Raamat ärkab ellu teatrilaval

„See ei ole sanatoorium, see on kool. Kui su tervis ei võimalda sul normaalselt koolielust osa võtta, siis peaksid mõnda teist õppeasutust kaaluma.”

Siin on päris umbne. Ja päike paistab silma.
„Me oleme üks parimaid koole Eestis. Meie eksami­tulemused on alati edetabelite tipus, meil on kolmsada kaheksakümmend aastat kogemust.”

Juua tahaks. Vett. Gaseeritud vett.

„Me tulime sulle vastu, lubades sind meie kooli. Sina vajad meid, mitte vastupidi.”

Allandi võtab stabiilselt kaalus juurde. Talle oleks vaja uut ülikonda.

„Ta ei saa oma klassi­kaaslastega ka üldse läbi.”
Millal see koosolek läbi saab?

„Erak.”
Vaip on sinine ja jabura lilla mustriga nagu Soome laevades.
„Kõik ta järeltööd on puhta viied. Kui ta keskendub, on ta tubli, aga tunnis ei mõista ta üldse kaasa mõelda.”

Küsiks veel, et kui kaua ma siin seisma pean. Kui see veel pikalt kestab, siis võiks mulle vähemalt istet pakkuda.

„Laseme sul hoiatusega minna. Kui veel põhjuseta puudumisi tuleb, kas või üks, siis lendad siit ja hakkad üle tee koolis käima!”

Kui direktsioon lõpuks mulle sõna andis, ei jäänud mul midagi muud üle, kui neid tänada ja lubada ennast parandada. Üle tee koolis käimise all peeti silmas meie maja vastas asuvat õhtukat, mis hetkel ei tundugi tegelikult kõige halvem variant. Saaksin hakata siis tööl käima ja kodustki välja kolida. Kuid kuni mul lained päris üle pea veel kokku ei löö, püüan siiski eliidi sees edasi supelda.

„Aitäh. Ma parandan ennast.”

Kummardun ja lahkun õppenõukogu silma eest, lähen uksest välja ja sulgen selle võimlaikult vaikselt, et mitte mingeid solvumisilminguid näidata. Tunnen, kuidas niidid tõmbuvad koomale. Kool, kodu, sõbrad – kolm asja, mis su elu kujundavad, on minu jaoks õrred, millest ühelgi pole piisavalt ruumi, ja on vaid aja küsimus, mil ma neilt päriselt alla kukun.

Kairi ootab mind koridoris.

„Miks sa siis ei tulnud?”

„Kuhu?”

„Noorsoovahetuse koosolekule?”

„Ah, kurat! Mul läks see meelest ära! Anna andeks, tõesti, Kairi! Mul ei olnud isegi meeles helistada.”

„Eks sa ise tead…” ütleb ta ja kõnnib minema.

Ma ei hakka praegu järele jooksma, sest Karmo miskipärast lehvitab mulle. Ma ei saa Kairile ju niikuinii rääkida päris põhjustest, miks ma tulla ei saanud. Olen aja jooksul õppinud, et sellised lood hirmutavad inimesi ja tekitavad minu suhtes eelarvamusi. Aga ma helistan talle. Ma kindlasti helistan talle varsti. Vähemalt seegi hea, et reede on.
[---]
Jooksen.
Jooksen.
Jooksen. Jooksen. Jooksen. Jooksen, kuni kopsud on külma õhu sisseahmimisest hellad. Jään seisma ja toetan käed põlvedele – näen ühte kena sinise mantliga meest üle tee minemas ja autosse istumas. Mees räägib hooletult telefoniga ja naerab südamest. Ma tahan juba suureks saada! Tahan selleks meheks saada! Raisk!

Ilm on nii külmaks läinud, et valus on. Kõnnin bussi­peatusest üle tühermaa koju ning tuul ei lase mul korralikult liikuda ja pakane näpistab näo nii valusaks, et ma tõesti ei mõista, miks otsustasid me esivanemad, pärast kogu seda pikka matka Uuralist siia, jääda paikseks sellises kohas. Kui juba nagunii tuhanded kilomeetrid selja taga, siis oleks võinud ju veel natuke matkata ja mõnda ilusamasse kohta minna: Lõuna‑Prantsusmaa rannikule näiteks.

Kool on perses. Sotsiaalne elu on perses. Kodu on perses. Närvid on perses. Õppimine on perses. Päris palju asju mahub sinna perse. Hiidperse. Oleks see vaid nii, et ma teaksin, et see lõpeb varsti, et varsti läheb paremaks: pärast seda aastat või pärast keskkooli või lihtsalt millalgi, aga kust ma võtan kindluse, et mul on üldse midagi loota. Loota, et leian endale sõbrad ja saan rahuliku kodu. Täpselt sama suur on võimlaus, et asjad lähevad veel hullemaks. Mul ei ole midagi oodata. See on kõige hirmsam, kui ei ole midagi oodata. Päev täis ängi ja frustratsiooni kaob päeva järel igavikku.