub ühelt võllilt teisele erineva läbimõõduga (hammaste arvuga) hammasrataste abil; kasutatakse nt auto käiguvahetussüsteemis
- heli – laine, mille tekitavad keskkonnas võnkuvad kehad
- heli kõrgus – heliaistingul põhinev heli iseloomustav suurus, heliallika suuremale võnkesagedusele vastab kõrgem heli
- heli levimine – heliallika võnkumise edasikandumine keskkonnas helilainena
- heli peegeldumine – nähtus, kus helilaine langeb mingile pinnale ja pöördub sealt samasse keskkonda tagasi
- heli valjus – heliaistingul põhinev heli iseloomustav suurus, heliallika suuremale võnkeamplituudile vastab suurem helivaljus
- helispekter – liithelis esinev erinevate sagedustega helide jaotus
- heljumine – keha püsimine vedelikus või gaasis, kusjuures keha ei tõuse ega lasku, kehale mõjuv üleslükkejõud on võrdne raskusjõuga
- helkur – optiline seadeldis, mis suunab sellele langeva valguse valgusallika suunas tagasi
- hõõrdejõud – jõud, mis takistab kokkupuutes olevate kehade libisemist teineteise suhtes
- hõõrdumine – vastastikmõju, mis tekib pindade haakumise tõttu
- hääl – heli, mida inimene kuuleb
- häälekurrud – inimese hääleorgani heli tekitav osa
- hüpotees – faktidel põhinev teaduslik oletus
I
- inertsus – keha omadus säilitada oma liikumisolekut, arvuliselt iseloomustatakse massi kaudu
- infraheli – heli, mille sagedus on väiksem kui inimkõrvaga kuuldaval helil; s.t heli sagedusega alla 16 Hz
- infrapunakiirgus – nähtamatu kiirgus, mille lainepikkus on punase valguse lainepikkusest suurem
J
- jõud – füüsikaline suurus, mis iseloomustab ühe keha mõju teisele, mõõtühik üks njuuton (1 N), tähis F; jõudu iseloomustab tema väärtus ja jõu mõjumise suund, kujutatakse noole abil (matemaatikas nimetatakse selliseid suurusi vektoriteks)
- jõudude tasakaal – olukord, kus kehale mõjuvate jõudude resultant on võrdne nulliga
K
- kaja – heli peegeldumisel tekkiv nähtus, kus kaja põhjustanud heli ja peegeldunud heli on teineteisest eraldatavad; heli ja tõkkelt peegeldunud heli ajaline erinevus on vähemalt 0,1 s
- kajalood – mere sügavuse mõõtmise seade, mis töötab laevalt saadetud ja merepõhjast peegeldunud ultraheli levimisaja mõõtmisel
- kaldpind – horisondi suhtes kaldu asetatud pind; lihtmehhanism, kasutatakse nt koormise tõstmiseks
- kang – paindumatu varras, millega saame muuta jõu suurust, muutes jõu õla pikkust; kang on lihtmehhanism
- kangi tasakaalutingimus – kangi tasakaalu korral on jõudude pööravad mõjud (jõu ja jõu õla korrutised) võrdsed ja vastassuunalised
- kangi toetuspunkt – punkt, millele kang toetub ja mille ümber kang saab pöörelda
- kangi õlg – kangi osa toetuspunktist jõu rakenduspunktini
- kasulik töö – vähim töö, mida on vaja teha teatud eesmärgi saavutamiseks, seostub kasuteguriga
- kasutegur – kasuliku töö ja kogutöö suhe; näitab, kui suur osa tarbitud energiast muutub kasulikuks energiaks; kasutegur on mõõtühikuta füüsikaline suurus, väljendatakse enamasti protsentides
- kaugelenägevus – üks erinevusi normaalnägemisest, kus silm näeb kaugele hästi, kuid lähedal asuvad esemed paistavad ebateravalt. Nägemise parandamiseks kasutatakse kumerläätsedega ehk plussklaasidega prille
- kepikesed – valgustundlikud rakud silma võrkkestas, mis reageerivad valgusele sõltumata selle värvusest
- keskmine kiirus – kiirus, mis on võrdne läbitud teepikkuse ja selleks kulunud aja jagatisega, kasutatakse mitteühtlase liikumise iseloomustamiseks
- keskmine tihedus – tihedus, mida kasutatakse mitteühtlase tihedusega keha iseloomustamiseks, arvutatakse keha massi jagamisel keha ruumalaga
- kettülekanne – hammasratasülekande eriliik, kus hambumises pole mitte hammasrattad vahetult, vaid veoketi kaudu; nt jalgratta jõuülekanne
- kiirus – füüsikaline suurus, mis näitab keha liikumisel ajaühikus läbitud teepikkust; ühtlasel liikumisel on kiirus võrdne läbitud teepikkuse ja selleks kulunud aja jagatisega; kasutatakse ka üldisemalt mistahes füüsikalise suuruse muutuse iseloomustamiseks ajaühikus, nt võimsus on töö tegemise kiirus
- kineetiline energia – energia, mida keha omab liikumise tõttu
- kogutöö – töö, mis tegelikult tehakse teatud eesmärgi saavutamiseks; kogutöö on reeglina suurem kasulikust tööst
- kolvikesed – valgustundlikud rakud silma võrkkestas, mis tagavad värvuste nägemise. Kolvikesi on kolme liiki: ühed reageerivad punasele, teised rohelisele, kolmandad sinisele valgusele
- koonduv valgusvihk – valgusvihk, mis levimisel ruumis kitseneb
- kruvi – lihtmehhanism, silindriline või kooniline keeret omav keha
- kujutis – optikaseadmes tekkiv esemega sarnane optiline pilt, tõeline või näiline
- kumerlääts – keskelt paksem lääts
- kumerläätse fookus – punkt, kuhu koondub kumerläätse optilise peateljega paralleelne valgusvihk pärast läätse läbimist
- kumerpeegel – peegel, mille pinnaks on valgust peegeldava kera välispinna osa
- Kuu faas – Kuu Maalt nähtav kuju
- kuuldav heli ehk hääl – heli, mida inimene tajub
- kuuldelävi – minimaalne helitugevus, mida inimene veel kuuleb
- kuuldepiirkond – heliaistingut tekitavate võnkumiste vahemik; inimese kuuldepiirkond on sagedusvahemikus 16 Hz – 20 000 Hz
- kuuvarjutus – optiline nähtus, mis tekib siis, kui Kuu satub Maa varju
- kõverpeegel – mittetasane peegelpind
L
- laine – võnkumise levimine ruumis; osa laineid (helilained, lained vee pinnal) saavad levida ainult keskkonnas, valguslained saavad levida nii õhutühjas ruumis kui ka keskkonnas
- langemisnurk – nurk pinnale langeva kiire ja pinna ristsirge vahel
- langev kiir – joon, mis kujutab pinnale langeva valguse levimise suunda
- lihtmehhanism – seadeldis jõu suuruse või suuna kui ka keha liikumise kiiruse muutmiseks; nt kang, liikuv plokk, pöör, kiil, kruvi
- liitvalgus – valgus, mis koosneb mitmest eri värvi valgusest
- liugehõõrdejõud – hõõrdejõud, mis tekib vastastikku libisevate kehade korral
- luup ehk suurendusklaas – kumerlääts, mida kasutatakse esemetest suurendatud kujutise saamiseks
- lääts – läbipaistev keha, mis on piiratud kõverpindadega ja mida kasutatakse valguse koondamiseks või hajutamiseks
- läätse optiline tugevus – füüsikaline suurus, mis on võrdne fookuskauguse pöördväärtusega
- lühinägelikkus – üks erinevusi normaalnägevusest, kus silm näeb lähedale hästi, kuid kaugel asuvad esemed paistavad ebateravalt. Nägemise parandamiseks kasutatakse nõgusläätsedega ehk miinusklaasidega prille
M
- manomeeter – mõõteriist vedeliku või gaasi rõhu mõõtmiseks
- mass – füüsikaline suurus, mis on keha inertsuse mõõduks; mass on keha üks põhiomadusi; mõõdetakse tavaliselt kaalumise teel
- mattpind – pind, mis omab väga väikesi (palja silmaga nähtamatuid) konarusi
- mehaanika kuldreegel – nii palju, kui me võidame lihtmehhanismidega jõus, kaotame teepikkuses
- mehaaniline energia – kehade liikumise ja vastastikmõju energia
- mehaaniline liikumine – keha asukoha muutumine teiste kehade suhtes
- mehhanism – seadeldis, mida kasutatakse jõu suuruse või suuna või mõlema muutmiseks; nt tali
- murdumisnurk – nurk kahe keskkonna lahutuspinnalt murdunud kiire ja pinna ristsirge vahel
- murdunud kiir – joon, mis kujutab valguse levimise suunda pärast murdumist kahe keskkonna lahutuspinnalt
- muundumine – teisenemine, teiseliigiliseks muutumine; nt kehade hõõrdumisel muundub mehaaniline energia aineosakeste liikumisenergiaks
- muutumine – keha või nähtuse mingi omaduse väärtuse suurenemine või vähenemine; nt teepikkuse suurenemine keha liikumisel
- mõõtmine – antud füüsikalise suuruse võrdlemine teise samaliigilise suurusega, mis on valitud mõõtühikuks
- mõõtühik – ühik on mõõdetava suuruse väärtus, mis kokkuleppeliselt loetakse võrdseks ühega, nt pikkusühik (1 m), massiühik (1 kg)
- müra – korrapäratu võnkumise tulemusena tekkiv heli
N
- njuuton – jõuühiku nimetus, jõu põhiühik, tähis N. Üks njuuton (1 N) on ligikaudu võrdne 100 g massiga kehale Maa pinnal mõjuva raskusjõuga
- normaalnägemine – nii kaugete kui ka lähedaste esemete nägemine selgelt
- normaalrõhk – kokkuleppeline õhurõhk, võrdub 1013 hPa, ka 760 mmHg
- nõguslääts – keskelt õhem lääts
- nõguspeegel – peegel, mille pinnaks on valgust peegeldava kera sisepinna osa
- nägemine – ümbritseva maailma tajumine valgusaistingu abil
- nähtav valgus – valgus, mis tekitab silmas valgusaistingu
- näiv kujutis – kujutis, mida ei saa tekitada ekraanile; tekib hajunud valguskiirte pikenduste lõikepunktis
O
- objektiiv – optikariista lääts või läätsede süsteem, mis suunatakse vaadeldavale esemele
- okulaar – optikariista silmapoolne lääts või läätsede süsteem
- optiline kaabel – peenikestest valgusjuhtidest koosnev kaabel; kasutatakse valgussignaalide edastamiseks
- optiline keskkond – keskkond või aine, milles valgus saab levida
- optiline peatelg – läätse optilist keskpunkti läbiv läätsega sümmeetriline sirgjoon; läätse fookused asetsevad optilisel peateljel
- osaline päikesevarjutus – päikesevarjutus, kus vaatleja näeb oma asukohas Päikest osaliselt
- otsene valgus – valgus, mis levib valgusallikast, võib tekitada varju
P
- paralleelne valgusvihk – valgusvihk, milles valguskiired on omavahel paralleelsed
- Pascali seadus – vedelikus või gaasis kandub ainele avaldatud rõhk edasi mis tahes suunas ühteviisi
- paskal – rõhu ühiku nimetus, tähis Pa. Üks paskal (1 Pa) on rõhk, mida avaldab rõhumisjõud üks njuuton (1 N) ühe ruutmeetri (1 m²) suurusele pinnale
- peegeldumisnurk – nurk peegelduva kiire ja pinna ristsirge vahel
- peegeldunud kiir – joon, mis kujutab valguse levimise suunda pärast peegeldumist
- peegelpinna ristsirge – valguskiire langemispunktist pinnaga risti tõmmatud sirgjoon
- pendel – keha või kehade süsteem, mis võib sooritada võnkumisi
- pendli võnkeperiood (periood) – aeg, mis on võrdne ühe täisvõnke kestusega, tähis T
- plastne deformatsioon – deformatsioon, mille korral keha esialgne kuju pärast deformeeriva jõu lakkamist ei taastu
- poolvari – ruumipiirkond, kuhu valgus levib ainult mõnest valgusallika osast
- potentsiaalne energia – keha asendist sõltuv energia
- prillinumber – prilliklaasi optiline tugevus dioptriates
- punktvalgusallikas – valgusallikas, mida vaadeldakse punktina
- päikesevarjutus – loodusnähtus, mis seisneb selles, et Kuu varjab kas osaliselt või täielikult vaatleja eest Päikese
- pöör – lihtmehhanism, mille moodustavad võll ja vänt või erineva raadiusega võllid
R
- raskusjõud – Maa või mõne teise taevakeha lähedal kehale mõjuv gravitatsioonijõud
- reflektor – seadeldis, mida kasutatakse valguse peegeldamiseks kindlas suunas
- reflektorteleskoop – teleskoop, milles esmase kujutise tekitamiseks on nõguspeegel
- refraktorteleskoop – teleskoop, milles esmase kujutise tekitamiseks on kumerlääts (läätsede süsteem)
- resultantjõud – jõud, mille toime on samasugune nagu kõigi kehale mõjuvate jõudude toime kokku
- rõhk – füüsikaline suurus, mis iseloomustab pinnaühiku kohta tulevat rõhumisjõudu; mõõtühik on üks paskal (1 Pa), tähis p
- rõhumine – rõhu avaldamine; kehad on kokkupuutes ja puutepinnad on üksteise vastu surutud
- rõngakujuline päikesevarjutus – päikesevarjutus, kus vaatleja näeb oma asukohas Päikest rõngana
S
- sagedus, võnkesagedus – füüsikaline suurus, mis on võrdne võngete arvuga ühes sekundis; mõõtühik on üks herts (1 Hz), tähis f
- seisuhõõrdejõud – kokkupuutuvate ja teineteise suhtes liikumatute pindade vahel tekkiv hõõrdejõud, kui ühele pinnale mõjuda pinnaga paralleelse välisjõuga
- sekund – aja põhiühiku nimetus, tähis s
- silmaava ehk pupill – silma osa, mille kaudu valgus jõuab silma; suureneb hämaras ja väheneb eredas valguses
- silmalääts – silma osa, mis teravustab kujutise võrkkestale; silmaläätse fookuskaugus on muudetav
- silmaläätse pingutav lihas – ringlihas, mis muudab silmaläätse kuju ja sellega läätse fookuskaugust
- sukeldamismeetod – keha ruumala määramise viis, kus mõõdetakse ära keha poolt vedelikust välja tõrjutud vedeliku ruumala
- suurendatud kujutis – esemest suurem kujutis
T
- tali – lihtmehhanism, mis koosneb vähemalt ühest liikuvast ja ühest liikumatust plokist
- tasapeegel – tasapinnaline peegelpind
- teepikkus – füüsikaline suurus, mis on võrdne piki trajektoori mõõdetud vahemaaga liikumise algpunktist liikumise lõpp-punkti
- terav kujutis – kujutis, millel kujutatava eseme detailid on selgesti eristatavad
- tihedus – füüsikaline suurus, mis näitab, kui suur on aine ruumalaühiku mass
- trajektoor – kujuteldav joon, mille kujundab liikuva keha mingi punkt
- tõeline kujutis – kujutis, mida saab tekitada ekraanile; tekib valguskiirte lõikepunktis
- täht – valgust kiirgav taevakeha
- täielik päikesevarjutus – päikesevarjutus, kus vaatleja ei näe oma asukohas Päikest, vaid üksnes selle krooni
- täisvari – ruumipiirkond, kuhu valgusallikast tulev valgus ei levi
- täisvõnge – võnkuva keha liikumine teatud asendist samapidi liikudes samasse asendisse tagasi
- töö – füüsikaline suurus, mis on võrdne kehale mõjuva jõu ja selle mõjul jõu sihis läbitud teepikkuse korrutisega; töö väljendab ka keha või süsteemi energia muunduvust; mõõtühik on üks džaul (1 J), tähis A
U
- ujumine – keha vedelikus olemise viis, kus osa kehast on ülalpool vedeliku pinda
- ujumise tingimus – kehale vedeliku poolt mõjuv üleslükkejõud on raskusjõust suurem
- ultraheli – heli, mille sagedus on suurem kui kuuldaval helil
- ultraviolettkiirgus – nähtamatu kiirgus, mille lainepikkus on violetse valguse lainepikkusest väiksem
- uppumine – keha põhjavajumine vedelikus, kehale vedeliku poolt mõjuv üleslükkejõud on väiksem raskusjõust
V
- valge valgus – liitvalgus, mis sisaldab kõiki värvilisi valgusi samas koosseisus nagu päikesevalgus
- valgus – elektromagnetlaine, mis tekitab valgusaistingu
- valgusaasta – kaugus, mille valgus läbiks tühjuses ühe aasta jooksul
- valgusallikas – keha, mis kiirgab valgust
- valguse levimise pööratavus – valguskiire käik jääb samaks, kui valguse levimise suund muuta vastupidiseks
- valguse murdumine – valguse levimissuuna muutumine valguse üleminekul ühest keskkonnast teise
- valguse murdumisseadus – langev kiir, murdunud kiir ja pinna ristsirge asetsevad alati ühes tasandis; valguse levimisel keskkonda, kus valguse kiirus on väiksem, murdub valgus pinna ristsirge poole, valguse levimisel keskkonda, kus valguse kiirus on suurem, murdub valgus pinna ristsirgest eemale
- valguse neeldumine – nähtus, kus valguse levimisel keskkonnas muundub osa valgusenergiast teisteks energialiikideks
- valguse peegeldumine – nähtus, kus valgus langeb mingile pinnale ja pöördub tagasi samasse keskkonda, kust see tuli
- valguse peegeldumisseadus – langev kiir, peegeldunud kiir ja pinna ristsirge asetsevad alati ühes tasandis, peegeldumisnurk on võrdne langemisnurgaga
- valguse sirgjoonelise levimise seadus – optiliselt ühtlases keskkonnas levib valgus sirgjooneliselt
- valguse spekter – selle valguse koostisse kuuluvate värviliste valguste kogum; ka värviliste valguste riba ekraanil, mis saadakse liitvalguse lahutamise tulemusena
- valgusfilter – keha, mis laseb valgust läbi valikuliselt (selektiivselt)
- valgusjuht – peenike, painduv, läbipaistvast ainest kiud, mida mööda valgus levib
- valguskiir – joon, mis näitab valguse levimise suunda
- valgustundlik rakk – silma võrkkestas esinev rakk, kus toimub fotokeemiline reaktsioon
- valulävi – heli valjus, mis tekitab valuaistingu
- vari – ruumipiirkond, kuhu valgusallikast tulev valgus ei levi või levib ainult mõnest valgusallika osast
- vastastikmõju – seisneb selles, et kaks keha mõjutavad teineteist vastastikku võrdsete jõududega
- vatt – võimsuse ühiku nimetus, tähis W. Võimsus on üks vatt (1 W), kui ühes sekundis (1 s) tehakse tööd üks džaul (1 J)
- vedelikusamba rõhk – rõhk, mida vedelikusammas avaldab aluspinnale raskusjõu tõttu
- veerehõõrdumine – keha veeremisel esinev hõõrdejõud
- vikerkest – pigmenti sisaldav kest silmas, mis ümbritseb silmaava; sellest sõltub silma värvus
- võimsus – füüsikaline suurus, mis on võrdne ajaühikus tehtud tööga, s.t võrdub töö tegemise kiirusega; mõõtühik on üks vatt (1 W), tähis N
- võnkeamplituud – võnkuva keha suurim hälve tasakaaluasendist
- võnkumine ehk võnkliikumine – perioodiline liikumine, mis kordub kindlate ajavahemike järel, kusjuures keha läbib sama tee edasi-tagasi
- võrkkest – silma osa, milles paiknevad valgustundlikud rakud
- vähendatud kujutis – esemest väiksem kujutis
- väljatõrjutud vedeliku ruumala – võrdne keha vedelikus oleva osa ruumalaga
Ü
- ühtlane liikumine – liikumine, kus keha läbib mistahes võrdsetes ajavahemikes võrdsed teepikkused
- üleslükkejõud – kehale vedelikus või gaasis mõjuv ülespoole suunatud jõud, arvutatakse Archimedese seadusest
