Väike nõid. Otfried Preussler

Oli ilus päiksepaisteline talveilm. Taevas siras siniselt. Lumi helkis puhtalt ja valgelt, see oli justkui värskelt pestud linane palakas. Väike nõid istus koos kaaren Abraksasega metsaserval ja võttis päikest. Korraga kostis lähedusest kära ja lõbusaid lastehääli. Väike nõid saatis kaaren Abraksase vaatama, mis seal lahti on. Kui kaaren natukese aja pärast tagasi jõudis, ütles ta: „Seal on lapsed, päris pisikesed põngerjad, vahest kuue- või seitsmeaastased. Nad teevad heki taga nurme peale lumemeest.“

„Seda pean ma nägema,“ sõnas väike nõid, ning kuna heki taha nurmele polnud kuigi palju maad, läks ta jalgsi.

Lumemees oli parajasti valmis saanud. Tal oli peas pikk porgandist nina ja söetükkidest silmad. Mütsiks oli tal vana lömmis kastrul. Vasakus käes hoidis ta uhkelt luuda. Lapsed ei pannud heki tagant välja astunud väikest nõida tähele. Nad hoidsid kätest kinni ja tantsisid ringis ümber lumemehe. Nad karglesid jalalt jalale ja laulsid:

„Lumemees, sa vahva mees,
​porgandist sul nina ees!
​Pea sul jäme nagu nott,
​peas on lömmis supipott!
​Süsimust on sinu silm,
​lumemees, kas on sul külm?“

Tore lumemees ja lapsed rõõmustasid väikest nõida. Kõige parema meelega oleks ta nendega kaasa tantsinud. Äkki tormasid lähedasest metsatukast välja seitse poisinaga. Valju kisaga sööstsid nad lumemehe kallale ja lükkasid selle ümber. Kastrulit lõid nad jalaga. Luuavarre murdsid pooleks. Lastel, kes alles äsja olid rõõmsalt keksinud, hõõrusid nad näod lumega kokku. Kes teab, mis nad nendega veel oleks teinud, kui väike nõid poleks vahele astunud.

„Tohoh!“ hüüdis ta naakmannidele kurjalt. „Miks te väiksemaid kiusate? Jätke järele, või muidu udin ma teid veidike oma luuaga!“

Suured poisid jooksid minema, aga tore lumemees oli lõhutud. See kurvastas lapsi väga ja nad seisid norgus peaga. Sellest sai väike nõid aru. Ta tahtis lapsi lohutada ning soovitas neile:

„Tehke endale ometi uus lumemees! Mis te arvate?“

Aga lapsed ütlesid:

„Kui me endale uue lumemehe teeme, siis lükkavad suured poisid ka selle uue ümber. Pealegi pole meil enam luuda, nad murdsid selle ju pooleks.“

„Ma mõtlen, et see ainult paistis nii,“ lausus väike nõid ja kummardus katkist luuda maast tõstma.

„Vaadake ise!“ Ta näitas lastele luuda, ja oh imet! See oli terve.

„Tehke aga rahulikult uus lumemees!“ julgustas väike nõid lapsi. „Ärge kartke suuri poisse. Kui nad tagasi tulevad, saavad nad oma palga. Võite selles kindlad olla!“ Lapsed lasksid ennast veenda ja tegidki uue lumemehe valmis. See tuli ilusam ja uhkem kui esimene, sest seekord aitas ka väike nõid kaasa. Aga kui uus lumemees valmis oli, ei läinud kuigi palju aega, kui seitse naakmanni valjusti kisades metsatukast välja jooksid. Lapsed ehmusid ja tahtsid laiali tormata.

„Jääge siia!“ hüüdis väike nõid. „Ja vaadake, mis nüüd juhtub!“

Mis siis juhtus, kui seitse poissi lumemeheni jõudsid?

Lumemees hakkas äkitselt liigutama. Ta keerutas oma luuda justkui sõjanuia ning pööras end poiste poole. Esimesele virutas ta luuavarrega vastu tuttmütsi. Teisele äigas vasaku käega nina pihta. Kolmandal ja neljandal võttis lumemees natist kinni ning lõi nad siis nii kõvasti peadpidi kokku, et kostis kõva mütsatus. Viienda tõukas ta vastu kuuendat, nii et mõlemad kukkusid täies pikkuses siruli ja kiskusid seitsmendagi endaga kaasa. Kui nad nüüd kõik seal hunnikus maas lamasid, haaras lumemees luua ja hakkas poistele lund peale pühkima. Seda polnud nad oodanud! Poisid tahtsid appi hüüda, aga neelasid ainult lund. Meeleheitlikult rapsisid poisid käte ja jalgadega. Kui nad lõpuks olid suure vaevaga lume alt välja rabelnud, putkasid nad kabuhirmus minema.

Lumemees läks südamerahus oma kohale tagasi ning tardus paigale. Ta seisis seal, nagu poleks midagi juhtunud. Lapsed juubeldasid, et suured poisid nüüd enam kindlasti kunagi neid kiusama ei tule, ja väike nõid naeris kordaläinud vembu üle nii kõvasti, et tal tulid pisarad silma ja kaaren Abraksas hüüatas kohkunult: „Jäta järele, jäta järele, muidu lähed lõhki!“