Inglid kuuendas B-s. Ilmar Tomusk

„Sel aastal,“ alustas õpetaja tundi, „räägime loodusõpetuse tunnis selgroogsetest. Kes oskab öelda, mis iseloomustab selgroogseid?“

Mart tõstis käe.

„Palun, Mart, kes on selgroogsed?“ küsis õpetaja.

„Selgroogsed on need, kellel on selgroog,“ vastas Mart.

„Täiesti õige,“ kiitis õpetaja. „Aga kas sina, Mart, oled ka selgroogne?“

Mart jäi mõttesse.

„Vist küll,“ pakkus ta siis.

„Mitte vist küll, Mart, vaid päris kindlasti oled sa selgroogne,“ parandas õpetaja. „Selgroogsete hulka kuuluvad kalad, kahepaiksed, roomajad, linnud ja imetajad.“

Õpetaja jäi hetkeks vait ning küsis siis kavala näoga: „Aga mis sa, Mart, arvad, kelle hulka sina neist kuulud?“

„Kahepaiksete,“ vastas Mart veendunult, „päeval olen ma koolis, õhtul jälle kodus. Kui inimene on kahes paigas, siis on ta kahepaikne. Isa ja ema on päeval tööl ja õhtul kodus. Nemad on ka kahepaiksed.“

„Kui see tõesti nii oleks,“ muigas õpetaja, „peaksid sa elama sauna taga tiigi ääres. Sest kahepaiksed on näiteks konnad, kes elavad nii maal kui ka vees. Ervin, mul on sulle hoopis järgmine küsimus: kas inimene on kala, lind või imetaja?“

„Muidugi imetaja,“ oli Ervin veendunud.

„Aga kes sina oled?“ jätkas õpetaja.

„Inimene,“ teatas Ervin kindlalt.

„Aga siis oled sa ju imetaja,“ lausus õpetaja.

Terve klass hakkas naerma, sest kõigi arvates oli hiigla tore mõelda, et Ervin on imetaja.

„Palun nüüd vaikust,“ sõnas õpetaja, „tegelikult on kõik inimesed imetajad, mitte ainult Ervin. Ja imetaja tähendab seda, et lapsed saavad pärast sündimist emapiima. Ema võib olla karu või hunt või kass või koer või kas või inimene. Aga kõige suurem imetaja elab hoopis meres ja tema on sinivaal.“

„Õpiku järgi peaksime alustama kaladest, sest nemad on kõige lihtsamad selgroogsed. Aga mina mõtlesin, et me teeme teiega natuke teistmoodi. Õpime küll kõiki selgroogseid, kuid teeme seda teises järjekorras.“

Õpetaja kirjutas kiiresti viis sedelit, rullis need kokku, pani karpi ning astus Laura juurde. Ta palus Laural võtta ühe sedeli. Laura pistis käe karpi, võttis sealt sedeli, rullis selle lahti ning luges kirjutatu kogu klassile ette.

„Linnud,“ luges Laura.

„Väga tubli,” kiitis õpetaja, „alustame seega lindudest. Lindudel on …“

Õpetaja oleks hea meelega lindude teemat alustanud, kui klass oleks talle teenitud tähelepanu pööranud. Sest õpetajad on mingil arusaamatul põhjusel veendunud, et kui on tund, siis peavad kõik lapsed just neid vaatama ja nende juttu kuulama. Ometi on siililegi selge, et tavaliselt on võimalik tunnis ka märksa mõistlikumaid asju teha. Näiteks aknast välja vaadata. Sest just seda tegi praegu terve kolmas b klass. Ja nad ei teinud seda sugugi pahatahtlikult või sellepärast, et neile õpetaja jutt poleks meeldinud. Lapsed vaatasid välja hoopis sellepärast, et nende tähelepanu pälvis klassi keskmise akna välisäärel sibav valge tuvi.

Õpetaja nägi, et laste pilgud on suunatud tuvile.

„Ja nagu te näete,“ jätkas õpetaja Merje, „on nagu tellitud akna taga elav näide meie tänase tunni teemast. See on tuvi, kes on selgroogne, kuulub lindude klassi ning tiivuliste seltsi.“

Ilus valge tuvi, kes siiani mööda plekist aknaäärt närviliselt edasi-tagasi oli kõndinud, jäi järsku seisma ning vaatas tähtsa näoga aknast sisse. Kuna õpetaja leidis, et elava näitliku õppevahendi abil on lindudest hoopis parem rääkida kui raamatuteksti ja piltidega, jätkas ta kohe.

„Vaatame nüüd kõik koos seda lindu. Lindudel on kaks jalga, kaks tiiba ja nokk. Nende keha katavad suled. Need võivad olla väga erinevat värvi, kuid tavaliselt on isaslinnud emaslindudest palju värvikirevamad.“ [---]

Edasi seletas õpetaja, kuidas linnud pesa ehitavad, munevad ja munadest linnupoegasid välja hauvad. Lind akna taga seisis rahulikult ning jälgis suure huviga klassis toimuvat.