Mehis Heinsaar „Tere”

Autor: Mehis Heinsaar
​Novell

Ühel varajasel kevadhommikul jalutas N. linnakese pargis keegi vanahärra. Õigupoolest jalutas ta seal oma igahommikust kaheksakujulist ringi. Ja see ring oli vanahärrale juba sedavõrd pähe kulunud, et ta võis kas või kinnisilmi selle maa-ala läbida, kui selleks tarvidust oleks olnud. Läbinud umbes poole oma teekonnast, istus vanahärra pargipingile, et puhata veidi jalgu ning kuulata hoburästaste trillerit. Hoburästad olid tema lemmiklinnud. Ja nende kuulamisele otsustas ta kulutada viisteist minutit, ei rohkem ega vähem. Täpsus oli vanahärral veres – oli ta ju töötanud kolmkümmend aastat jaamaülemana.

Pea kergelt viltu kallutatud ja käed risti kõhul, vaatas vanahärra taevasse, kuulatades lindude laulu. Peale hoburästaste hakkasid talle kõrva ka metsvint ja punarind ja muidugi tihased, keda olid kõik kohad täis. Olles sedavõrd lindudega ametis, ei märganud vanamees, kui tema kõrvale ilmus väike poiss. See võis olla nii seitse-kaheksa aastat vana, kelle koolitee läks samuti läbi pargi ja kes nüüd ohates vanahärra kõrval istet võttis.

Kui vanahärra silmad pilvedelt kellale langetas, võpatas ta kergelt, nähes pingiserval poissi. „Oleksin pidanud ta tulekut kuulma,” mõtles ta pahuralt, „minu eas ei tohi endale enam ehmatust lubada.” Siis silmitses ta kõrvalistujat lähemalt. Poisil oli suur ja kurb pea, aga see-eest väga terava vaatega helesinised silmad, mis vanamehele julgelt vastu vaatasid. Seljas nahast ranits ning tumesinine kooliülikond. Poiss kõlgutas igavledes jalgu ega pööranud pilku vanahärralt, isegi siis mitte, kui too kulmu kortsu tõmbas. „Milline ebaviisakas laps,” mõtles vanahärra, „huvitav, et ma pole teda siinkandis varem näinud.”

„Poiss, kas sa sedaviisi kooli ei karda hiljaks jääda?” küsis ta siis. „Mina selles eas liikusin küll ainult joostes ringi. Mis kell sul üldse tunnid algavad?”

Poiss kehitas aga vastuseks õlgu ja kõlgutas jalgu edasi.

„Punkt üks!” ärritus nüüd vanahärra veelgi enam. „Endast vanema inimesega rääkides ei kõlgutata jalgu, ja punkt kaks, vastatakse viisakalt, mitte ei kehitata õlgu. Mis su nimi õige on?”

„Van Lindeberg.”

„Van Lindeberg?” vanamees kortsutas kimbatusse sattudes kulme. „... Lindeberg... meil selliseid nimesid ei esine – poiss, kui sa peaksid mulle praegu valetama, siis vaata ette.”

„Minu nimi on Van Lindeberg,” kordas poiss endise põikpäisusega, „ja kool algab mul siis, kui ise tahan.”

„Milline jultunud poisinolk!” mõtles vanamees meelepahaga ning pööras pilgu taas taevasse, et häbematust jõmpsikast mitte enam välja teha. Ta püüdis uuesti hoburästaste laulu süveneda, aga see ei tulnud enam hästi välja.

Kui vanahärra mõne aja pärast kõrvale vaatas, istus poiss ikka veel seal. Tema juures oli toimunud mingi muutus. Aga milline? Vanahärra silmitses poissi hoolikamalt – ikka seesama suur ja kurb pea ning talle jultunult otsa vaatav helesinine pilk. Ja keel, mis lipsti huulte vahele kadus. Keel. Ta näitas mulle keelt! – plahvatas äkki vanahärra peas – ning ebameeldivustundest kerkisid ta silmadesse lausa pisarad. Välkkiirelt valmis vanamehe peas nüüd plaan: „Poisi ja minu vahe on umbes üks ja pool meetrit,” arutles ta närviliselt, „kui ma nüüd ühe hooga püsti kargan ja tema juurde hüppan, on ta mul käes.”

Järgmisel hetkel oligi poiss tal nattipidi peos.

„Minuga sellised naljad juba läbi ei lähe!” kähistas ta poisile nüüd kõrva. „Eluaeg olen palehigis tööd rüganud ja isamaad teeninud ja nüüd – nüüd tuleb üks poisinaga ja mõtleb, et võib endale kõike lubada – eheei, nii need asjad ei käi. Juhata mind nüüd sinna, kus sa elad, ja seal räägin ma sinu vanematega – või et tuleb vanainimesele keelt näitama,” ja vanahärra surus oma sõrmed tugevasti marakrati käerandme ümber, et viimane plehku ei saaks pista.

Poiss nimega Van Lindeberg oli vanamehe sõimuvalingu all aga üsna kühmu tõmbunud ega püüdnudki nähtavasti põgeneda. Nii suundusid nad läbi hommikuse pargi kesklinna poole. Tibutas sooja kevadist vihma ja enamik vastutulijaid naeratas neile, pidades vanameest ja poissi nähtavasti vanaisaks ja lapselapseks. Kesklinna jõudnud, jätkasid nad teed piki kitsaid munakividest tänavaid, ületasid Raekoja platsi, kus kojamehed hoolega öist prahti kokku udjasid, ja pöörasid siis vana apteegi juurest allamäge. Ühel sellistest väikestest tänavatest juhtis poiss vanahärra kangi alt läbi, peletades sealt laiali karja kasse, suundus üle räpase sisehoovi ning sisenes neljakordsesse kivimajja. Seal, tõusnud mööda nagisevat puust keerdtreppi kolmandale korrusele, peatusid nad ühe räämas ukse ees, kust värv oli maha koorunud ning jalamatt haises kassikuse järele. Uksele oli kruvitud punasest vasest plaat, millele oli graveeritud tõepoolest „Lindeberg”.

„Teadagi, mis perekonnaga siin tegemist on,” mõtles vanahärra ja kirtsutas nina. Poiss koputas uksele, aga et kedagi avama ei tulnud, siis võttis ta taskust suure võtme, mis meenutas vanaaegset keldrivõtit, surus selle lukuauku ning keeras seda raginal paar korda paremale. Siis astus ta ukse eest ära, jäädes oma helesiniste silmadega teraselt vanahärrat silmitsema.

„Palun, astuge edasi,” sõnas ta kergelt kummardades.

Vanahärra muutus äkki ettevaatlikuks.

„Kust korraga selline viisakus?” arutles ta kõhkleval ilmel poissi silmitsedes. Siis aga sai uudishimu võitu, ta vajutas käe ukselingile ja astus üle läve.

Talle lõi ninna soe suvetuul ning keskpäevane päike pimestas ta silmi. Kui vanahärra silmad uue valgusega harjusid, jäi ta imestunud pilgul ümbrust silmitsema. Segamini joodikute korteri asemel, mida ta lootis kohata, avanes ta silme ees nüüd kesksuviselt lopsakas pargimaastik. Pügamata rohi, mille sees õitses angervaks ja karuohakas, iidsed põlistammed läbisegi pärnade, kuuskede ja leinapajudega. Kinnikasvanud mustriga jalgrajad ja tumedaveelised tiigid, mille kohal lendlemas kiilid. Ja kõige selle hooletu roheluse keskel sagimas ringi arutu hulk vanamehi. Enamik neist oli jagunenud väikesteks gruppideks, aga oli ka omaette seisvaid või ringihulkuvaid vanamehi. Ühed lennutasid hõigeldes mööda parki tuulelohet ringi, teised turnisid puudeokstel või istusid niisama kõrges rohus, uurides tähelepanelikult mõnd putukat või lille. Kolmandad jällegi loopisid mahatallatud platsil raudkuulikesi, vaieldes seejuures, kes on võitja, kes kaotaja. Aga kaugel eemal, lohakalt pügatud jalakate taga, paistis silma määrdunudvalge mõisahäärber, mida paar vanameest üritasid kirevate, täiesti sobimatute värvidega ilusamaks võõbata. No on alles vaatepilt. Pealegi, suuremal osal vanameestest oli käes kas portfell või kilekott, justnagu peatuksid nad siin pargis vaid hetkeks, et siis kohe jälle oma poolelijäänud argitoimetuste juurde tagasi pöörduda.

„Kuhu pagana kohta ma küll sattunud olen?” pomises endine dispetšer enesele nina alla ja pöördus siis ringi, et tuldud teed tagasi minna. Ent seal, kus enne oli uks, seisis nüüd kõrge, metsviinapuudesse mähkunud müür. Oli ta siis müürist läbi astunud? Vanahärra raputas pead – ei, ei, niisugused naljad teda juba endast välja ei vii, elus on keerukamategi probleemidega toime tuldud. Ja ta seadis sammud kolme lähima vanamehe poole, kes omavahel millegi üle elavalt vaidlesid. „Küsin õige neilt asja kohta lähemat seletust,” otsustas ta. Ent jõudnud vestlejate ligi, lõi üks vanameestest, justnagu oleks ta seda oodanudki, endisele jaamaülemale käega vastu õlga ning kolm vanameest jooksid naerdes laiali.

„Kull, kull!” karjusid nad läbisegi. „Uus vanamees on kull! Eks püüa kinni, kui saad!”

Vanahärra kortsutas kimbatusse sattudes kulme ja püüdis siis näpuga meelekohale osutades laialijooksjaid meeleparandusele kutsuda, mille peale nood veelgi rohkem naerma purskasid. Aga see oli viga, sest nüüd vanahärra vihastas ja vihasena hakkas ta mõistus väga täpselt tööle. Tehes näo, nagu ei läheks talle asi üldse korda, võttis ta tegelikult sihikule ühe tüseda, endast tunduvalt vanema mehe ning sööstis siis tema suunas. Aga tüse vanamees oli väledam, kui vanahärra arvas, ja põikas eest ära.

Nüüd läks lahti juba tõsisem tagaajamine.

Mehis Heinsaar (sündinud 1973) avaldas 2001. aastal novellikogud „Vanameeste näppaja” ja „Härra Pauli kroonikad”, mis tõid talle mitu kirjandusauhinda. Temast on kujunenud tuntumaid novellikirjanikke tänapäeva eesti kirjanduses. Nii lugejaid kui ka kriitikuid on võlunud Heinsaare muinasjutuline ja fantaasiaküllane maailm ning ladus jutustamisoskus. Heinsaare sulest on ilmunud ka romaan „Artur Sandmani lugu ehk Teekond iseenda teise otsa” (2005) ja luulekogu „Sügaval elu hämaras” (2009). Siiski on ta valdavalt jäänud lühipalade kirjutamise juurde. Andekale novellistile omaselt oskab Mehis Heinsaar haarata lugeja tähelepanu kummaliste detailide ja ootamatute pööretega. Kuna kujutlusvõimele ei seata Heinsaare novellides piiranguid, ei või lugeja kunagi kindel olla, mis järgmisel hetkel juhtuda võib.

Vaapo Vaheri arvustus novellikogule „Vanameeste näppaja”, Eesti Päevaleht, 27. juuli 2001 (katkend)

Igas kassis peitub inimene ja igas inimeses kass. On meesterahvaid, kes armastavad hiiri püüda ja kasse, kes kirjutavad novelle. Igaühest meist võib saada sülem linde.

Me kõik võime laguneda miljoniks liblikaks. Ja ses pole midagi kentsakat, kui keset sügisest Lilleküla määnduvat aeda, mustsõstarde, pirnipuude ja puuriitade vahetsi konutab üksik lõvi.

Mehis Heinsaare lugudes kulgevad seesugused situatsioonid raugelt ja loomulikult. /.../

MUINASJUTULEMBUS. Olen juba siin-seal täheldanud meie noorte prosaistide janust muinasjutulembust (Vadi, Ruitlane jt), kiindumust vene multifilmidesse, jne. Nad ei karda olla lapsikud. Lapsemeelsed on nad aga täie hingega. Heinsaart iseloomustab silmatorkav südamlikkus. Ta pole kusagil mõttetult julm, nagu muinasjuttudes ju muidu ollakse. Surmagi ei kujuta ta konksus luise mustas mantlis vikatiga vanamehena, vaid see on tal võluv laps, igavene poisike.