Lydia Koidula „Sind surmani”

Sind surmani

Autor: Lydia Koidula

Sind surmani küll tahan
​ma kalliks pidada,
​mu õitsev Eesti rada,
​mu lõhnav isamaa!
​Mu Eesti vainud, jõed
​ja minu emakeel,
​teid kõrgeks kiita tahan
​ma surmatunnil veel!

Kuis, maa, nii hellalt kannad
​su lapsi käte peal,
​neil annad leiba, katet
​ja viimast aset veel!
​Tõest’, armsam on mul hinga’
​su põues, Maarjamaa,
​kui võõral pinnal õnnes
​ja aus elada!

Kuis on su pojad vagad,
​nii vaprad, tugevad!
​Su tütred nagu lilled,
​nad õits’vad nägusad!
​Ja taeva tuul ja päike
​sind õitsel hoiavad,
​ja kõrge kotka tiivad
​kuis hellast’ katavad!

​Ja tihti siiski leian
​su silmis pisarad? –
​Mu Eestimaa, oh looda:
​ka ajad muutuvad!
​Meil’ tulevased tunnid
​veel toovad kinnitust!
​Käi kindlalt! Pea kõrges’!
​Aeg annab arutust!

Lydia Koidula (1843­—1886)

  1. Millisena kujutab Lydia Koidula Eestimaad?
  2. Milliseid tundeid luuletus tekitab?

Lydia Koidula

Vähe on neid autoreid, kes oma kodumaast nii tundeküllaselt on kirjutanud kui Lydia Koidula (1843–1886). 19. sajandil oli Koidula vaieldamatult suurim eesti luuletaja. Võib öelda, et ta oli esimene, kes kirjutas rahvustunde eestlaste südamesse. Tuleb meenutada, et Kristjan Jaak Petersoni luulet hakati avaldama alles järgmisel sajandil.

Kes oli see poetess, kes ehtis taasiseseisvunud Eesti sajakroonist rahatähte?

Tema päris ja täielik nimi oli Lydia Emilie Florentine Jannsen. Luuletajanime Koidula, mis vihjab ärkamisajale, andis talle Carl Robert Jakobson. Koidula kasvas aja jooksul rahvuslikuks suurkujuks, töötades oma isa Johann Voldemar Jannseni juures ajalehetoimetuses, tõlkides ja kirjutades näidendeid, jutukesi, luuletusi.

Esimese algupärase eesti näidendina jõudis 1871. aastal lavale Lydia Koidula „Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola”.

Üks tema õpetajaid ja innustajaid oli „Kalevipoja” autor Kreutzwald, kellega Koidula pidas kirjavahetust. Karmi ütlemisega Kreutzwald arvustas noore Koidula luuletusi ja nad arutasid eesti rahvuskultuuri üle.

Koidula suri 43-aastaselt Venemaal Kroonlinnas, kuhu ta oli elama asunud oma mehe, sõjaväearst Eduard Michelsoniga. 1946. aastal maeti Koidula ümber Eestisse, tema abikaasa ja varakult surnud pisipoeg jäid Kroonlinna kalmistule.