XX sajandi algul võrdles saksa meteoroloog ja maadeuurija Alfred Lothar Wegener Lõuna-Ameerika ja Aafrika kontuuri ja leidis, et need sobivad omavahel hästi kokku. Selle alusel pakkus ta välja julge idee, et tänapäeva mandrid on tekkinud kunagise hiidmandri lõhenemisest väikseamateks mandriteks.
Seda kinnitas sarnaste kivimite ja organismide kivististe leidmine nii Aafrikast kui ka Lõuna-Ameerikast. Külmadel polaaraladel Antarktikas, Gröönimaal ja Teravmägedel leidub troopiliste taimede jäänustest tekkinud kivisütt. Ilmsiks on tulnud kunagiste mandrijäätumiste jäljed Lõuna-Aafrikas jpm. Järelikult pidid praegused polaaralad kunagi asuma troopikas, Lõuna-Aafrika aga hoopis pooluse lähedal.
Miks on maakoor lõhenenud?
Litosfäär ei ole ühtne tervik, vaid on lõhenenud mitmesuguse kuju ja suurusega plaatideks ehk laamadeks. Need on justkui hiiglaslikud jäämäed, mis „ujuvad” aeglaselt poolvedelal vahevöös. Laamad tekkisid arvatavasti 3,2 miljardit aastat tagasi Maa varajasel arenguperioodil ning on olnud pidevas liikumises ja muutumises tänapäevani.
Alfred Wegener pakkus välja idee, et kõik tänapäevased mandrid on tekkinud ühe hiidmandri Pangaea lagunemise tagajärjel. Seda ideed toetasid samade liikide kivististe leiud eri mandrite neist paigust, kus mandrid kujult kokku sobivad.
Laamad liiguvad eri kiirusega ja eri suunas. Nad võivad üksteisest eemalduda või kokku põrgata, aga ka küljetsi nihkuda. Kõige aeglasemad on suuri mandreid kandvad laamad, mis nihkuvad ookeani keskmäestikest eemale keskmise kiirusega 2–4 cm aastas. Ookeanilise maakoorega laamad liiguvad märksa kiiremini, 10–16 cm aastas.
Sügaval maa sisemuses (100–700 km), kus temperatuur on väga kõrge, sulab vahevöö aine osaliselt üles. Tekib kuum vedel kivimimass magma. Nii nagu soe õhk liigub ülespoole, hakkab ka kergem ja kuumem aine maa sees pinna poole liikuma. Jahtunud ja tihedam materjal aga vajub Maa sisemusse. Nii tekib vahevöös aine liikumine, mis paneb liikuma ka laamad.
Mis juhtub, kui laamad teineteisest eemalduvad?
Vahevöö sügavusest üles kerkivad tulikuumad magmavoolud põhjustavad maakoore rebenemist ja laamade teineteisest eemaldumist. See toimub enamasti ookeanide keskmäestikes, mis koosneb paljudest paralleelsetest ahelikest ja nende vahel asuvatest lõhedest. Lõhesid mööda tungib magma maakoorde, tardub seal ja tekivad kivimid, millest moodustub ookeaniline maakoor. Seega võib öelda, et uue maakoore tekkimine toimub just ookeanide keskmäestikes. Magmakivimite kuhjudes tekivad neist veealused mäeahelikud, mis üle veepinna ulatudes moodustavad vulkaanilisi saari ja saarte ahelikke.
Álfagjá riftiorg on osa Euraasia ja Põhja-Ameerika laama lahknemisalast.
Mis juhtub, kui laamad põrkuvad?
Kui ühes kohas tekib maakoort juurde, siis teisest kohast peab seda kaduma, muidu hakkaks maakera paisuma. Ookeanilise ja mandrilise laama põrkumisel sukeldub raskem ookeanilaama serv kergema mandrilaama alla, selle tulemusena tekib ookeanis kitsas ja sügav vagumus ehk süvik. Sukelduva laama kivimid sulavad vahevöö kuumuses ja tekitavad magmakoldeid. Sealt purskab magma maakoore lõhesid kaudu maapinnale ning tekivad vulkaanid.
Laamade põrkumisel tekib tugev surve, mille käigus pressitakse mandrilaama serva kivimid umbes 50–100 miljoni aasta jooksul mitme tuhande meetri kõrgusteks mäestikeks. Kõike seda saadavad tugevad maavärinad ja vulkaanipursked.
Kahe mandrilise laama põrkumisel nende servad purunevad, painduvad ja kerkivad samuti kõrgeteks mäeahelikeks. Mandrilised laamad on liiga kerged, et vahevöösse vajuda, ja seetõttu kuhjuvad kivimid üksteise otsa, kasvatades mandrilist maakoort aina paksemaks. Ka sellistes kohtades esineb tugevaid maavärinaid. Vulkaanipurskeid on aga vähem, sest maakoor on väga paks.
Kui kivimikihid pressitakse voltidesse ehk kurdudesse, siis nimetatakse seda kurrutuseks. Kurrutused toimuvad nii mandriliste laamade kokkupõrkel kui ka mandrilise ja ookeanilise laama kokkupõrkel. Tugevaimad kurrutused leiavad aset just mandriliste laamade või nende osade kokkupõrkel, näiteks Himaalajas ja Püreneedes
Kahe ookeanilise laama põrkumisel sukeldub ühe laama serv vahevöösse. Sukeldumisjoont jäävad tähistama süvikud. Neeldunud laama serva kohale tekib veealuste vulkaanide vöönd.
Kui vulkaanid kasvavad kõrgemale kui merepind, moodustuvad neist vulkaaniliste saarte ahelikud. Nii on tekkinud näiteks Mariaani saarestik Vaikses ookeanis ja Väikesed Antillid Atlandi ookeanis.
Mõtle
- Miks öeldakse, et süvikud söövad maakoort?
Laamade liikumine küljetsi
Rahutu on maakoor sealgi, kus laamad nihkuvad üksteise suhtes piki kokkupuutejoont, takistades nii teineteise liikumist. Tugevate pingete tõttu tekivad maakoorde murrangulõhed ja purustavad maavärinad.
Tektoonilised liikumised tekitavad maakoores suuri pingeid, mille tulemusena maakoor rebeneb ja tekivad murrangud. Murrangulõhed jagavad laamade servaalad väiksemateks üksteise suhtes liikuvateks maakooreplokkideks. Need plokid võivad mööda murrangutasapindu üksteise suhtes liikuda: kerkida, laskuda või nihkuda küljetsi.
Vastupidi laama äärealade protsessidele on maakoore seisund laama keskosas võrdlemisi rahulik. Kuid sealgi toimuvad aeglased kõikuvliikumised, mis võivad vahetevahel põhjustada nõrku maavärinaid. Eestigi asub sellises rahulikus kohas, suure Euraasia laama sisealal.
Mõisted
- laam – liikuv litosfääriplokk
- magma – maa sügavuses üles sulanud kivimitest koosnev vedel mass
- kurrutus – kivimikihtide liikumine, mis tekib maakoore kokkusurumisel, kui setete või kivimite kihid lainjalt voltideks kokku pressitakse
- vulkaan – maakoore avaus, mille kaudu pääseb magma maapinnale
- magmakolle – sügaval maakoores või vahevöös moodustunud sulakivimi kogum, kust pärineb vulkaani laava
- murrang – maakoore väljavenitamisel või kokkusurumisel sellesse tekkiv lõhe; mõlemal pool lõhet olevad maakoore osad nihkuvad üksteise suhtes kas horisontaalselt või vertikaalselt
